Kõik on suve jooksul targemaks saanud

/ 31. august 2018/ 6 kommentaari

Kaks aastat tagas, kui Kaur lasteaias käima hakkas, niitis tervet meie peret ühtäkki jalust, kui palju on lasteais vägivalda (loe SIIT). Praktiliselt iga päev tuli ta lasteaiast koju ja rääkis, kes teda jälle pähe või kõhtu või kuhu iganes löönud oli. Mingi aeg, kui sellest õpetajatega rääkisin, kuulsin vastuseks, et aga Kaur lööb ju vastu ka = asjad balansis, kõik timm. See oli minu jaoks sama suur ehmatus – Kaur on kolm aastat olnud maailma kõige rahumeelsem laps, kes pole ilmutanud vähimatki vägivaldsust, mismõttes ta kedagi lööb? Pika peale jagasin ära, et ju ta siis reageerib lasteaias toimuvale samasuguse käitumisega nagu ta seal teiste pealt näeb, muud selgitust lihtsalt polnud. Eriti selgelt sain sellele teooriale kinnitust peale seda, kui üks poiss Kauri väga järjepidevalt kolkis ning kui õpetaja minu palvel tolle lapse emaga rääkis, oli ka tema täielikus hämmelduses, kuna kodus ei olevat mingit löömist. Fakt on see, et enne lasteaias käimist ei teadnudki Kaur löömisest midagi, nii et esimestel lasteaia-päevadel oli ta VÄGA šokeeritud sellest, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb talle ilma põhjuseta haiget – miks ometi? Samamoodi võivad ka teised lapsed lasteaias käituda ja reageerida teistmoodi kui nad kodus seda teevad, nii et selles mõttes ma kindlasti ei õigusta ainult Kauri. Lapsed on lapsed. Mingi piirini see selgitab.

Ise Kauri lasteaeda viies ning tal seal järel käies võtsin mõnikord jutuks, et see või teine lõi ja küsinud, mis värk sellega siis täpselt oli, kes keda ja miks lõi. Esiteks ei hoia õpetajad lastel igal ajahetkel silma peal, nii et igast olukorrast nad ei teagi, aga sageli ongi mingi laste omavaheline kisma, kus üks pada ja teine katel.

Päris hulluks läks olukord eelmisel aastal mingi aeg kui üks poiss Kauri nii sageli lõi, et too lõpuks enam lasteaeda minna ei tahtnud. No siis ei läinudki. Ütlesin õpetajale, et Kaur tuleb uuesti siis, kui see laps Kauri rahule jätab. Midagi temaga räägiti, nii et mingiks ajaks saigi rahu majja.

Mitte kaua aega hiljem tulid rühma uued poisid. Kaks venda, kelle nimesid ma iga päev kuulma hakkasin, paraku harva positiivses võtmes. Praktiliselt iga päev oli mingi lugu, kuidas kedagi jälle löödi ja mingi pidev peks. Isegi rahulikult omaette joonistada need kaks ei lasknud, vaid käisid ja sirgeldasid teiste pilte täis. Aga kõiksugu kiusamise ja löömise jutte oli läbi terve aasta, õigemini läbi terve kahe aasta.

Peale kuut nädalat suvepuhkust on Kaur nüüd jälle tagasi lasteaias. Mis mind selle juures üllatab ja mida kuidagi uskuda ei suuda, on see, et ühtäkki on lapsed Kauri rühmas kõik maha rahunenud (ptuiptuiptui). Kolme nädala jooksul olen iga lasteaiapäeva lõpus ta käest küsinud, kuidas päev läks? Kas keegi tegi haiget? Kas kõik olid sõbralikud? Kas sina olid kõigiga sõbralik? Ma ei mäleta, et ühelgi päeval oleks olnud juttu mingist löömisest või madinast – null. Kõik nimed, mida ma veel paar kuud tagasi vähemalt üle päeva Kauri murejuttude käigus kuulsin, kuuluvad järsku toredatele mängukaaslastele. Iga päev kordan Kaurile, et kui mingi mure on või mis iganes, siis alati rääkigu. Aga mitte millegi ega kellegagi lihtsalt ei paista ühtki probleemi olevat, ainult rõõm ja lust. Täielik muusika mu emasüdamele.

Paar päeva tagasi peale lasteaiapäeva Kaurilt selle asja kohta põhjalikumalt uurides, et kas tõesti on kõik ühtäkki omavahel sõbralikud ja toredad, et keegi enam teisi ei löö jne, vastas ta: “Kõik on vist suve jooksul targemaks saanud”. Väga ilus mõte. “Või on kõigil hoopis nii värske D-vitamiini üledoos keres, et ei viitsi veel kakelda, aga talve poole käärivad jälle varrukad üles?” juurdles mu skeptiline aju. Või saabki nüüd tõesti nii rahulikuks ja mõnusaks jääda? Igal juhul, kui Kaurile puhkepäeva pakun (st pooleldi nõuan), saab ta jumala kurjaks ja kostab, et soovib puhata siis, kui on ette nähtud puhkepäevad, for fox sake, madre, lase elada! Selgelt tüütan teda oma puhkepäeva-jutuga ühesõnaga, teisel on viimaks ometi tore ja mõnus lasteaias käia. Lausa nii, et hommikuti on tal selleks ajaks juba riided seljas, söödud ja hambad pestud kui Rene ärkab. Miski ei teeks mulle suuremat rõõmu kui see, et kõik tõesti jääkski nii.

Kogu selles lasteaia- ja koolivägivalla küsimuses on üks igikestev mõttekoht – kumb on hullem, kas see, kui mu laps on lööja või kui ta on see, keda lüüakse. Kumbapidi teda kasvatada – kas selliselt, et löömisele tuleb vastata löömisega või nii, et kiusajast hoia eemale ja teisi ära ise löö. Alguses ütlesime Kaurile lihtsalt, et kindlasti ei tohi kedagi lüüa, aga mingi aeg lisasime juurde klausli, et ennast ära ka lüüa lase. Lihtsalt ära lase. Lükka löömiseks tõstetud käsi eemale, astu sellest olukorrast välja ja üleüldse ära mängi selle lapsega, kes haiget teeb. Sest kaua võib. Ütlesime, et sõbrad ei löö ja kes pidevalt rusikatega vehkida tahab (või halvasti ütleb), see järelikult pole sõber.

Ma tean ka inimesi, kes, suures hirmus, et enda lapsest saab kiusatav, on käskinud kohe kiirelt rusikatega asi ära ajada. Parem olgu enda laps lööja, peaasi, et ise kolki ei saa. Kui on ainult need kaks valikut – lööja või löödav -, siis tõesti ideaalset varianti polegi. Küll aga on minu meelest lapsele signaal anda, et vägivald on okei, kuni sa ise pole kannataja, kahest valikust halvem. Vähemasti pikas plaanis. Ei tundu õige talle õpetada, et ainus toimiv viis enda eest seista on käte abil. Peab saama ka muudmoodi. Emana mõistan ma muidugi väga hästi seda instinkti, et kohe kuidagi ei taha, et keegi mu lapsele liiga teeb, no ikka mitte-mitte kuidagi. Kauri esimesel lasteaia-nädala (ja tegelikult ka mitmel hilisemal korral) olen ise ka pühaviha täis olnud ja unistanud võõraste laste nahutamisest, kes minu omale liiga on teinud. Selline viha, et sõidaks kõigist teerulliga üle ja paneks lapse MMA trenni. Aga kui suurem viha lahtub, usun endiselt, et vägivallaga vägivalda ei lahenda. Ma ei saa lapsele õpetada, et löömine on paha, kuid ainult seni, kuni teda lüüakse – ise virutagu alati tugevamini vastu. Samamoodi ei saa ma ise kodus mingi vitsa-gängster olla, aga lapsele pühalikult pajatada, et vägivald on vale viis asjade lahendamiseks.

Praegu meedias aktuaalse noortejõukude ja neis toimuva vägivalla teemaga on see kiusatava ja kiusaja teema kohe erakordselt terav. Kumb oleks lapsevanemale hullem asi, mida vaadata – kas see, kuidas su oma laps peksab täiesti brutaalselt teisest lapsest eluvaimu välja või et su laps vedeleb, surm silmis, abitult maas, kui keegi teda täiesti armutult tambib. Minu meelest on terve see teema nii kohutav ja need videod tekitasid minus sõna otseses mõttes õudu. Ma ei taha mõeldagi, et Kaur või Lili kunagi millegi sellisega kokku peaks puutuma, selliseid asju kogema või nägema. Siis sööksin küll kogu täiega oma sõnu, lööksin teerullile hääled sisse ja sõidaksin üle, kellest vaja.

Kokkuvõttes ma loodan, et kõik need omavahelised võimuvõitlused või mis iganes eelneval kahel aastal Kauri rühmas toimusid, on nüüd võideldud ning järgnevad kaks aastat mööduvad sama rahumeelselt nagu viimased kolm nädalat. Ja kuigi so far not so good (sest Kaur on omajagu nii maas lamanud kui vastu virutanud) 😀 siis ma loodan, et pikas plaanis suudame oma lapsed kasvatada sedasi, et neist ei saa ei maaslamajad ega lööjad. Ega need selgrootud tölpad, kes näpp ninas mingit jama pealt vahivad ja filmivad – misasi sina veel oled!?

6 kommentaari

  1. Minu lapse rühmas on õnneks vaid üks laps, kes oli hammustaja ja on lööja. Olen kodus avastanud ikka veretäppidega hambajälgi lapse käsivarrelt ja küsimise peale saanud ühe ainsa nime… Kuna tean ka veidi hammustaja tausta, siis räägingi lapsele, et ilmselt on see hammustaja laps õnnetu ega oska oma õnnetust kuidagi väljendada ning seetõttu peaks ta kindlasti õpetajale rääkima, et õpetajad aitaks tal oma murega hakkama saada. Ma muidugi päris hästi ei tea, kas see on toimiv lahendus, kuna eile ütles mu laps jälle, et seesama laps lõi teda, aga “Ta lööb ainult siis kui tahab, et teda ei segataks…” Kõlab natuke juba kaassõltuvuse moodi ja seda ma küll ei tahaks, et ohvrid end hoopis süüdi tunneks kuna mängisid ka samas rühmaruumis.

    Ilmselt tuleks õpetajaid rohkem koolitada konflikte lahendama ning koolitust vajaks ka vanemad. Mõned lapsed reageerivad löömisega rühmas toimuvale, teised elavad nii välja hoopis koduseid pingeid. Iseenesest peaks ju olema lahendatavad teemad mõlemad.

    1. Su kommentaar on nii hea täiendus sellele postitusele! Eks minagi oma aju ratsionaalse osaga saan aru, et ükski laps iseenesest ei ole paha ja iga lööja tegeleb end sel moel väljendades mingi probleemiga. Lapsevanema seisukohalt mind (hästi otse öeldes) teiste probleemid sel määral ei huvita, et ma oleksin valmis laskma neid enda lapse peal välja elada. Esiteks ei lahenda see lööja probleeme ja teiseks tekitab see (teisele lapsele) probleeme juurde. Ma olen üsna kindel, et enam-vähem kõik lapsevanemad mõtlevad nii.

      Mina isegi läheksin hea meelega mõnele vanematele suunatud koolitusele. Eriti hea, kui lasteaiaõpetajad rühmas läbivaid probleeme silmad pidades oma rühma laste vanematele mingi koolituse orgunniks. Aga selline süvenemine liigitub vist utoopia valdkonda.

  2. Mul on oma lapse lasteaialöömingutega sama teema – vahepeal kippusid lapsed lööma ja siis môtlesin ka pikalt, mida teha. Rääkisin õpetajaga ja too vastas, et sellises vanuses laste (3-aastaste) puhul on oma frustratsiooni füüsiline väljendamine täiesti tavaline, sest kuigi võib tunduda, et laps oskab juba rääkida ja saab asjadest aru, siis oma tunnetest nad siiski rääkida ei oska. Nii võibki olla, et laps on väsinud või stressis, aga ei tea, et peaks puhkama ning elab ennast hoopis teiste peal välja. Kas mitte täiskasvanud vahel samamoodi ei käitu? 🙂 Õpetaja rahustas mind ka, et väga harva jäävad lapsed vägivaldseks, umbes 99% juhtudest on see mööduv faas.

    Ma mõtlesin ka, mida lapsele öelda, kui ta löömisest räägib. Esiteks rääkisin ma pikalt, et teisi ei tohi lüüa, sest muidu ei taha keegi ta sõber olla. Ja kui keegi teine lööb, siis tuleb ära tulla või öelda, et vägivald pole lahendus.

    1. Praegu alanud lasteaia-aasta põhjal võib ääri-veeri oletada küll, et ehk on lapsed juba nii palju suuremad, et oskavad oma mõtteid, arvamusi ja emotsioone selgemalt väljendada. See tundub väga loogiline. Mina lihtsalt arvasin, et selline kätega selgitamine on umbes kaheaastaste pärusmaa, ilmselt sellepärast, et mu enda lapsed juba kaheselt väga selgelt rääkida on osanud. Et mismõttes siis midagi räägitud ei saa. Aga ilmselt nad ei oska tõesti nii pisikesena veel igat frustratsiooni jne sõnadesse panna, nii et sealt need kähmlused. Olgu kuidas on, ma loodan, et Lili on nii palju kõvema häälega, et peletab rusikaviibutajad oma pasundamisega juba eos eemale, nii et teist korda meil sellist kadalippu läbi teha ei tule. Kuigi noh, koolipull on kõik ju alles ees veel ja seda ei tea keegi, mis sealt veel tulla võib…

  3. Ära siis liiga pikalt puhkama jää selle mõtte juures, et nüüd elu lill… Meil sama teema käsil 1. klassi läinud tütre puhul. Meil nimelt klassis mõned lapsed, kes nii löövad, kägistavad kui tunnevad rõõmu teiste õnnetustest (ja see siin on õpetaja kokkuvõte olukorrast, mitte ainult meie lapse arvamus).

    Sai siis oma elu õiekesele räägitud, et lüüa ei tohi ja kui kedagi kiusatakse, siis ära ise kiusa ega ka niisama pealt vaatama jää. Tulemus: tütar astus vahele teise lapse kiusamisele ning sai ise selle eest rusikaga pähe.
    Loo kokkuvõte: inimesed kasvavad sellest “mis siin ikka sõnu raisata, kui käed terved” faasist välja väga erinevas vanuses. Ja tundub, et igasugu muutustega kaasnevad ärevamad ajad võivad mõne tüübi sinna kätega rääkimise faasi tagasi viia. Et kui ikka oled varases nooruses selle rusikaga lajatamise rahuldustunde kätte saanud, siis raskematel aegadel tahaks sinna käitumismustrisse eduelamust otsima tagasi minna.

    Lasteaias on õpetajatel kordades kergem sellist käitumist ära hoida, sest lapsi on vähem, õppekava tempo ei ole nii survestav ning tegelikult on aega tegeleda nii iga lapsega eraldi kui grupidünaamikaga. Koolis toimub õppekava jahtimine, lapsi võib olla klassis üle 30 ja lihtsalt pole aega igaühe käitumisele tähelepanu pöörata. Lisaks ei ulatu õpetajad peale kooli garderoobis-kooli õues toimuvani ja vahetundides iga eraldi väikese grupikeseni.

    1. Kõik see, mida kirjeldasid, on üks põhjus, miks ma Kauri kooliea saabumist väga kardan. Just see, et lasteaias on lapsed vähemalt enam-vähem õpetajatel silma all, aga koolis võivad igasugused asjad ükskõik kus toimuma hakata, nii et pole isegi lootust ühegi täiskasvanu abile või sekkumisele. Täiesti päriselt kohe üldse ei oota seda aega…
      Neid hirme on süvendanud viimasel ajal meediast läbi käinud erakordne jõhkrus laste seas. Tead küll, kõik need videod, kuidas suures kambas üht väikest kõhetut pekstakse. Ma sureksin südamevalusse ära, kui minu laps kunagi kasvõi ligilähedasse olukorda peaks sattuma.

Jäta kommentaar