#paks

/ 19. jaanuar 2018/ 18 kommentaari

Kuna ma olen viimase pooleteise aasta jooksul kümme midagi kilo juurde võtnud ja minu lühikese kasvu juures turritab iga lisakilo demonstratiivselt välja, siis olen ma jumala õige inimene teile rääkima, kuidas teiste minusugustega suhelda. Nendega, kes on valdava osa oma elust veetnud saledana ja siis mingil eluperioodil järsku paisuma hakanud. See roll on mulle uus ja sellepärast ma siiani veel teinekord üllatun selle üle, kuidas inimesed oma tähelepanekuid mu veits kosunud figuuri osas presenteerivad 😀

Kõige klassikalisem on loomulikult käsi kokku lüüa ja “Oi! Kas sa on perelisa oodata??” hüüatada. Aga kas see ei ole kohatu? Oleksin ma päriselt rase ja tahaksin omateada hoida, siis mida sa torgid! Ja kui ma pole rase, siis misjaoks asetada valgusvihk sellele, mis mu jaoks tõenäoliselt niigi problemaatiline teema on?

Teine variant on see, kui olen kellegiga koos ja söön midagi, mis tema meelest ebaharilik on, siis ei tee isegi suure veenmise peale teisele selgeks, et need pole rasedaisud, vaid inimesel LIHTSALT on teinekord mingid isud. Täiesti tavalised isud. Igaühel on neid.

Või…

“Kuule, mulle on üks kleit JUMALA suur, oota ma toon, proovi sina seda.”

Ahah.

“Näe, ma leidsid internetist mingi mega jõhkra dieedi, printisin välja ka. Sellega kaotab nädalas viis kilo, jumala vinge!”, poetab selle nagu muuseas mu ette ja kõnnib eemale. Oota see on mulle või? Ma ei hakka üldse laskuma sellesse, kui kohutavalt vale on omapäi mingeid äärmuslikke dieete järgima hakata. Ja kui mõttetud need pikas plaanis on.

Ma ei salli sedasorti märkuseid ja taktitundetuid kommentaare mitte sellepärast, et need osutavad millelegi, mis ka minu jaoks ebamugavalt ilmselge on, vaid sellepärast, et see on ebavajalik ja hoolimatu.

Viimase aasta jooksul, eriti eelmisest septembrist kuni möödunud suveni, oli meie elu üks võidujooks stressi ja ülepingega. Ma ei tea, kas see kõlab üle võlli või kuidas iganes, aga fakt on, et meie perre oli sündinud uus inimene ja samal ajal käisime nii mina kui Rene täisvõimsusel koolis, pluss Rene käis tööl, pluss Kaur, kelle tähelepanuvajadust ei saanud ka lihtsalt pausile panna. Aeg, mille ma oleksin pidanud võtma maha, täitus hoopis rohkemate kohustustega. Und oli vähe, stressi palju, graafik pilgeni täis ja tunne, et mingit rahu ei terenda mitte kusagilt, muudkui kasvas. Lõpuks tundus broneeritud trenne kalendrist ära kustutada vaimselt kergendav, et vähemalt MIDAGI kuskilt vähemaks jääks. Kuigi ma olen suhteliselt kindel, et selle roll ei ole kogu asjas nii suur, sest Kauri esimesel eluaastal ei käinud ma üldse trennis, aga olin lebolt normaalkaalus. Vast ikka kõik see pingeline kaadervärk kokku.

Ma arvan, et mu viimase pooleteise aasta keskmine unetundide arv ühes ööpäevas jäi kusagile nelja kanti ja et see oli suuresti mu enda valikute tagajärg, siis polegi midagi kurta. Küll aga esimene vaimse ülepinge tunnus minu jaoks on alati see, et ma ei saa magada. Väsimus niidab, aga uni on hästi pinnapealne ja lünklik ning uinumiseks kulub kohutavalt palju aega. See ajab hulluks, päriselt, kui tead täpselt, kui vähe aega on äratuseni, kell tiksub armutult edasi, aga sina kulutad seda aega, mis peaks mööduma puhates, hoopis tundide kaupa voodis väherdes. Natuke nagu surnud ring, sest uus päev algab niimoodi paratamatult rampväsimusega.

Ühesõnaga. Andke mulle andeks, et ma olen tavapärasest kümme ja peale kilo raskem ning et see mõnesid teie seast niimoodi riivab, et te ei saa ütlemata jätta. Aga mina jään jonnakalt sellele seisukohale, et olen oma kehale tänulik. Selle eest, et lisaks kahele lapsele, kelle ta on tervena  mu sees valmis kasvatanud, on ta pidanud vastu sellele rämedale stressilaadungile, millega ma teda isekalt kostitanud olen, sest minul on praegu kõike ja korraga vaja.

Mu keha oleks võinud näiteks hoopis iga kuu aja tagant haiguse käes murduda, sest organism ei ole saanud korralikku väljateenitud puhkust jne. See oleks muutnud kõik kordades raskemaks. Selle asemel on mul olnud õnn olla terve, lihtsalt silmale veits pehme vaadata. Hull asi. Ja ma ei ütle, et kiitke mind valelikult kauni vormi eest. Ma ei ütle ka seda, et ma ise endaga niimoodi maksimaalselt rahul olen – oi ei! Ma olen alati enda suurim kriitik. Ükskõik, mida keegi mulle ette võib heita, selle eest olen ma end juba nahutanud. Aga ma ütlen, et minu keha on minu keha ja ma ei vihka seda, sest ma tean, mille arvelt asjad praegu niimoodi on. Ma üritan aegamööda tema vastu õiglasem ja parem olla. Mul ei ole ükskõik, kui see kedagi rahustab. Ja ei, ma ei plaani selliseks jääda. Elu on juba praegu palju rahulikum ja stabiilsem kui aasta tagasi – Rene kool on läbi ja Lili täitsa suur laps, kes ei vaja enam iga minut minu olemasolu.

Sellegipoolest, kellegi teise pinnapealsed eelistused selles osas, milline ma tema meelest välja peaksin nägema, mõjuvad tahumatult. Ühtki teist emotsiooni selleteemalised väljaütlemised minus esile ei kutsu. Need ei pane mind mõtlema, et mis mul ometi viga on, vaid hoopis et mis sellel inimesel viga on. Miks ta lubab endale niisugust taktitundetust või miks ta tahab mind end halvasti tundma panna…? Läbi häbistamise on üsna ebatõenäoline kedagi motiveerida, ükskõik mis teemal, aga päris kindlasti ei tööta selline lähenemine millegi nii isikliku suhtes. Lihtsalt ütlen.

18 kommentaari

  1. Welcome to my life! Ma olen terve elu olnud pontsakam ning kõik need kommentaarid on ajju sööbinud. Kõige hullemini kõlavad ema sõnad: “Oled sa kindel, et sul on seda vaja,” mille tulemusena söön enda jaoks häid (ehk patuseid) asju tihti salaja. Ise olen mõelnud, et ilmselt ikka mingisugune söömishäire on tekkinud. Kui ma lõpuks sain oma kilod alla, nullis mu vägev põlvetrauma selle poole aastaga. No lihtsalt on selline keha, mis isegi kapsa peale juurde võtab, kui piisavalt ei liigu. Ja siis pärast need kommentaarid, et “Issand mis juhtus, olid ju nii ilus vahepeal”. Nagu WHAAAT!? Ela oma elu!

    1. Appi, kui julm… Ma kujutan täiesti ette, kuidas sellised sõnad tõesti sööbivadki ajusse ja tekib paranoia, et teiste (või vähemalt teatud inimeste) nähes tohib ainult “õigeid” asju süüa.

  2. Heh. See tegelt päris huvitav, kust kellegi jaoks mingid traumad tekivad ja kuidas kohati ainult mingi lendulastud sõnapaar võib päris suurte tagajärgedega reaktsiooni tekitada. Et miks mõni võtab südamesse ja teine ei pane tähelegi.

    Minu jaoks kusjuures ka lapsepõlves/varases teismeeas olid just oma ema sõnad need, mis midagi lühisesse ajasid. Vaatasin telekast mingeid ägedaid trikke tegevaid sportvõimlejaid vms ja ta ütles, et “Ara unista, sa oled selleks liiga jäme” vms. Ta tegelikult ei mõelnud otseselt halba, lihtsalt filtrit pole, mis on kohati pluss ja kohati miinus. Lumehelbekesi ei kasvatanud, aga olgem ausad, ega vist kõige õnnelikumaid lapsi ka mitte. Päris kehvasti mõjusid sellised märkused ja nagu paljudele tütarlastele, pole toitumishäired mullegi võõrad. Sellised, mis viivad päris korralike tervisehädadeni. Aga samas, praegu pigem see huvitav küsimus, et kuidas see piir on erinev, kus see lühis süsteemis tekib, et miks ühele mõjub traumeerivalt ja teine ei saa arugi, et miks sellisele asjale üldse reageerida.

    1. See, mis kellelegi kui südamesse läheb, oleneb kindlasti inimese enesekindlusest. Lisaks sellest, kui haavatav ta parasjagu on. Kui inimesele, kes varem oli sale, öelda, et “Sa olid enne nii ilus!”, siis võid ette kujutada, mida see tähendab. Ahah – ma ei ole enam ilus. Ja hakkavad mingid ajuprotsessid peale. Kui on näiteks tegu teismelise inimesega, kelle jaoks tema keha on niigi väga tundlik teema. Kindlasti oleneb ka sellest, KES ütleb. Ja KUIDAS ütleb. Aga teinekord jäävadki kõige ootamatumad ja suvalisemad asjad kõige kauemaks kummitama.

      Minule ei ole lapsepõlves vist ühtki kaaluteemalist kommentaari tehtud, sest ma olin täielik vibalik alati. Ka mitte gümnaasiumi ajal, kui ma esimest korda tavapärasest natuke matsakam olin, keegi sellele ei osutanud. Sellepärast ongi mu jaoks praegu hämmastav, et mu kaal kellelegi teisele ühtäkki nii palju korda läheb. Ma ei ole ise kunagi kellegi teise kaalu niimoodi jälginud ega võtnud endale voli kommenteerida, sellepärast see tundub mulle ekstra imelik. Seda enam, et need ei ole olnud konstruktiivsed kommentaarid, vaid öeldud puhtalt rõhutamaks asjaolu, et mu kasvanud kaal ei ole märkamata jäänud. Siiralt veider minu meelest.

  3. Minu organism on ka selline, et magamatuse ja stressi küüsis olles kaalul hästi langeda ei lase. Aga katsu sa stressitaset alandada kui suht lähedased sugulased pidevalt kommenteerivad kui räme malakas sa ikka välja näed. Üks parimad on küsimus: “Ja millal sina nii ilusaks saad kui XX…?”

    Umbes 4 kuud peale lapse sündi sattusin ühe meesterahvaga üritusel enda jaoks ebameeldivasse vestlusesse. Nimelt üritas ta mulle pikalt selgeks teha, et minusugused ei peaks päevavalgel ja inimeste silme all ringi liikuma (mul oli tol hetkel veel umbes 8 beebikilo) ja et ma peaksin jooksma minema ning mitte selline välja nägema. Arvestades oma rasedusaegseid turseid ning seda, et sain magada kuni 6 tundi ööpäevas ja mitte rohkem kui 2 tundi jutti, olin omast arust kaalulangusega üsna graafikus… Seda sama tüüpi kohtasin ka üsna lõpurasedana ühel üritusel. Meesterahvas istus oma elukaaslasega minu lähedal, aga mind kas ei märganud või oli suva. Igatahes too tütarlaps avaldas arvamust, et mõtle kui tema peaks ka rasedaks jääma ning ka SELLINE välja näeks… Seepeale tõusin ja teatasin, et see on ajutine nähe. Ei hakanud otse ütlema, et tursed kaovad, aga täiskasvanu ajupotentsiaal ei kasva…

    (Aga sellistest lausestest stress ja pinge algasid. Ja algsed 8 beebikilo kutsusid endale juude veel palju-palju sõpru…)

    1. APPI! No selleks peab ikka erikuradi pisike aju olema, et raseda või äsjasünnitanu kaalunumbri/füüsilise vormi kallale minna. Jälk.

      Aga sinu kommentaar tuletas mulle meelde ühe olukorra sellest ajast, mil esimest last ootasin. Esimese raseduse ajal olin ma ikka päris pirakas. Ükskord ühtedel tuttavatel külas olles ütles sealne pereliige umbes midagi sellist, et küll ma näen ikka nääpsuke välja. Ma ei saanud aru, mida ta silmas pidas, sest ma olin kõike muud kui tõesti pisikese kõhukesega habras rase. Hiljem tuli üks teine selle pere liige naerdes ja ütles umbes, et “Ah ära tee välja, ta viskas nalja, me enne arutasime, et sa tunned end kindlasti kohutavalt NII suurena” vms. Vot siis oli küll tunne, et enam lapsi ei taha mitte kunagi. Nii tühine asi, aga ju siis rasedahormoonid mängisid ka oma osa ja oli ikka tükk tegu, et silmad kuivad hoida ja pisarad alla neelata. Päriselt oli vastik tunne. Teise raseduse ajal olin oluliselt külmema närviga ja nagu ei mäleta ka, et keegi oleks midagi mu kõhu suuruse vms kohta kommenteerinud.

      Aga mina usun ka, et sellise koha peal on kõige mõistlikum delikaatselt vait olla. Sest mida sinu pilge või kommentaar paremaks teeb. Pigem tekitab tõesti lisastressi.

  4. High five! Mul on ka 10 kilo üle 😀 Tegelikult olen ma algkaalus tagasi juba mõnda aega, aga pärast esimest last ei suutnud ma enda kunagist algkaalu kuidagi kohe taastada. Kuna teine laps on alles 4-kuune, siis on imetamisest tingitud hundiisu pidev nähtus ja ausalt öeldes ma enne imetamise lõpetamist mingit suurt kaalulangust väga ei ootagi. Loodan, aga ei eelda 😛 Aga seni on ikka parem kui esimese lapsega, kui imetamisega endale mitu head kilo juurde sõin.

    Õnneks keegi midagi kobisenud ei ole. Mees on pärast pinnimist öelnud, et ei ole jah nii peenike kui kunagi, aga tema jaoks on oluline see, et oleksin füüsiliselt heas vormis – st ei ole nõrguke ja jaksan joosta. Sellega on vähemalt korras, sest mu reaalne füüsiline vorm on võrreldes normkaalu alumises otsas oldud ajaga ikka mäekõrguselt parem. Hea, et mees hindab seda rohkem kui nähtavaid roideid.

    Peale laste saamist on endal kuidagi rahulikum ja enesekindlam tunne. Mitte et ma naudiks lisavolte, aga see ei ole kõige olulisem asi maailmas. Küll võtan vaikselt alla, kui jälle magada ja aega endale saan.

    Aga kommentaaride kohta… Ma olen tagantjärgi mõelnud, et pääsesin söömishäiretest vist suuresti tänu oma emale. Mind mõnitati muuhulgas välimuse pärast 9 aastat.

    Kõige paksem olin siis, kui 7. klassis võis pikkust olla 170 cm ja 70 kg. Reaalset kaalu ma tegelikult ei tea, ei huvitunud sellest väga. Mingil hetkel viskas mul üle ja võtsin alla, nii et 9. klassis olin 174 cm ja 57 kg. Aga see oli stiilis, et jätsin vahepaladena võileivad ära ning teist portsu õhtusööki ei võtnud, muidu toitusin ikka normaalselt.

    Aga mu ema toetas mind ALATI ja tingimusteta. Kaalujuttu ei ole ma tema käest mitte kunagi kuulnud, ei tema enda, minu ega ka kellegi teise kohta. Ma soovin, et suudan ka enda tütardesse sellist enesekindlust süstida.

    1. Hahha, tere tulemast kümne lisakilo klubisse! 😀 Imetamise ajal on vist rohkem lubatud, aga sellistele nagu mina, kes juba pool aastat enam ei imeta, vabandusi eriti ei jagu 😀 Rohkem kui et laiskus ja lollus. Õnn, et Rene ei ole ka mingi tänitav mees, kes paneks mind end halvasti tundma sellepärast, mille pärast niigi end hurjutan. Kusjuures ma isegi ei söö midagi erakordset, ka koguseliselt mitte. Magusat sõin jõulude ajal, enne ja pärast praktiliselt mitte.

      Ma usun, et mina suudan seda asja nii rahulikult võtta sellepärast, et ma ei ole mitte kunagi varem sellise asjaga oma elus kokku puutunud. Olnud selles rollis, et mulle juba kommentaare tehakse jne. Ma usun, et kui oleks läbi elu see teema, siis oleksin oluliselt tundlikum. Oleks poleks. Ma soovin, et kõigil, kel noorest peale kaaluga probleeme, oleks sama toetab ja mõistlik ema nagu sul. Enesekindlusega tuleb palju hullemastki välja ja ega asjata öelda, et parim kingitus lapsele on enesekindlad vanemad. See tõesti on nii. Kui elu algus on kõigutamatu ja kindel, siis sealt on palju lihtsam edasi minna kui juba varakult endas kaheldes.

      Kusjuures alles üsna hiljuti öeldi mu 1a 4k vanuse tütre kohta, et “Sinust kasvab küll üks ilus sale tüdruk!” vms. Ja ma mõtlesin sel hetkel, et vau, juba aastaselt hakkab mingi kehakaalu-teemaline jutt peale või? Ulme. Toores ulme. Ma ei kavatse oma lastele ise mitte kunagi midagi sellist öelda. Panna neid tundma, et nad on kõige ideaalsemad siis, kui nad näevad välja teatud moel, kaaluvad teatud hulga kilosid või täidavad mis tahes muud füüsilised normid. See on hullult absurdne, kõik see teema…

  5. Oeh…

    Ma pole kunagi olnud piitspeenike, aga teismeea piltidelt paistab vähemalt üks täiesti normaalne neiu. Aastate ja koos võimega end ise kõige hea ja maitsvaga toita on muidugi üht-teist juurde tulnud. EI midagi ekstreemset, sest keskkooli lõpu teksad mahtusid mulle veel ca 8 aastat hiljemgi jalga. Siis lagunesid ära. Enam vist ei mahuks ka. Samas ma olen 173 cm pikk ja kannan üldiselt M suurust ning saanud läbi elu kommentaare oma suuruse kohta. “Suur tüdruk” on see sõnapaar, mis mulle allergiat tekitab. Ma ei saa ka üldse aru, miks mingid juhututtavad üldse suud lahti teevad – olgu see siis selleks, et küsida kellegi kolmanda juuresolekul, et kas sa oled alla võtnud ja seda hetkel, kui enda meelest on asjad pigem vastupidi või siis samuti nentida, et oled alla võtnud väikese lisandiga, et enne olid chubby. No tänks. Kusjuures ütlejaks oli mingi väike kiilakas junn. Mu oma emagi hiljuti taas lajatas, olles ära visanud mu uued teksad, et need ei läheks mulle nagunii jalga. Ilus vabandus küll. Ja ma arvan, et ma siiski olen ise kõigist teistest paremal positsioonil hindamaks, mis mulle selga mahub ja sobib. Võimalus proovida jne.

    Samuti ei jõua ma kokku lugeda kordi, mil mind on teavitatud, et ma olen pikk. Millegipärast isegi siis tundub mulle ebaviisakas vastata nt mõnele meesterahvale, et tema on hoopis käbi või teha nalju teemal, ega tuul neid minema vii. Oleks siis, et ma oleks kuidagi ekstreemselt pikk. Ma kannan ikka rõõmsalt kontsi edasi, aga pigem paneb imestama, et kuidas mingid meesterahvad pigem vaikselt ei häbene omaette, kui nad minust lühemad on? Miks on vaja minu pikkust kommenteerida? Inimesi on nii palju ja nii erinevaid. Ma pole kunagi aru saanud, kust tuleb nii paljudel arvamine, et ongi okei teiste välimust kommenteerida kritiseerivas vormis ja kas nad ei taju, et võrdlemine ei vii kunagi millegi heani sel teemal? Lihtne oleks ju teha lihtsalt kompliment, kui selleks tuju ja põhjust on stiilis “Sa näed hea välja”.

    Sorry, sain kurjaks sulle kaasa elades ja lasin selle kurjuse nüüd ka siin välja. Igatahes tea, et sulle on kaasaelajaid ja mõistjaid.

    1. Oi, vot see pikkuse teema on vist sama hull kui paksuse teema. “Kolge”, “lipumast” ja muud hüüdnimed, millega ma olen kuulnud, et pikkasid inimesi kutsutakse. See on selles mõttes eriti kohatu, et ükski inimene ei vali oma pikkust. Ja võib-olla ütleja meelest pole üldse solvav ega riivav, aga peaks mõtlema sellele, et too inimene kuuleb neid ja sarnaseid asju tõenäoliselt väga tihti. Et kas siis ikkagi on hädasti vaja omalt poolt sellele kuhja veel lisada…

      Minu riideid ei ole keegi kunagi ära visanud selle jutu saatel, et ma neisse nagunii enam kunagi ei mahu. Küll aga olen eriti viimaste aastate jooksul ise hästi palju enda vanu riideid ära visanud, mille puhul ma neid viimast korda silmitsedes enam isegi aru ei saanud, et KUIDAS ma neisse kunagi mahtusin. Nagu väikese lapse riideid oleks ära visanud.

      Mul oli just täna hommikul vaidlus (või no mis vaidlus, pigem arutelu) selle postituse üle. Et äkki lihtsalt sellepärast ma panen kõiki neid kaalu-teemalisi kommentaare tähele, et see kõik on mu enda jaoks praegu sisimas hästi kriitiline. Loomulikult on see nii! Aga see ei tähenda, et inimesed peaksid läbimõtlematult minu keha kommenteerima. Just nimelt SEDA ENAM, et ma ise nagunii sellega kimpus olen, siis milleks eraldi rõhutada, et “me kõik näeme, mis sinuga toimub, võta ometi midagi ette”. Ma ju tean. Selle kõige kuulmine kelleltki teiselt ei tee asja lihtsamaks ega pane kaalu langema. Minu postituse point on see, et igat asja, mida sülg suhu toob, ei ole vaja välja paisata. Eriti kui see on kellegi teise arvustamine. Võib küll kolm korda mõelda enne, kas see sellele teisele inimesele teeb minu öeldu pigem head või pigem halba või ma tahan lihtsalt mingit isiklikku rahulolu saada. Tunda, et olen kellestki parem. Vms. Sest kui mulle öeldakse selliseid asju, millest puudub konstruktiivsus, kõlavad need paratamatult salvavalt. Ma ei hooma, kuidas need saavad hea tagamõttega olla. Ja nii kogunebki väikestest arvamuseavaldustest üks suur kuhi.

      Vabandamiseks pole põhjust. Aitäh, et kaasa mõtlesid ja rääkisid!

  6. Huvitav, kas see on ka mingi nõukaaja taak või? Või kust see ilge teiste inimeste kehakaalu kallal ilkumine tuleb. Mina sain seda koolis, olingi pontsakas teismeeas ja läks aina hullemaks, sest mu enesekindlust aina õõnestati. Ma saan aru, et lapsed, aga need inimesed on mulle tänaseni vastikud, kes mind nii kohtlesid. Võtsin kaalus 30 kg alla, aga modellimõõtu ei saa ma kunagi ja ma ei tahagi. Kel on kobisemist lajatan faktidega nagu poolmaratoni jooksmine ja pikad jalgsirännakud ja tõsiasjaga, et kellelgi pole kohustust minu vaatamisega oma silmi väärkohelda, kui valus on. Ja enda meelest ma näen muidugi hea välja ning vanaema alati üritab mind nuumata, sest “minust pole enam midagi järel”. Igatahes arvan mina, et need, kes kellegi kehakaalu arvustavad, on ühelt poolt matsid ja mõnel juhul lihtsalt elavad enda ebakindlust välja. Üks asi on vaadata, et inimene on matsakas, aga seda tausta, mis seal taga on keegi ei tea ja seetõttu on kobisemine lihtsalt üleliigne.

    1. Olgu mis on, aga selles olen mina ka kindel, et niisuguseid asju ütlevad kindlasti inimesed, kel iseendaga mingi kana on kitkuda. Enesekindlal ja enesega rahuloleval inimesel ei ole vähimatki vajadust sellisteks kommentaarideks jne. Midagi peab kusagil kripeldama. Lisaks võib-olla jah empaatiavõime ning elementaarse filtri puudumisele…

  7. Mu kaaluteemade tipp oli see, kui olin umbes kuuendat kuud rase ja ämm ütles suure seltskonna ees: “Minu arust sa oled praegu isegi saledam kui enne rasedust” ja kukkus siis itsitama sellise teeseldud oioi-ma-vist-poleks-tohtinud-seda-öelda olekuga.

    Kaal ON teemas. Aga minu viimase aja mure on hoopiski mingi pimedus enda osas, sest kuigi ma saan väga hästi aru, et mul on ülekilod, olen ma enda arvates nii kena lihtsalt, et see ei häiri pooltki nii palju kui peaks 😀 Vist olen lihtsalt jätkuvalt vaimustuses oma kehast, mis tegi nagu naksti uue inimese valmis.

    1. Vot see teiste ees ütlemine on eraldi asi, et tahad midagi öelda, siis ütle ilma publikuta. Enamasti siis on vaikus ja hoopis teised teemad. Aga see avaliku häbistamise (?) element annab neile ütlejatele hoogu juurde. Hästi halb. Lihtsalt õel tegelikult…

      Mina ei saa enam lapsesaamise taha pugeda, sest minu viimasest sünnitusest on juba piisavalt aega möödas, et noh… Aga selles mõttes ma saan aru, millest sa räägid, et näiteks iga rasedusega keha ikkagi muutub natuke, ma ei räägi kaalutõusust. Ja mitte tingimata paremuse poole. Neisse muutustesse tasub suhtuda…lugupidamisega? Need on paratamatud asjad, aga ma tean täpselt mille nimel see on toimunud. Ja nii on väga lihtne endaga rahul olla ka siis, kui sul on kellegi teise meelest kole keha.

  8. Mulle meenus neid kommentaare lugedes, et mind kostitati raseduse ajal selliste lausetega:
    “Sul on nii väike kõht.”
    “Sa pead kahe eest sööma.”
    “Nii väikese kõhuga sa küll veel sünnitama ei lähe (nädal enne lapse sündi).”

    Ja kusjuures siiani, kui meenuvad need laused, tekib trots ja viha. Mismoodi minu kõht teistele ette jääb!? Teist last ootama jäädes saatsin info laiali, et minu juuresolekul minu kõhtu palun mitte kommenteerida.

    Ma olen suht lühike, ca 157 cm ja enne rasedusi kaalusin 48 kg (juurde võtsin esimese lapsega 12 kg ja teisega 13,2 kg). Minu jaoks tundus mu viimaste päevade raseduse kõht suht paras minu kasvule ja kaalule. Eeldati vist, et oleksin kakuke, kes peaks veerema.

    1. No see on ikka puhas totruse tipp, kui rasedale hakatakse ette heitma, et tema rasedakõht on liiga väike või liiga suur. See on ju täiesti kontrollile allumatu värk, kamoon 😀 Sest ausõna, oleks minu teha, oleksin ma mõlema raseduse ajal need üheksa kuud hullult pisikese ja toredalt mugava kõhukesega veetnud, mitte sinivaala mõõtu inimkerana.

      Võiks ju mõelda, et kui nagunii enda teha pole miski, siis milleks südamesse võtta. Aga tegelikult on seda enam vastik selliseid kommentaare kuulata, kui keegi ilgub millegi kallal, mille suhtes ise kõige vähematki teha ei saa. Eriti rasedana.

  9. Mina olen see täielik vastand. Söö, stressa palju tahad aga juurde ei võta. Enda arvates ma pole nii meeletult kõrend, täiesti normaalse väljanägemisega, aga oi kui palju haigeid kommentaare ma olen saanud. Alustades “Issand, su kondid kukuvad kohe kokku”, “Sa oled mingi anorektik või?”, “nagu kaks konti ja kusehais!”, “ma kuulen naugelt su kondiklõbina ära”, “mis sa pead dieeti või?” jne. Noorena puberteedieas oli väga raske vaimselt, ma lausa hakkasin oma keha vihkama. Õnneks mida vanemaks saad, seda rohkem mõistust tuleb ja seega avastasin, et vahet pole milline ma olen – on teatud trobikond inimesi, kes lihtsalt tunneb ennast hästi, kui saab vaimselt ära panna, ole sa siis peenike, keskmine või täidlasem. Alati on keegi, kellel on midagi kobiseda 🙂

    1. Need kommentaarid on vähemalt sama koledad kui need, mida olen kuulnud ülekaaluliste kohta tehtavat. Kokkuvõttes lihtsalt nii ongi, et mitte kellegi teise keha ei ole vaja mitte kellegi teise asi. Seda enam, et me ei tea kunagi, mis on millegi põhjus või kuidas mingid sõnad kedagi riivata võivad. Ükski argument pole piisavalt hea, et panna kedagi enda keha vihkama (rohkem kui ta seda juba võib-olla niigi teeb).

Jäta kommentaar