Tag Archives: kool

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada. Vahepeal on juhtunud ka

Loe edasi

Söö kivi!

Söö kivi!

Mina: “Kaur, sul on uneaeg.” Kaur: “Mida sa vanetad!” Mina: “Mine voodisse palun.” Kaur: “Mida sa kamandad!” Või värskem näide tänasest õhtust: Kaur nägi vannitoas ämblikku. “Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!” Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese

Loe edasi

Jumala kaootiline jutt

Jumala kaootiline jutt

Enne eelmist postitust pidin ma tegelikult rääkima sünnipäevast (mis oli TORE!) ja koolist ja sellest, kuidas lapsehoidja-situatsioon lahenes, aga kohe kuidagi ei teki seda hetke, et vot nüüd teen arvuti lahti ja hakkan kõigest tagantjärgi kirjutama. Nagu ei oska kusagilt normaalsest kohast alustada. Pealegi võtsin kooli raamatukogust ~ paari tuhande

Loe edasi

Võõrutusnähud

Võõrutusnähud

Seoses sellega, et kohe-kohe algab kool, täpsemalt juba homme, otsustasin energia õigesse kohta suunamise nimel oma sarjasõltuvust veidi koomale tõmmata. Alustuseks vaatasin Pretty Little Liars-i täiesti lõpuni ära, teiseks lõpetasin Vaprate ja Ilusate vaatamise, mis oli mu guilty pleasure. See oli eriti räme ajaraisk ka selles suhtes, et ma ju tean, et see

Loe edasi

Sisseastumiseksami tulemused ja puhkuse jätk

Sisseastumiseksami tulemused ja puhkuse jätk

Peale vestlust on tulemus selline: Trummipõrin – mina pesitsen turvaliselt joone peal kaheksandal kohal ning kuna pingereas 20 esimest pääsevad õppima, ongi meil Renega nüüd lähiajal vaja hakata mõtlema sellele, mis saab septembris. Eelmises postituses seadsin ma potentsiaalsele hoidjale peamiselt kolm tingimust (tuttav, kogemus lastega, usaldusväärne), ent mida rohkem ma

Loe edasi

Täna olen ma väga rõõmus!

Põhjus on siin: Ma olen oma koolimineku-plaanidest väga vähestele inimestele rääkinud, sest mulle ei meeldi “enne õhtut hõisata”, aga siin ma nüüd ikkagi olen, enne õhtut hõiskamas 😀 Nimelt sain e-maili, et laupäevase vastuvõtueksami tulemused on selgunud (nende katsete tõttu pidimegi reedel linna ära tulema). Ma isegi ei avanud seda

Loe edasi

Nüüd on kõik!

Nüüd on kõik!

Paar tundi tagasi jõudsin oma viimaselt eksamilt koju. Tulemused pole veel teada, aga olen muretu. See on lausa kummaline, kuidas muidu nii üleanalüüsiva ja tühja-tähja pärast põdeva loomuga inimene igasugustel eksami-teemadel täiesti stoiline suudab olla. Minust käib jutt jah. Ma pole mitte kunagi suutnud eksamite eel pingsalt õppida ega viimase

Loe edasi

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Võtsin märtsi lõpus suure hurraaga ette ühe juuksemaski-eksperimendi. Hurraa on vaikselt vaibunud, jäänud on vaid…sibulahais. Ma tegin seda juuksemaski KAKS korda, peale mida olime nädal aega Hiiumaal ja kuna ma ei viitsinud seal pläkerdama hakata, jäigi esialgu üks nädal vahele. Hiiumaal olemise ajal (ehk peale viimast korda maski tegemist) pesin

Loe edasi

Kooliga räigelt põleb

Kooliga räigelt põleb

Aastal 2008, kui gümnaasiumi lõpusirgel olin, ei peljanud ma vist ühtki eksamit sama palju, kui kõiki neid küsimusi tuleviku ja plaanide ja edasise visiooni kohta. Mul polnud mingit plaani, ent kuna mind ümbritsevatel inimestel oli igasugu ootuseid, ei tahtnud ma nende lootusi juba eos põrmustada, niisiis podisesin alati mingi ähmase

Loe edasi

Varsti kahene Kaur

Varsti kahene Kaur

Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”. Proovisin mitu korda veel, aga iga

Loe edasi

“Ma ei tea, mis päev on, aga ma tean, et on mingi nädal”

“Ma ei tea, mis päev on, aga ma tean, et on mingi nädal”

See on mõnikord (nt praegu) ainus viis, kuidas ma elu kirjeldada oskan. Täiesti ajatajutu tunne. Ja kui keegi üldse, siis mina olen kindlasti andnud oma panuse sellesse kuvandisse, mis asjatundmatutel inimestel kodustest emadest on. Nimelt, ei ole vaja vihtuda teha koolitöid, mida mulle määratudki pole, sest tegelikult mul POLE nii

Loe edasi

Ilge error aeg

Ma ei jõua ära oodata, millal kool läbi saab. Õigemini, millal saavad tunnid läbi. Koolis olla on hea, see on ülimõnus vaheldus, kodutööd on ka täiesti okei. Aga poolteist kuud veel pingelist kalendrite ühildamist Rene töö, tema kooliasjade, minu kooli ja Kaurile mingisugusegigigi päevakava pakkumisega…oeh. Eelmisel nädalal pidin iga õhtu koolis

Loe edasi

Akadeemilise puhkuse imeline lõpp

Akadeemilise puhkuse imeline lõpp

Sellist elukorraldust, nagu praegu, pole me kumbki Renega varem kogenud. Varem polnud meil ju last, loogiline. Aga nüüd, kui algas uus kooliaasta, on tunne, et see, mismoodi me praegu elame, on nagu mingi asendus-lahendus. Või jääbki nii? Suhtkoht tetris ausalt öeldes. Eriti sel nädalal, kui Renel ka kool on, siis

Loe edasi

Mis elu see on

Mis elu see on

Mind ajab päris närvi see, mis meie majas pidevalt toimub. Mitte keegi ei taha ilmselt kuulda ohkimist teemal “kuidas me kaks päeva Kauri voodi tema lõunaune ajaks enda tuppa olime sunnitud vedama”, aga ma kaeblen sellegipoolest. Naabritele ei saa ju öelda, et olge head, tehke oma remonti mõni teine aasta,

Loe edasi