Jõulupostitus

/ 28. detsember 2016/ 8 kommentaari

Ma hakkan vist järgmisteks jõuludeks juba nüüd jaanuaris valmistuma. Selline tunne, et ükskõik kui vähe kinkide tegemisega nö “tõmmelda”, ehk siis näiteks novembris juba enamus asju ette valmistada, on lõpuks ikka kasvõi mingi üks asi puudu, mis jõulude eel närvikõdi tekitab. Et kas jõuab või ei jõua. Kas leiab midagi või ei leia. Tahaks üks aasta sellist asja tunda, et detsembriks on kõik no nii valmis ja olemas, et isegi parima tahtmise juures pole enam midagi rabeleda ega nuputada. Ainult pakkimise rõõm. Kusjuures pakkepaberid peavad ka juba varakult olemas olema.

Kinkidest – mis mulle absoluutselt igat sorti kingituste juures alati väga meeldib, on personaalsus. See ei tähenda, et kampsuni kinkimiseks peab kõigepealt hoovi peale lauda ehitama, sinna ute elama võtma, ootama, kuni see villaseks kasvab, villast lõnga ketrama ja siis palehigis varrastega ragistama.

Küll aga minu vaimusilmas võiks igas kingis olla miski, mis annab tunnistust sellest, et asja on tehtud õige mõtte ja tundega. Näiteks praktiliste kinkide puhul võib see “miski” olla lihtne küsimus kingisaajalt, et mida tal tarvis on. Isegi see näitab, et sa ei tee seda kinki lihtsalt tegemise pärast – et linnuke kirja ja endal kohustus kaelast saada -, vaid sa tahad, et see asi päriselt ka rakendust leiaks ja vajalik oleks.

Ma ei tea, kas see on mingi märk ajutegevuse arenemisest või kõrgesse ikka jõudmisest, kui inimene hakkab nautima seda, kui ta saab päriselt vajalikke asju, aga igatahes olen ma nüüd omadega sealmaal, et vaikselt juba eelistan praktilisust üllatusmomendile.

Või siis ise mõeldes ja nuputades kulutada oma aega, et parima võimaliku kingituse peale tulla ning mõnel juhul see siis veel oma kätega valmis ka teha.

Muidugi on alati erandeid ja lihtsalt ongi VAJA kiirelt midagi välja mõelda ja siis nii tehaksegi, et võetakse esimene kuni kolmas ettejuhtuv asi. Küll aga ei tea ma väga mitut inimest, kellele selliseid kinke teha või saada meeldiks…

Näiteks need allolevad postkaardid ei ole midagi erilist – poest saab iga kell ilusamaid ja sädelevamaid ja reaalselt mingi kujundusega. Aga isegi need kaks liigutust, et see pildike sinna kaardile panna ja võtta paar minutit, et iga kaardi taha tervitus kirjutada, muudab need minu silmis sada korda isiklikumaks ja armsamaks kui poekaardid.

20161214_112717

…ja kuigi käsitsi kirjutatud postkaardid on tänapäeval palju haruldasem nähtus kui ükskõik mis asi trükitud kujul, siis see ilus font näeb antud juhul lihtsalt kordades pidulikum välja kui mu karkudega varesejalad (pastakas satub viimastel aastatel üsna harva kätte, kuna kõik asjad käivad klaviatuuril – see on paratamatult oma töö teinud). Mul on ainult kahju, et esimese kiiruga terve ports inimesi meelde ei tulnud, kellele nüüd tagantjärgi mõeldes ka kaardi oleks tahtnud saata. Aga mis muud kui järgmisel aastal jälle ja siis olen juba põhjalikuma nimekirjaga valmistunud.

20161214_114921

Ja siis üks tore raamatuke. Et see nii lahedalt välja kukkus, rõõmustab mind samuti päris palju. Kuuldavasti rõõmustas ka neid, kes nende omanikuks said. Fotoraamatud on viimastel aastatel hästi kuum kaup ja see oleks ka raudselt kindla peale minek olnud, aga mina panin seekord hoopis Kauri eredamad “pirnid” kaante vahele kokku. Kuigi ka arvutiekraanilt on tema vaimukusi lahe lugeda ja meenutada, siis sellisel kujul on see asi ikka natuke kihvtim. Ja kuigi raamatu kaane kujundamiseni jõudsin täiesti viimases järgus, natuke juba kopp-ees-aitab-küll tundega (sest sellised asjad võtavad palju aega), ning loomulikult hakkasin selles kahtlema kohe kui tellimuse kinnitanud olin, siis “selle peaks ära raamima” on ju täiesti eksisteeriv ütlus, kas pole? Nii et läks kogemata ikkagi suht naelapea pihta ja seepärast jätkan tulemusega rahul olemist 🙂

20161216_223444-1-1

Muide, selle “Teeme ära” üllatuste tegemise aktsiooni käigus (meenuta SIIN) jõudis minuni Marimelli poolt saadetud pakk, mis sisaldas üht armsa sõnumiga kaunistatud ja teepakkidega täidetud teekarpi:

20161222_114902-1

Minu enda saadetud pakikesed sisaldasid igaüks kaht (Võhma Valguse Vabriku) jõululõhnalist käsitööküünalt, jõulukaarti (vt paar lõiku ülespoole) ning home made vürtsikaid jõulumandleid:

20161220_102757-1

Kusjuures neid mandleid tegin alguses SELLE retsepti järgi, kus tuli maitsestamiseks põhimõtteliselt ainult piparkoogimaitseainet kasutada ja ütlen, et ärge teie sellele oma aega kulutage – see on jura. Päriselt maitsva tulemuse (ja mandlid, mida ka pakkidesse kõlbas panna) sain hoopis SIIT. Ainult selle erinevusega, et lisasin omalt poolt ka näpuotsatäie ingveripulbrit. Ma pole küll ühegi pakisaaja käest tagasisidet kuulnud, aga ise olin küll rahul, et sai selline igati jõululine pakike.

Jõulud muide veetsime jälle Hiiumaal ja kui mind jõululaupäeval tabanud halb enesetunne kõrvale jätta, oli kõik väga tore. Nagu alati.

img_20161227_112459_299

Kauri punase kaisukaru teekond meieni oli pikk ja vaevarikas, aga ta jõudis kõigest hoolimata kohale 🙂

31537484070_57bdd626e5_h

31793947971_d4fe2026ba_k

Viieline kinke ootamas

31762298152_0f2833cdc6_k

31910077815_ffa4b66ec6_h

Hiiumaal olemine on praegu selles suhtes põnev/pingelisem kui varem, et kahe lapsega ikka annab opereerida nii, et neil vähemalt ööune algusaeg kattuks. Et saaks kaks ühe hoobiga magama. Linnas on lihtne – üks ühes ja teine teises toas ja pole hädavajalik, et nad samaaegselt loojuks. Aga kui siin üks magama jääb ja teine ta oma lauluga uuesti üles ajab… siis me võime seda magamapaneku tralli hommikuni teha. Praegu on õnneks asjad hästi sujunud, aga enne kella kümmet õhtul ma naljalt magamistoast välja ikkagi ei pääse.

Mäletan, et kui Kauriga 2013. aastal siia tema esimesi jõule tähistama sõitsime, oli ta esimesed kaks õhtut täiesti hüsteerias. Nii palju uusi muljeid ja inimesi ja natuke sabinas värsked vanemad mängisid ka ilmselt oma rolli. Lilian on selles suhtes üsna külma kõhuga olnud, et kui uni tuleb, siis magab või kui ei maga, siis vaatab vaikselt ringi. Mingit nuttu ega draamat pole muljete ülekülluse vms teemal temaga siiani eriti palju olnud 🙂 

8 kommentaari

  1. Imeilus pere!

    1. Ei no tere tali – endal koer varjupaigas ja tuleb siia komplimente tegema! Naliiii 😀 Aitäh! 🙂

  2. Just rääkisin Rannoga ükspäev, et jõulukinke tuleks varuma hakata suvel. Enne teha korralik luure, kellele mida. Need kirja panna ja kukkuda varuma. Tund enne pidu kink poest haarata, pole nagu päris see (mida ise tahaks ja mida ise teeks). Eks see tarkus tule aastatega (vist).

    Tuleb mainida, et ilusat pere on alati hea vaadata. Silm puhkab 🙂 Ja kas saab üks laps veel nii isasse olla, kui Kaur? No ehtne Rene, pisem versioon. Ja ega tibi all jää. Sinu tõmmususe pärinud 🙂 (naabrimehele on lapsi väga raske surada).

    1. Kusjuures seda ma üks aasta isegi tegin, et jooksvalt kingiideid kirja panin. Kui keegi mainis midagi stiilis “oh, seda tahaks” või kui jäi midagi silma kuskil, mis kellelegi hästi sobiks, siis panin kohe kirja. Sest nagu näha – mälu ei pea nagunii, isegi kui spetsiaalselt mõtled, et davai, selle hoian kindlalt meeles. Ikka kaob esimese tuuleiiliga peast.

      Mis Kauri sarnasusse Renega puutub, siis sa oled reaalselt esimene inimene, kes nende vahel üldse midagi sarnast näeb. Ikka nii minu koopia kui vähegi saab olla. Vähemalt nii öeldakse. Ma ise…ei näe neid selle pilguga. Ilmselt kõrvaltvaatajad näevadki kõige selgemini. Preilike on tõmmu jah, vanaisa Valdu geenid vist 😀

  3. Mina kardan selle varakult kinkide soetamisega seoses seda, et kingisaaja jõuab vahepeal soovitud asja juba ise osta või saada 😛 Ei hakka ju mais ütlema, et kuule, ära sa seda osta, ma sulle jõuludeks kingin 😛 Aga muidu olen igati nõus, et peaks alustama varem, kuluks närvirakke vähem 🙂

    1. No tegelikult on nii palju asju, mida inimesed endale ise kunagi ei osta, mille peale ei tule või mille olemasolust aimugi pole, et seda hirmu mul üldse pole. Lihtsalt tuleb välistada sellised kriitiliselt igapäevases kasutuses olevad praktilised asjad, mille puhul pole kindel, et omanik ise seda tõesti mingi hetk välja vahetama ei hakka vms.

  4. September on kohe-kohe käes ja hakkasin ka tegelikult tasahilju jõulukinkidele mõtlema. See on armas idee just pikemalt vaadata ja tähele panna, mis kellelegi on tähtis või mida keegi just ootab saada. Veidi ebatraditsioonilised kingid on ka minu meelest lahedad, nt need purgid, mis sünnipäevadeks tehakse, kus on kirjas erinevad tegevused kallimaga. Veel olen mõelnud, et sõbrad, kes elavad mujal kui Tallinnas, näiteks Pärnus või Tartus, neid tahaks sagedamini näha, aga alati jääb enda kokku võtmisest puudu ja jõulud on nagunii selline kiirem periood. Peod lasteaias ja tööl ja koolides…ja noh, igal pool 🙂 Neile sõpradele tahan ka see aasta teha kingitusi pigem selle suunaga, et tihedamini trehvata, ühine teatriskäik või mõni muu elamus koos. Ema kingituse mõtlesin välja, vähemalt valdkonna, mida tahan kinkida. Kuna tal on olnud küllaltki stressirohke aasta siis midagi võib-olla SIIT. Kui juba korra mõtlema hakata, siis tegelikult on vahvaid kinke palju 🙂

    1. Minu lemmikud kingid on ka kas a) hästi praktilist laadi või b) koos veedetud aeg 🙂 Kui vähegi oleks mahti, siis käiksin isegi juba praegu nö lahtiste silmadega ringi, et vaikselt kinkide otsimisega algust teha, aga sel aastal võtan selleks heal juhul ilmselt alles novembris aega. Praegu on kalender nii tihe, et lihtsalt aju ei paindugi veel millelegi mõtlema. Aga sulle soovin mõnusat rahulikku kingijahti ja et detsember tuleks siis selle võrra jõuludele sobilikult rahulikum, ilma kaubanduskeskustes tuuseldamise ja ajuraginata 🙂

Jäta kommentaar