Tag Archives: väsinud

Elu üksikemana

Elu üksikemana

Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev

Loe edasi

#paks

#paks

Kuna ma olen viimase pooleteise aasta jooksul kümme midagi kilo juurde võtnud ja minu lühikese kasvu juures turritab iga lisakilo demonstratiivselt välja, siis olen ma jumala õige inimene teile rääkima, kuidas teiste minusugustega suhelda. Nendega, kes on valdava osa oma elust veetnud saledana ja siis mingil eluperioodil järsku paisuma hakanud.

Loe edasi

Natuke juttu ja pilte

Natuke juttu ja pilte

Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii

Loe edasi

Tahaks lihtsalt kaevelda ja joriseda, kuni maikuu lõppeb

Tahaks lihtsalt kaevelda ja joriseda, kuni maikuu lõppeb

Ma üldiselt ei viitsi kellegi teise blogis mingit pidevat kaeblemist ja negatiivset juttu lugeda. Paraku praegu tunnen end ise täpselt nii, et pole jaksu isegi nalja taha peita oma kopp-ees meeleolu. Terve üks räme nädal veel, grdfjslöflsjgd! Ma saan täiega aru, et pole mõtet siin jorutada, kuidas uni on ja

Loe edasi

Surnuks töötamise 101

Surnuks töötamise 101

Üks õhtu olin Rene peale päris kuri, et ta peale eelmisel ööl magatud kolme unetundi vara magama ei läinud. Tegelikult magas ta need kolm tundi alles peale seda kui Kauri lasteaeda oli viinud, ehk siis tegi öö läbi tööd või lõputööd – ausalt ma ei pea enam järge -, laps

Loe edasi

Kaua võib

Kaua võib

Ma ei tea, kas kuskil mingi kõrgem jõud on võtnud pähe, et ma peangi jääma kirjutama seda järjejuttu, kuidas enam hullemaks minna ei saa, aga siis ikkagi läheb? Neljapäeva hilisõhtul läksin enne magamaminekut Kaurile tekki peale panema, kui avastasin, et ta oli terve oma voodi täis oksendanud. Koristasin selle kõik

Loe edasi

Päevad pole vennad. Nad pole isegi mitte sugulased.

Selle postituse siin saaks täiesti vabalt ühe lausega valmis kirjutada: ma sõnusin kõik ära! Täpsemalt, viimases postituses kirjutasin, et Lili ja Kaur magavad ilusti sünkroonis lõunaund ja paar vaikset tundi lõuna ajal on mulle seega garanteeritud bla bla bla – the hell it is. Ma mäletan Kauri beebiajast seda, et ta

Loe edasi

Koolis käimine on nagu sünnitamine…

…ainult et ühel juhul korrutab ämmaemand ja teisel juhul mingi hääl su enda peas: “Natuke veel, lõpp on lähedal, sa suudad seda!” Lükkan lumelabidaga blogilt tolmu ja teavitan, et olen veel olemas. Seoses taas aktuaalseks muutunud “ma ei tea, mis kuu on, aga ma tean, et on mingi nädal” elukorraldusega pole

Loe edasi

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada. Vahepeal on juhtunud ka

Loe edasi

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Võtsin märtsi lõpus suure hurraaga ette ühe juuksemaski-eksperimendi. Hurraa on vaikselt vaibunud, jäänud on vaid…sibulahais. Ma tegin seda juuksemaski KAKS korda, peale mida olime nädal aega Hiiumaal ja kuna ma ei viitsinud seal pläkerdama hakata, jäigi esialgu üks nädal vahele. Hiiumaal olemise ajal (ehk peale viimast korda maski tegemist) pesin

Loe edasi

Varsti kahene Kaur

Varsti kahene Kaur

Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”. Proovisin mitu korda veel, aga iga

Loe edasi

Üleni halb nädalavahetus

Üleeile õhtul, samal ajal kui Rene valmistus meie Tallinna kodus magama minema, et ammuilma enne järgmise päeva algust Hiiumaale oma lapsepõlvesõbra matusele sõitma hakata, jooksin mina, Kaur ma-ei-mäleta-mispidi käes Rene vanemate majast välja ja hüüdsin kogu kopsumahu ulatuses appi, sest Kaur oli mu käte vahel lämbumas. Ma olin paljajalu, ümberringi valitses

Loe edasi

Hakkame magama riidekapis

Meie kõrvalkorteris elas pikka aega üks vagur vanatädi, kelle olemasolust mul õigupoolest aimugi polnud. Mingi aeg see tädi kuidagi kadus sealt ära ning tema asemele ilmus üks perekond (kaeblesin nende üle juba siin). Neil on üks laps, null kodulooma ning meiega üks ühine sein, tänu millele on neil õnnestunud meie

Loe edasi

Oeh…

On hommikuid, kui ma ei tahaks teha muud, kui hambad puhtaks pesta, kohv sisse tõmmata, viisakad riided selga ajada ning kuskile ära minna. Kuhugi, kus ma saaksin magada ja lihtsalt üksi olla. Mõnikord, näiteks täna, kui ma hommikul poole viieni Kauriga vägikaigast vedasin, et ta magama jääks. Peeglist paistab, nagu oleks

Loe edasi