Tehtud!

/ 11. juuni 2018/ 8 kommentaari

Päriselt ei ole veel kusagile pärale jõudnud, et kool ongi täiesti läbi. Pigem on selline…semestri lõpu tunne? Kui arvestada, et viimati ei käinud ma koolis aastal 2013, siis üsna loogiline, et aju asjade käigule kohe hoobilt järele ei jõua.

Viimased paar päeva olen tegelenud lõpuaktuseks kleidi leidmisega. Enne lõputöö kaitsmist ei hakanud ma selle otsinguga midagi “ära sõnuma”, nii igaks juhuks – pärast polegi vaja äkki. Katsmine läks muide hästi. Kõik kuulujutud ja eelarvamused kiuslikust kaitsmiskomisjonist osutusid täiesti valeks. Minu meelest oli komisjon konstruktiivne, heatahtlik ja õiglane. Sain hindeks “väga hea” ehk “B” ehk maakeeli nelja. Ise olin oma töö osas oluliselt kriitilisem, nii et viie asemel palvetasin komisjoni otsust oodates umbes seda, et üldse läbi saaksin. See oli järele mõeldes natuke üle võlli pabistamine tõesti.

Et just see neli jääb lahutama mind ja cum laude-t, kurvastas (nii mulle hinnete teatamise ajal paistis) mu juhendajat ja paari komisjoni liiget oluliselt rohkem kui mind. Aga see tõesti OLI õiglane, sest viie said reaalselt need inimesed, kes olid olnud sellele asjale totaalselt pühendunud ning kellel oli tugev töö. Mitte need, kes alustasid märtsi lõpus… Eks mul kusagil kuklas väike lootus vast ikka oli, et ehk küsitakse “õigeid” küsimusi ja saan seal teadmistega hiilata ning tööd seeläbi paremas valguses näidata, ent õnneks või kahjuks küsiti täpselt nende asjade kohta, mille kohta ise ka teadsin, et need mu töö kitsaskohad on. Igal juhul on see tehtud! Kuu aega tagasi siin mingis arusaamatus uneuimas elades ei tundunud pea-aegu üldse võimalik, vaid hoopis kauge ja sürreaalne, et mul päriselt 21. juuni hommikul aktusele asja võiks olla. Rohkem kui teistele lilli viima. Nii et minus valitseb rõõm, selle sõna kõige ehedamas mõttes! 🙂 Lisaks sain ettepaneku enda tööst ühes personalitöö ajakirjas paari lehekülje pikkune artikkel kirjutada, mis näitab seda, mida teemat valides isegi mõtlesin – see on oluline ja huvitav. Sellise kirja avastamine enda postkastist oli minu jaoks suur ja tore tunnustus, vaata et suuremgi kui heale hindele kaitstud lõputöö 🙂

Kleidist nii palju, et selle leidmine polnud üldse lihtne. Kõik lähemad kaubanduskeskused käisin läbi ja igalt pool tulin tagasi tühjade kätega. Kõik e-poed scrollisin ka läbi – tulutult. Mõtlesin juba, et panen hoopis viigipüksid, mis mul kaitsmiselgi jalas olid, ning otsin ühe hea piduliku pluusi sinna peale. Kuid ühtki sellist pluusi, mida vaimusilmas ette kujutasin, nähtavasti olemas ei ole. Täna suvaliselt Kristiinest läbi põigates sattusin oma kleidiga täiesti muuseas vastamisi ja koju ma ta tõin. Suviselt õhuline ja lilleline, oma katvuselt ja pikkuselt aktusele igati sobilik, hästi mõnusast materjalist. Ühesõnaga järjekordne tõestus, et asju tuleb otsida nii, et neid ei tohi liiga pingsalt otsida. Muidugi, kuna Lili samal ajal suhteliselt vandaalitses, kui ma kleiti proovisin, siis ega ma tegelikult ei tea, kui kiiruga ja kõõrdi ma selle meeldimise üle otsustasin. Loodame parimat 😀

Kuna aktus algab juba hommikul kell 10, siis tundus paras väljakutse leida üks jumestaja, kes piisavalt vara hommikul tegutseb, et ma enda lapilise kananäoga aktusele ei peaks minema. Ega ma ei osanud kellegi konkreetse poole pöörduda, sest nii ilukauge vend noh… Liitusin siis ühe ilutegijate grupiga ning küsisin sealt, kas on keegi sel ja sel kuupäeval, sel ja sel kellaajal elujõuline mõnd pintslit viibutama. Mulle üllatuseks tuli täitsa mitu hästi head pakkumist ja üks neiu oli minu soovitud ajast isegi veidi varem valmis tööle hakkama. Kuna ta asub mulle ka üsna lähedal, siis lõimegi käed. Ma lihtsalt tahan end sel päeval igal moel hästi tunda. Viimane aktus, kus ma käisin, oli põhikooli oma. Gümnaasiumi lõpetamise ajal olin ma kusagil Hiiumaal lällamas ja Tallinna Majanduskooli lõpus, kuna olin vahepeal akadeemilise puhkuse võtnud, ei tundunud “võõrastega” koos lõpetamine vä-hi-mal-gi määral kutsuv. Praegu on saavutuse tunne ja rõõm enda kursusega koos lõpetamisest piisavalt suur, et ma tahan seda ka väärilise pidulikkusega tähistada.

Lõputöö kaitsmiselt koju jõudmise, jalgade seinale sirutamise ja täiesti süümepiinadeta keset päeva šampuse avamise järel ilmus mu ukse taha kuller. Ainus põhjus, miks ma lahinal nutma ei pursanud ja kuni õhtuni ei töinanud, oli see, et hommikuse emotsioonide virr-varri järel haigutas mu ajus totaalne vaakum – mitte miski ei jõudnud ühest hetkest alates enam kohale. Aga no uskumatu, milline kaasaelamine, siiamaani pole piisavaid sõnu 🙂 🙂 

8 kommentaari

  1. Komisjonilt B versus läbikukkumine enda arvates on vana hea oivikute teema 😀 Kui inimene tahab teha ja teeb isegi veidikene südamega ja tal on nutti ka – (parafraseerides) milles ma Sinu puhul ei kahtlegi! – tuleb sealt ikka koju mingi kena hinne. Palju-palju-palju õnne! May the odds be forever in your favour! Kleidiga on raudselt sama teema…

    1. Sul on õigus – see on totaalne nohkarite lööklause, et issandmasaankahe ja muudkui viied lendavad 😀 Aga no SEDA hinnet oodates tõesõna kaalusin ja kartsin kõiki variante, igaks juhuks 😀 Kleidi vaatasin nüüd värskema pilguga üle ja ei – ikka meeldib 🙂

  2. Palju-palju õnne ja tubli töö! Lilled on ilusad ja olen kindel, et kleit ka. Aktuselt siis pictures or it didn’t happen 😉 Ahjaa, ei ole paremat puhkust kui lõputöö edukale kaitsmisele järgnevad päevad ja nädalad (pikaajalisele kognitiivsele kogemusele tuginev tõde)! 🍾🍾🎉🎉🌺🌺

    1. Ma oleks nagu kolmanda lapse saanud, pea-aegu samasugune kergenduse ja õhina segu ausõna 🙂 Ma olen piltide osas muidu üsna kooner, aga vot sellest üritusest katsun küll vähemalt ühe kusagile susata, kui vähegi mõni pilt piisavalt välja tuleb 🙂 AITÄH! 🙂

  3. Jällegi – sa oled Superwoman. Ära kahtle selles palun 🙂
    Palju palju õnne!

    1. Oh millised sõnad – aitäh sulle! 🙂

  4. Äkki jagad kus ja mida sa õppisid ja mis su lõputöö teema oli? Hakkas täiega huvitama 😀

    1. Õppisin TTÜ-s halduskorraldust ja lõputöö oli kirjutatud vanemaealisena (vanuses 55+) esmakordselt ettevõtlusega alustamise kohta.

Jäta kommentaar