Eeldamine on kõigi vigade ema

/ august 24, 2015/ 27 comments

images

Inimestele on millegipärast igasugu lünkade täitmine nii sisse kodeeritud, et “ma ei oska sellest inimesest MITTE MIDAGI arvata” tuleb üle huulte ainult tõesti ekstreemselt hallide hiirte kohta. Aga kes vähegi millegi hea või halvaga silma on paistnud, kord juba midagi kentsakat teinud või öelnud, selle portsjonile lisatakse kohe oletuste ja suvaliste järelduste näol omalt poolt juurde.

Minul, kui ma nüüd järele mõtlen, on küll paari inimese kohta täiesti õhust võetud arvamus kujunenud. Õhust sellepärast, et ma pole nendega kunagi isegi rääkinud. Küll aga keegi teine on mulle midagi maininud ja kui see kõnealune tegelane siis võib-olla veel täis-tusase näoga poejärjekorras mu taga seisab, siis kuidagi automaatselt paneb aju kaks ja kaks kokku, et näe – ongi mingi mölakas troll. Kuigi teisel võib-olla täiesti neutraalne tuju. Või lausa hea tuju – ega siis eestlane lase vähesel positiivsel emotsioonil kuskil lambikohas välja immitseda ja niimoodi äkki raisku minna.

Minu, kui inimese poolt, kel samuti näojoontega kuidagi nii vedanud pole, et ma ilma pingutamata rõõmus või enam-vähemgi heatahtlik inimene välja võiksin näha, on jumala silmakirjalik mingite näoilmete põhjal kedagi teist kuskile lahterdada. Kahjuks alateadlikult ma seda teinekord ikkagi teen. Samas, vahel kui oma sellistele mõtetele jälile saan ning juurdlema hakkan, et mida ma PÄRISELT selle inimese kohta tean, siis mõistan küll, et kaks aastat tagasi kuuldud jutuke mingist poolikust vestlusest või kellegi sakkis teod pole päris adekvaatne põhjus mingeid üleüldisi järeldusi teha. Eriti kui mu enda purjakil pubekateod annavad ka ilmselt väga korralikku ainest minu kohta arvamust kujundada. Ent täpselt samamoodi nagu ma usun enda kohta, et inimene areneb ja kasvab oma lollustest välja, oleks ju õiglane ka teiste kohta mõelda.

Mina ise olen üldiselt iseloomult hästi vaikne inimene (vähegi võõraid sisaldavas seltskonnas). Halva kokkusattumusena on mul veel lisaks suhtkoht nõme huumorimeel, ehk et mu enda aju võib täiesti naerukrampides olla ja omale high five-i loopida, samas kui kõrvalseisjad, kes mind veidi vähem tunnevad kui näiteks sõbrannad jne, mõtlevad suure tõenäosusega, et mingi erikuradi ülbe tont või!? Sest lisaks sellele, et ma olen napisõnaline, on mu arusaam heast huumorist kergelt sarkasmi poole kaldu. Näiteks Rene on öelnud, et kui ma oleksin meessoost, saaksin tõenäoliselt igal peol peksa ja kuigi ma nüüdseks olen märkimisväärselt leebunud, siis veel mõned aastad tagasi pidin selle mõttega kahjuks nõustuma. Lisaks olen ma üks neist, kellelt pidevalt küsitakse, miks mul paha tuju on või miks ma närvis olen, kuigi mul on parasjagu täiesti lamp stand by ilme näos…

Üks üsna hiljutine olukord, kus ma hästi selgelt tajusin, et ma jätan inimestele endast vale mulje, oli Majanduskoolis käies. Peale lapsepuhkust hakkasin õppima uues grupis ning kuna ma pole üldse selline, kes hullult ise kontakti otsib ja kõigiga vabalt suhelda oskab, siis ma rääkisingi oma grupikaaslastega enam-vähem täpselt nii palju, kui hädavajalik oli. Eriti kuna neil oli juba mingi väljakujunenud sõpruskond, tundsin end üsna võõrkehana kõigis neis vähestes tundides, kus ma käisin (mul olid enamus ained tehtud). No ja nüüd kui ma mõtlen, et mina võin ju teada, et see oli a la häbelikkus, siis mu grupikaaslastele jäi minust tõenäoliselt ülbe mulje. Inimeste mõistus töötab ju kuidagi nii, et “ei taha suhelda – järelikult ei kõlba” vms.

“Ülbe” on, ma arvan, kõige sagedasem silt üldse, mis kellelegi eelarvamuslikult külge kleebitakse.

Rene, muide, on ka eelarvamuste ohver. Tal on suhtkoht teravad näojooned ja paksud tumedad kulmud, madal hääl ja no ütleme nii, et võib-olla tõesti, kui sinna juurde liita asjaolu, et ta on võõraste inimestega veel sõnaaher ka, ei jäta ta ehk tõesti malbe kassipoja-talitaja muljet, aga see on petlik pealispind. Mingeid järeldusi teha inimese iseloomu kohta puhtalt ta kulmujämeduse põhjal…on ju naeruväärne?

Kunagi aastaid tagasi üks sõbranna küsis mu käest, et mismoodi ma ometi julgen õhtul lambi kustu panna ja Rene kõrvale magama jääda, et kurat, raudselt tõmbab padja alt höövli välja ning järgmise õhtu uudistes on lugu, kuidas Kristiines üks kannibal inim-carpaccio üledoosi sai. Või noh, tsiteerin: “Ta näeb ju nii karm välja!” Ma ei oska selle peale isegi midagi kosta, sest mina tunnen teda läbi ja lõhki ning karmus tema puhul küll mingi põhielement pole, täitsa kaugel sellest.

Lisaks tunnen ma üht inimest, kelle suhtes mul endal meie tutvuse alguses erinevate asjade kokkulangemise tõttu väga (ja ma ei liialda – ikka VÄGA) suur umbusk oli. Kõigepealt kuulsin tema kohta mingit taustainfot, siis nägin teda korra purjus peaga mingit jama ajamas, nii et mu eelarvamus või esmamulje või misiganes see tollal oli, korralikult kinnitust sai. Ent mida aeg edasi, seda erinevamaid külgi ma selles inimeses olen tunnistada saanud ning tasapisi võinud veenduda, et ju vist ikka pole päris see, milles ma algul nii kindel olin. Suuresti just selle näite näol tean, et mingi tahu alt, mõnikord halbade, aga mõnikord ka täiesti suvaliste asjaolude kokkulangemisel, võib meist igaüks paras tross paista, easy as that.

1345517041889_3534399

27 Comments

  1. Ma lohutan sind – mulle öeldakse seda VÄGA tihti, et kui ma oleksin mees, saaksin ma ilmselt ülepäeviti kerepeale kuskil :D:D

    1. Sinust seda küll ei usuks 😀

      1. No ütleme nii, et ma südamest loodan, et ma niipea juhilube ei saa, sest siis hakkan ma küll üle tahi saama. Juba praegu olen ma kõrvalistmel see, kes Bruno eest signaali vajutab, teiste suunas kätega vehib ja kui väga vaja, teen akna lahti ja laskun vaidlusesse mõne jobuga 😀

        1. 😀 😀

  2. Ma käitun roolis ka nagu Britt ja end sugugi halvasti ei tunne seetõttu. Mu arvates väga okei osadele teada anda, et nende sõidustiil ja oskused on üsna nullilähedased. Millegi jaoks see signaal seal rooli küljes olemas ju on.

    Mulle meeldib käia ja kõike kõvasti kommenteerida. Näiteks täna jalutasime lapse ja sõbrannaga poodi ja lasteaia värava ees mingi noortekamp jõi ja tegi savu. Üle huulte lipsas kohe, et “Kuramuse imbetsillide kari, leidsid ka koha…” Ikka piisavalt kambale lähedal olles ja piisavalt kõvasti öeldes, et nad ikka kuuleks ja aru saaksid. Silmi pööritasin sealjuures nii, et nad nägid seda selja tagant ka vist 😀 Ilmselgelt saaks selliste väljaütlemiste eest üle tahi, kui ma meessoost oleksin.

    1. Okei, tõstan käed ja tunnistan, et ega mina ka tavaliselt rooli taga üle poole tunni järjest naljalt vait pole. Ja eks dramaatilist käega vehkimist on samuti linnaliikluses ette tulnud. Mõnikord on selline tunne, et sõida või mõnele tolvanile järgi ja tee puust ning punaseks, mida päris kindlasti EI ole normaalne liikluses teha. Aga et ma ise ka veatu pole, siis nii suurt ülbust endale ikka ei luba (veel) 😀

      Tänaval olen küll suu lahti teinud, kui ikka keegi absoluutselt biiti ei taju. Tavaliselt on need tiinekad, kes ei taipa, et oma tubakasuitsu võiks mujale kui väikese lapse poole puhuda ja näiteks lapsevankri kõrval pole vaja räusata. Inimesed lihtsalt ei tule ise teinekord täiesti elementaarsete asjade peale… :/

      1. Jaa, üks asi tiinekad, teised on lapsevanemad. Sõitsime nädal tagasi maale ja ma pidin foori taga seistes infarkti saama. Isa roolis – kaks last taga. ILMA TURVAVARUSTUSETA. Isegi rihma ei olnud peal. Poisid olid ehk 2 ja 4 aastased. Ma vahtisin nii kaua, et ei pannud tähelegi, et roheliseks läks. Üritasin oma punnis silmamunadega sellele mehele märku anda, et halllooo, mida sa oma aruga teed. Sa sõidad kohe maanteele ja sul on lapsed autos lahtiselt. Ei mõjunud ka see. Ma väga loodan, et midagi ei juhtunud, sest mees mul arvab, et ma olen drama queen ja politseisse helistada ei lasknud. Või no ei helistanud ise, sest ma olin ju roolis ja roolis telefoniga rääkida ei tohi 😀

        1. Appi… Vot sellises olukorras oleks minu sisemine drama queen kindlalt võitu saanud. Vastik on mõelda, kui üleolevad ja ükskõiksed mõned vanemad suudavad olla oma laste turvalisuse suhtes… :S

          1. Ma väga väga loodan, et see isa/mees maanteele jõudes ikka nad vööga kinni pani või käskis neil panna. Ei tea, kas politsei üldse teeks taolises olukorras midagi? Või kuhu selliste juhtumitega võiks pöörduda? Neid, kes kinniste akendega autos suitsu teevad, lapsed peal, küll ja küll nähtud ja minu pähe selline tegevus ei mahu ja õige ei tundu. Aga kardan, et politsei naeraks mind ka välja. Tundub, et tänapäeva emade seas kehtib see moto MINU OMAD, TEEN MIS TAHAN. Ja enamus seaduseid kahjuks toetavad neid.

          2. Üleriigiline liiklusliini number on 612 3000 ja see on täpselt selline koht, kuhu helistada, kui üks tarkpea oma lastega mingit liiklusruletti otsustab mängida. Näiteks.

            “Liiklusliinile tulnud teate põhjal võetakse liikluseeskirju rikkunud auto valdajaga telefonitsi ühendust ning talle antakse teada, et tema poolt toime pandud rikkumist on märgatud.”

            Iseenesest võiks politseisse ka helistada, aga vot ei oska öelda jah, kuidas nende reageerimisega on…

          3. Aitäh, salvestan kohe ära selle numbri. Korra olen ma ka politseisse helistanud, kui üks rekka “Anna teed” märki ignoreeris ja mulle peaaegu külje pealt sisse lendas. Pidin äkkpidurduse tegema, väike laps auto peal. Laps ei saanud õnneks arugi, et midagi juhtus, aga mul endal oli turvavöö jälg ilust rinnakul ilutsemas. Kuna see oli veel Poola rekka ja alles hiljuti oli üks õnnetus rekkaga olnud, siis nad lubasid küll patrulli järgi saata autole. Väga loodan, et seda ka tegid.

          4. Oi kuidas ma kardan neid kõrvalteelt peatee suunas ja siis viimasel minutil pidurdavaid sõidukeid. Alati on ju mingi võimalus, et äkki ei näegi mind ja sõidab sisse vms… Aga tore, et teie õnnetus vähemalt nii õnnelikult lõppes!

    2. Postitus on täiesti spot on! Mina olen oma verbaalset lahtisust õppinud alles nüüd kontrollima ja selle põhjal, mismoodi ma olen inimestele (enamasti naljaga, vahel ka mitte) terve elu puid alla ladunud, pole midagi imestada, et mind ilmselt väga paljud inimesed ilgeks mölakaks peavad 😀 See teeb teiste suhtes oluliselt leplikumaks…

      Mis aga Kadi kommentaari puudutab, siis ma pean tunnistama, et ma pole üldse nõus. Signaal ei ole rooli küljes selleks, et teisi inimesi kasvatada või vihaselt hurjutada, vaid selleks, et ohtlikus olukorras endast märku anda. Kaasliiklejate selline karistamine on rumal ja eeskätt ohtlik. Kui keegi sinu teele sattudes teeb vale liigutuse, ei ole talle tagumikku kinni sõitmisest, närviliselt tuututamisest või autost välja ronimisest ja ta sahtli tühjaks löömisest kasu. Sa võid algajat juhti või sõiduki üle kontrolli kaotanud inimest sellega ehmatada ja tekitada eluohtliku olukorra. Kui keegi kihutab nagu debiilik või harrastab agressiivset sõidustiili, võib sinu agressioon teda veelgi innustada. Mul on üks sõbranna, kes pelgab Tallinnas sõitmist ja sõidab alati täpselt lubatud sõidukiirusega. Ikkagi on mitmeid närvilisi naisi (üldiselt on naised kõige ebaviisakamad liiklejad – H kunagi väitis seda ja ma vaidlesin kirglikult vastu, aga aastatepikkune jälgimine on näidanud, et nt naised on need, kes kõrvalreast iialgi kedagi vahele ei lase ja pressivad pikivahe kinni), kes 40 alas vihaselt tuututavad, et ta neil jalus ei muneks.

      Signaal on hoiatus, mitte karistus.

      1. Ma arvan kusjuures (täiesti enda vaatevinklist), et naised on lihtsalt hullemad targutajad autoroolis kui mehed, ent samas veits juhmimad tegelikult, kui niimoodi hästi üldistades ja ego alla surudes rääkida 😀 Ehk et me võib-olla märkame teiste vigu täiega ja viitsime rooli taga kriisata, aga et ise kedagi vahele taipaks lasta jne, see tuleb naistel mu meelest kuidagi pikaldasemalt. Minul läks selleks küll kõvasti aega, et lisaks liiklusseaduse tundmisele elementaarne liikluskultuur ka koitma hakkaks. Ning kui ma nüüd mõtlen, et kaks aastat tagasi, kui ma polnud Tallinnas tükk aega sõitnud, ent siis ühtäkki pidin oma imikuga arsti juures käima hakkama…oeh. Ütleme nii, et arglikule liiklejale pingelises olukorras signaaliga lajatada ei pruugi ehk tõesti kõige mõistlikum mõte olla.

        Ja mis sinu mölakust puudutab, siis sa ilmselt ei kujuta ette, kui seinast seina arvamus minul näiteks su kohta on olnud. Kõigepealt kõrgelt blogitaevast kuulujuttude, seejärel su blogi ning viimaks live chat-ide põhjal. Mitte, et see kuidagi oluline oleks, vaid et haakub antud postituse teemaga 🙂 No ja arvamusi võib olla kui palju tahes, aga tegelikult ma ju ikkagi ei tea, kes sa oled. Nii et cheers eelarvamustele ja muljetele – inimesed õpivad teisi “tundma” ning kujundavad arvamust, ilma et oleks päriselt kordagi kohtunudki 😀 🙂

        1. Minu puhul kehtib 100% see, et kui inimene mulle ikka kohe üldse ei meeldi, siis ei meeldi mina talle ka ja selliste puhul on ju (teoorias, tegelikult kurvastab ikka täiega – raske on olla samas järsk, samas wuss) savi, kui nad kuulujutte levitavad 😀 Samas võiks ise meeles pidada, et iga jutt ei ole teps mitte tõsi – näiteks rääkis üks kunagine sõbranna mulle, et tema naabrid loobivad üle aia nende koera kivide/käbidega, sest neile ei sobivat koera haukumine. Täna ma ei ole päris kindel, kas see jutt ikka tõele vastas, aga toona läksin ma ikka maksimaalselt kettasse ja kujundasin nende inimeste kohta VÄGA kategoorilise arvamuse 😀 Loll on loll olla, I guess

          1. Meil kõigil on inimesi, kellest me mingeid jutte kuuleme ja ma tahaksin ausõna osata sellise osa jutust kohe välja filtreerida oma ajust ning seisukohta enne mitte võtta, kui on vähemalt mingisugunegi isiklik kogemus. Paraku interneti-inimesed (nt blogijad) on selles mõttes keerulisem kontingent, et neid justkui tunneks ise ka ja siis ikka istud vaikselt kodus arvuti taga ja lased arvamusel kujuneda, täiesti märkamatult.

          2. Täpselt! Ma pean ennast täiesti okeil tasemel intelligentseks ja allikakriitiliseks inimeseks, aga kuigi ma rakendan alati “benefit of the doubt” printsiipi, on ikkagi eelarvamusi, mis kinnistuvad. Mulle õudselt meeldib vanemaks saada, sest mulle tundub, et need õppetunnid (ära võta teadmiseks jama, mida keegi sulle lihtsalt sinu käima tõmbamiseks räägib, ära mine sitaga kaasa, ära haavu, kui keegi, kes sulle korda ei lähe, sinust halvasti arvab/räägib) on aasta-aastalt üha õpetlikumad ja saavad paremini selgeks 😊

          3. Jutt jumala õige. Kusjuures selle vanemaks saamise juures meeldib mulle kõige rohkem, et ma suudan iseendale meeldida ka teadmise juures, et mõni teine inimene minust halvasti arvab (vanasti oli see kuidagi raskem). Või et mõni inimene omab minust mingisugust väga vildakat eelavamust. So what, mis see minu asi on. Ja tänu sellele tundele saan ma iseendasse ka piisava koguse neutraalsust/ükskõiksust süstida, et täitsa vabalt võibki mõne inimese kohta arvamus puududa. Las nad olla. Nii et ei jõua ära oodata, kui ma täitsa vana olen – kuidas see elutarkus siis kõik mu sisse ära mahub! 😀 Aga kõik, mis kuidagi alateadlikult käib, selle kallal pean küll veel töötama…

          4. Täpselt, täpselt, täpselt!!!

  3. Ma kardan, et Mirjam sai mu signaaliandmisest veidi teisiti aru, kui ma seda mõtlesin. Kohe kindlasti ei sõida ma mööda linna ringi ja vaata pingsalt, kes nüüd piirkiirust ei järgi või suunda ei näita, et talle siis signaali tagudes selga sõita. Kui mingi tropp oma sõiduga aga minu ja lapse elu juba ohtu seab – nagu eelpool kirjutatud rekkajuht, kellest ka politseisse teatasin, siis annan ma sellest küll märku. Samuti lasen ma alati võimaluse korral rida vahetavad autod vahele. Kui ise rida vahetan ja mulle teed antakse, tänan alati korraks ohutulesid näidates. Kui maanteel kõrvalteele keerama hakkan kasutan samuti seda varianti, et enne korraks ohutuled, siis suund sisse, sest mingil põhjusel on pikivahe siiani paljude autojuhtide jaoks siiski jutt raamatus, mitte viis avariid vältida. Ma spetsjom tegin load Tallinnas, ja ka kõik ARK-i eksamid, just sellel põhjusel, et ma ei kardaks linnas sõita. Nii mõnedki kursaõed läksid aga lihtsama vastupanu teed ja nüüd aastaid hiljem siiamaani linnas sõita ei oska ega julge. Veidi nõme on nii end siin õigustada, eriti kuna te mind reaalselt roolis pole üldse näinudki ja sõnast signaal sellise kuvandi minust juba välja suutsite mõelda. Võite politseist järelpärimise teha – ma pole oma sõidustiiliga veel ühtegi ohtlikku olukorda ega avariid põhjustanud ega tee ka seda, sest mu super sõiduõpetaja ei õpetanud mind vaid lihtsalt rooli keerama, vaid sõitma nii, et ma ükskõik kus, ükskõik mis ilmastiku ja olukorraga turvaliselt sõidetud saaksin.

    1. Kusjuures mina tegin load Saaremaal, nii et esimesed sõidud Tallinnas olid küll väga kobinatega ellujäämine ja ahastav “oh god why” tunne. See selleks. Ma usun, et saime kõik sellest asjast üsna ühtmoodi aru tegelikult. Või noh…ma ei arvanud küll hetkekski, et sa sihilikult mööda linna viibutamas, röökimas ja signaalitamas käid 😉

      1. Ma väga loodan. See küll eriti tore arvamus ei oleks 😀

        1. Mina reageerisin konkreetselt sellele lõigule:

          “Ma käitun roolis ka nagu Britt ja end sugugi halvasti ei tunne seetõttu. Mu arvates väga ok osadele teada anda, et nende sõidustiil ja oskused on üsna nullilähedased. Millegi jaoks see signaal seal rooli küljes olemas on ju.”

          Aga ega ma ei arvanud muidugi, et sa oma lõbuks tuututamas ja ohtlikke olukordi tekitamas käid või üleüldse mingi vihane maniakk oled. Üldse mitte!

          1. No kurat, see viimane lõik kõlab sarkastiliselt, aga ei ole üldse 🙁 See on see internetis sõna võtmine, kõik kukub hoopis teisiti välja, kui plaanid…

          2. Praeguseks ma isegi ei mäleta enam, mida Britt kirjutas 😀 😀 Mõtlen vaid sellele, kuidas kõik raudselt arvavad nüüd, et ma olen mingi maantee-maniakk 😀

          3. Ole nüüd, ei arva 😊

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*