Kuigi olen 50% saarlane ja 50% hiidlane ning enamuse oma elust elanud Saaremaal, pean ennast ikkagi rohkem hiidlaseks kui saarlaseks.
Ma ei tea, kas ma olen 164 või 166 cm pikk. Rene väidab üht, mina raiun teist ja kompromissi ei tule ega tule.
Ma olen neitsi tähtkuju musternäide. Napilt OCD piiril kõiges, mida ma teen 😀
Kõige napakamad õnnetused, mis minuga juhtunud, on mõlema käega vastu saunaahju kukkumine, pliiatsisüsi kurku kinni kukkumine ja ukselingi läbi käsivarre jooksmine. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes nii tobedate asjadega traumapunkti oleks sattunud.
Kui ukselingi käsivarde kinni jooksin, räägiti koolis, et mind viidi koos uksega kiirabisse. See polnud (kahjuks?) tõsi.
Mulle hullult meeldib triikida, muru niita, rohida ja puid lappida. Kõik enam-vähem sellised tegevused, mida paljud inimesed vist vihkavad. Samas, kui on valida pesu triikimise ja mittemillegi tegemise vahel, viskan (nagu normaalne inimene ikka) pikema süütundeta jalad seinale.
Ma armastan šokolaadi! Fazeri šokolaadid maitsevad mulle rohkem kui Kalevi omad.
Oskan puhata ainult siis, kui kõik mu ümber on puhas ja korras. Pean end sundima, et pesemata nõusid täis kraanikaussi mitte klaarima minna või rokase pliidi koristamine järgmiseks päevaks lükata. Segaduse keskel elamine on mulle praktiliselt loomuvastane. Küll aga on peale laste sündi see korra-armastuse soolikas minus päris palju tagasi tõmmanud.
Ma olen täielik ööinimene, aga jumaldan varahommikuid.
Olen oma elus kolinud kümme korda. Täiesti üksinda olen elanud täpselt aasta aega.
Ma pole mitte kunagi oma juukseid värvinud. Ükskord üritasin toonida, aga ainus mis värvi muutis, oli juuste loputusvesi.
Mulle väga meeldib küpsetada. Kahjuks on mul maailma kõige kohutavam (gaasi)ahi, nii et normaalseid kooke saan teha ainult igal pool mujal kui kodus.
Mu lemmik aastaaeg on see, mis suve ja sügise vahele jääb. Teisel kohal on kevad ja siis sügis. Suvega on ju pidevalt mingi jama (liiga külm, liiga palav jne).
Olen üks neist inimestest, kelle teleka/automaki volüüm peab olema 5, 10, 15, 20, … Telefoni ekraaniheledus peab ka “ümar” number olema. Mõttetu lisapinge, aga ma ei saa midagi parata.
Ma olen kindlal veendumusel, et kõiki asju on mõtet teha kas hästi või neid üldse mitte teha.
Täpselt samamoodi olen täiesti veendunud, et oskan teha maailma parimaid pannkooke.
Olukordade üleanalüüsimine on mu üks halvimaid iseloomuomadusi. Õigemini üks selline, mis mu elu kõige rohkem keeruliseks teeb.
Olen pigem koera- kui kassiinimene.
Autoga sõites meeldib mulle hääletajaid peale võtta, ent kuna viimasel ajal reisin pikki vahemaid koos autotäie titekablaga, siis kahjuks jäävad pöidlaküüdimehed minust teepervele maha.
Mu enda kõige napakam hääletamine oli see, kui mõni aasta tagasi sõbrannadega südatalvisel öösel kell üks Tallinnast Hiiumaale otsustasime minna. Hommikul kell viis jõudsimegi imekombel Heltermaa sadamasse, kus kuni laeva väljumiseni koos võõra meiereiautojuhiga tema autokabiinis neljakesi magasime.
Ma armastan “päriselt” pakitud kinke, ehk siis pakkepaber ja ilus pael ümber. Kinkekotid on ka okei, aga kümme korda parema meelega teen ja saan kinke, mille pakkimisega on natuke rohkem vaeva nähtud.
Võitsin kunagi gümnaasiumi ajal ühel luulevõistlusel (vanusegrupis 16 – …) teise koha. Hoidun neid luuletusi lugemast, et mitte häbi pärast maa alla vajuda, sest kirjutasin need peale üht (tol ajal muidugi väga traagilisena tundunud) lahkuminekut. Pubekamured to the max.
Gümnaasiumiga seoses meenub veel see, et oma tollase klassijuhataja sõnul püstitasin kooli ajaloo puudumiste rekordi. Üle tuhande puudutud tunni. Lisaks sellele ei käinud ma enda gümnaasiumi lõpuaktusel, kuna tegin seda, mis tol eluperioodil tähtsam tundus – panin pidu. Ma ei ole kummagi “saavutuse” üle uhke, aga praegu need mu elu ei sega.
Esimest korda tarbisin alkoholi üheksanda klassi lõpuläbul (aka viis titte ümber lõkke viinereid grillimas), kus jõin täpselt pool purki siidrit. Hommikune üüratu pohmell oli ilmselgelt täiesti proportsioonist väljas.
Põhikooli lõpuni olin totaalne oivik, kes vist isegi kordagi poppi ei teinud, aga viiendas klassis sain kirjaliku noomituse selle eest, et klassiõe sõbrapäevikusse ühe ilgelt ropu salmi kirjutasin. Mul on need jubedad neli rida ikka veel meeles.
Kui ma söömise ajal kõrvaklapid pähe panen, et näiteks sarja vaadata, hakkan ma hullult matsutama (väidab Rene).
Alkoholist eelistan veini, veinidest punast ja kuiva.
Ananassi maitsesin esimest korda oma elus alles 24-aastaselt ja nüüd on see mul enam-vähem lemmik puuvili! Lihtne näide, et eelarvamused ei tasu ära.
Mul on sääremarjal sünnimärk, mille kohta vähemalt korra igal suvel keegi “sul on parm jala peal!” karjatab. Ning muidu rohekashalli silmaiirise peal on mul üks pruun kriips, mille kohta every now and then selgitama pean, et ei – mul pole pind silmas.
Minuga jagavad sünnipäeva sellised staarid nagu Adam Sandler, Michael Bublé, Michelle Williams ja Hugh Grant.
Minu kõige esimene poiss-sõbra-laadne asi oli, nagu aastaid hiljem selgus, kusagilt kaugelt pidi mu sugulane. Õnneks me, kaks pätakat, midagi hullemat ei teinud, kui a la põsemusi. Hea pirn oli muidugi see, kui tolle sama poisi endine “pruut” koos oma sõbrannadega mulle sõimukaid saatis ja litsiks sõimas. Saate aru: telekavaatamise deidid, paar põsemusi ja pauhh – lits valmis!
Ainus muusikaline instrument, mida olen kunagi mänginud, millalgi põhikooli alguses, on plokkflööt. See oli üllatavalt lihtne, ent kuna elasime kahetoalises korteris, siis ükski teine pereliige mu pillimängust nii väga vaimustuses polnud ja staar-flöödimängija jäi sündimata.
Mu kõige kaua-aegsem lemmiklaul on pärit aastast 1998 ja see on alati igas mu playlistis.
Mulle meeldib kui mu jalgadel on jahe, nii et sokke kannan ainult siis, kui juba täitsa külm on. Magades on ka jalad teki alt väljas.
Mu ainus teadaolev filmistaari-crush on olnud William Fichtner. Eks kõik need noored ja trimmis torsomehed igal pool sarjades ja filmides on ka silmale üsna valutud vaadata, aga ma ei tea, äkki ta oli nii badass karakter, et paistis kuidagi…sümpaatne? 😀 Rene mõnitab mind selle eest siiamaani OHJELDAMATULT palju, iga kord kui mingi haakuv teema üles kerkib 😀
