Mehed ei nuta. Punkt.

/ september 22, 2017/ 17 comments

“Varesele valu, harakale haigus…”

“Ei ole hullu midagi.”

“Näe, võta üks komm ja valu lähebki juba üle.”

“Pulmadeks saab terveks!”

jne

jne

jne.

Kui mitu korda ükskõik kes meist oma elu jooksul sedasorti lauseid kuulnud on? Gaziljon, eks. Vähemalt.

Sattusin mõnda aega tagasi kusagil internetisügavustes arutelu otsa, mis päädis sellega, et ostsin endale ühe RAAMATU. Juba ammu enne nutu-teemale sügavamalt mõtlemist kriipis mu kõrva (ja kraaksatan siiani vahele igal pool, kus seda kuulen), kui mõni ema oma imiku/beebi nutust rääkidest sõna “jonn” tarvitas. Või kui keegi näiteks haiget saanud Kaurile “kuule, sa oled ju SUUR MEES, pole hullu midagi” ütles. Aga see raamat pani pildi minu jaoks täiesti kokku. Minu sisetunne oli olnud õige – loomulikult võivad ka poisid oma emotsioone pisaratega väljendada ja tegelikult ei ole mitte kellelgi õigust mitte kellelegi teisele öelda, kui palju on okei midagi tunda või neid tundeid väljendada. Kui laps tahab nutta, siis tal peab laskma nutta. Tema valu, kurbust, pettumust, viha, trotsi, hirmu või mis tahes muud emotsiooni ei tohi vaigistada või pisendada, lihtsalt et enda kõrvu säästa või näiliselt asjast üle saada.

Mõnikord kui Kaur on eriti sõjakas tujus ja on näha, et talle valmistab muret miski, mida ta sugugi alati sõnadesse ei oska panna, siis ma juba tean, et kui ta seda enne magamaminekut välja ei ela, tuleb rahutu öö. Siis ta nutab, viskleb ja karjub unes. Ma manitsen ka Rened, et ta Kauri väljaelamise nuttu kuidagi maha ei üritaks suruda või Kauri oma murest “kiirelt üle saama” ei innustaks. Sest kui mitte nüüd ja kohe, siis kas läbi une, järgmisel päeval või mingil muul hetkel kerkib see asi nii või naa pinnale tagasi. “Pole hullu midagi” on väga kerge üle huulte tulema, aga meie asi ei ole lapse tunnetele ja läbielamistele hinnanguid ega kehtivusaega anda.

Sama, mis seep ihule, on pisarad hingele. (Juudi vanasõna)


On ju nii, et kui mingi ilgelt suur hingehäda vaevab ja painab ja pisarakanalitest välja surub, siis peale peatäit nuttu on uni maailma kõige rahulikum, pea hommikuks täiesti klaar ja sisimas rahulik teadmine, et tegelikult on kõik okei ja üleelatav.

Meil, “õrnema” soo esindajatel, on võimalus kogu aeg nö jooksvalt jama välja filtreerida, läbi elada ja mitte endasse koguda, sest MEHED ei nuta – naistel on üsna okeilt luba pisardada. Aga vot seda, mismoodi Eestimaa poisid suurteks meesteks kasvavad, paneb antud teema valguses küll kukalt kratsima. Neile on konkreetselt lapsest saadik korrutatud, kuidas “õige mees ei nuta”, “pulmadeks saab terveks, mine mängi aga edasi” jms. Nutmise kohta peavad poisid teadma ainult seda, et see pole nende jaoks. Eestlasi kirjeldatakse kui kinnist ja tõsise loomuga rahvast. Loomulikult on see nii, kui pea pooled meist on üles kasvatatud veendumuses, et emotsioonide avaldamise skaala võiks kusagile silmade pilgutamise piiresse jääda. Muidu oled plika, nõrk, mitte mees, piripill.

Näiteks see, et enesetappude arv on Eesti meeste hulgas kordades suurem kui naiste hulgas…mille muuga on see seotud kui mitte asjaoluga, et mehed ei oska enda sisemaailmaga toime tulla? Panevad enne nööri kaela, kui otsivad abi, sest kui isegi nii loomulik tegevus nagu nutmine on hällist saadik tabu ja mingitmoodi nõrkuse märk olnud, siis kõik kogunebki justkui paisu taha, kuni sinna enam ei mahu. Aga oleme siiski selle statistika üle hästi hämmingus ja noomime isegi alles mähkmetes väikeseid poisse “suurte meeste kombel” oma pisaraid koomale tõmbama.

Mingitmoodi on okei see, et täiskasvanud inimesed valivad ise, kuidas ja kui kaua nad muresid või valusid üle elavad – isegi kui nad seda õigesti teha ei oska -, aga lastele pannakse mingisugune tingimuste barjäär ette. Et vot nii kaua võid kurb olla ja sealt maalt edasi kühvelda aga kõik salaja oma hinge, kuni ükskord täiskasvanuks saad, iga üle jõu käivat emotsiooni mingil enesehävituslikul moel maha surud, aga endaga PÄRISELT mitte vähimatki peale ei oska hakata. Sest sulle ei ole kunagi öeldud, et tegelikult tuleb negatiivsed tunded läbi töötada ja alles siis saab need kõrvale heita ning et juhtumisi nutmine on üks hästi hõlbus abivahend selle läbitöötamise puhul. Et see on täpselt sama okei kui silmade pilgutamine ja hingamine ja inimene olemine ja et pisarakanalid pole poisslastel mingi nässu läinud “tehase praak” seal silmanurgas, vaid et need on jumala töökorras originaaljupid.

Kui Kaur oli beebi, siis tema nutt (olenevalt konkreetsest olukorrast kas natuke või hästi palju) hirmutas mind. Eriti jubedaks muutus mu olemine siis, kui tema meeleheide kestis pikka aega ja erinevad meetmed selle vaigistamiseks tulemust ei andnud, nii et end kõige saamatuma emana tundma jõudsin hakata. Siis ei olnud ma eelpool mainitud raamatut veel lugenud ega teadnud, et isegi imik peab saama nutta, kui tal on seda vaja teha – isegi kui sel minu silmis justkui põhjust pole. Näiteks kui päevaste muljete hulk on hirmus suur olnud ning väikestviisi ülekülluse tekitanud. Või et kui mina ise olen pinges (mida esimese lapsega ikka omajagu ette tuli), siis see kandub ka lapsele ning sel juhul ei pea mitte ainult mina, vaid ka tema, sellest pingest kuidagi vabanema. Nutt on nii väikese lapse ainus vahend enda pingeid maandada.

Lili beebiaja-nuttu ma ei kartnud. Kui olid välistatud tühi kõht, gaasivalu, täis mähe jne, aga ta ikka nuttis, siis ilma suurema kussutamise või silitamiseta ma lihtsalt hoidsin teda süles ja lasin tal nutta. Kuni ta lõpetas. Muidugi mängib rolli ka see, et ta on pere teine laps ning ka meie endi enesekindlus lastega seonduva osas on kasvanud. Aga vähemalt mulle endale tundub, et Lili beebiiga oli nii palju rahulikum ja nutuvabam just nimelt seepärast, et ta on algusest peale igal vajalikul hetkel end alati tühjaks saanud nutta. Ilma, et keegi mingi lohutamise või naljanägudega tema hetkel käsil olevaid emotsioone alla oleks surunud.

Niisiis, kui on üks raamat, mida ma kõigil (eriti lapsevanematel) lugeda soovitan, siis on see A. J. Solteri “Nutt ja jonnihood”. Mitte ükski teine beebi- või lastekasvatusteemaline raamat ei ole minu silmi isegi ligilähedaselt sama palju avanud kui see. Tegu on küll sponsoreeritud postitusega, sest ise ma, va lohe, tööl ei käi, nii et raamatule kulunud summa tasus minu eest emb-kumb kas Eesti riik, kes mulle emapalka maksab, või Rene, kelle pangakontol ma muretut puugielu elan. Aga ilma igasuguse naljata – soovitan seda raamatut väga-väga-väga.

17 Comments

  1. Sõna “jonn” vale kasutamise kohta – nägin ükspäev telekast mingi palavikualandaja reklaami ja seal rääkis ema rõõmsalt, kuidas ta väikelaps hakkas jonnima, kui haigeks jäi. Aga noh, pärast rohu andmist enam ei jonninud! Samamoodi kriipis kõrva, kui ühes saates noor ema perearstile kirjeldas, kuidas tema (vähem kui) kuu vanune laps “jonnib”. Võeh. Tahaks veidi raputada neid inimesi.

    Sinu soovitatud raamat tekitas huvi ja kuna mul on veel paar kuud oma esimese lapse sünnini aega, loodan selle loetud saada. Tahaks väga vältida lapsele oma teadmatusest tulenevalt pöördumatu kahju tekitamist, eks 😀

    See “mehed ei nuta” teema on muidugi täiesti eraldi müsteerium. Hammustan ikka tihti keelde, kui kuulen, kuidas mu vend oma pojaga suhtleb. Eks tal ongi eesmärk üks Õige Eesti Mees™ üles kasvatada, aga lapsest hakkab hale ja hirmsasti tahaks pehmendada neid viiesele öeldud lauseid nagu “oled mees või ei ole”, “õiged mehed ikka proovivad uusi maitseid”, “mida sa vingud nagu mingi tüdruk” ja muid kuldseid klassikuid. Ah et miks ma hammustan keelde? Sest elu on näidanud, et “äkki ei ütleks päris nii” vestlused ei vii kuhugi, kuna ilmselt ma üritan ta poega pehmostada.

    Aitäh Sulle selle postituse eest 🙂 Nutt massidesse!

    1. Mulle tundub, et tihtipeale kasutatakse imikute ja beebide puhul seda “jonni” sõna sellepärast, et see lihtsalt tuleb esimesena meelde. Et ei ole isegi last või tema nuttu halvustavas võtmes öeldud. Aga mind ikkagi häirib ja tahaks alati öelda, et jonn tähendab HOOPIS midagi muud. No ja suuremate laste jonn on enamasti ka lihtsalt sümptom. Üleväsimus, vähene tähelepanu vanematelt, kuus tuhat muud asja, mis lastele muret valmistavad. Aga igal pool, kus ma seda sõna kuulen, kõlab see nagu diagnoos millelegi, mis sageli on vanemate tegemata töö.

      Seda sinu venna ning tema poja näidet oli kurb lugeda. Ilmselt su vend on ise samasuguste lööklausete saatel kasvanud ja sellepärast on see ainus, mida ta oma pojale pakkuda oskab. Ja eks see tõsi on, et igasugused õpetussõnad kellelegi teisele tema lapse kasvatamise osas tuleb hoolega läbi mõelda ning osavalt serveerida, et sellele ei järgneks paksu verd. Ma loodan vähemalt, et selle lapse ema ei ole nii pehmofoobik, siis vast pole nii hull olukord 🙂

      Aitäh, et kaasa mõtlesid ja rääkisid! 🙂

      1. Just, enamasti kasutataksegi võtmes jonn = tugevam/lakkamatu nutt. Aga ikkagi tahaks targutada, eks, et kui su kuu aega siin ilmas olnud lapseke nutab, on üks ta vähestest põhivajadustest ilmselt rahuldamata ja miski lihtsalt vaevab teda. Oh jah.

        Venna teema peale olen palju mõelnud. Kasvasime koos ja ma ei mäleta küll, et meil soostereotüüpe kuidagi kinnistatud oleks. Mind suunas isa just väga teadlikult puutöö juurde ja hoolitses, et ma teaks peast nii auto mootori ehitust kui liiklusmärke. Aga kes teab, kust vennal see tulnud on. Eks temaga on nagu paljude teistega – ta ei mõtle halba, aga samal ajal ei mõtle ka, mida need sõnad teha võivad. Ja noh, sama palju kuulen ma õnneks ka “issi armastab sind” ja “tule kaissu” lauseid.

        Ma olen ise mõelnud, mis mind kõige enam neil lapsepõlve lohutu nutu hetkedel aitas. Ilmselt siiski see, kui keegi (võttis kaissu ja) oli lihtsalt läheduses, kuni parem hakkas. Igasugused lohutamised võivadki tihti hullemaks teha, nagu Sa ka mainisid. Küll on keeruline teema see lihtsalt inimeseks olemine 🙂

        1. See, et su vend hellust ja lähedust ka pakub oma lapsele ja ütleb neid eestlasele nii mitteomaseid sõnu – või ükskõik milliseid sõnu, millega ta oma hoolimist ja armastust väljendab – heidab sellele loole veel ka hoopis teist valgust. Sest oi kui palju on neid vanemaid (eriti meespool kipub see kinnisem olema), kes südames kindlasti väga hoolivad oma lastest, aga sõnadesse seda mitte kunagi ei pane. Mul tuleb kohe riburadapidi mitu sellist inimest ette. Aga see on see, kuidas neid on kasvatatud ja kuidas nad nüüd seda mustrit edasi kannavad, sest midagi muud nad ise pole kogenud ja sellepärast paremini ei tea. Ma oletan.

          Päris keeruline on see inimeseks olemise kunst tõesti. Eriti kui tahaks enam-vähem okei olla ja oma järglased ka okeideks inimesteks kasvatada, neid juba eos täitsa vussi keeramata 😀 🙂

  2. Ma ei saaks rohkem nõustuda sinu postitusega. Olen vägagi päri ja lihtsalt ei saa aru, kes on need inimesed, kes ei luba meestel oma tundeid välja näidata ja kust see üldse tuleb. Miks see on nii? Ma alati olen seda hinnanud, kui mees oskab, tahab ja julgeb rääkida sellest, mida ta mõtleb ja tunneb ning elada välja oma tundeid kasvõi pisarate poetamise näol ja no kohe sugugi pole see minu jaoks mingi turn off. Ma pole eluaeg sallinud mingeid matchode musternäidiseid, kes on kõvad mehed ja teevad igasuguseid tundelisi asju maha ja tahavad iga hetk olla kõvad mehed. Ma ei tea, kui palju on neid naisi, kes nagu ootavadki mehelt sellist kõva kesta, mu enda tutvusringkonnas ei tule otseselt kedagi meelde, kes nüüd tõesti ei tahaks näha mingeid meeste tundeavaldusi ja laidaks selle täiesti maha. Samas mulle tundub, et see on hästi levinud meeste endi hulgas, et nad vastastikku seda matchokultuuri kuidagi üritavad viljeleda, tehes “pehmosid” maha. Vahepeal tundub mulle, et Eestis muud ei kuulegi, kui et mehed pehmostuvad ja muud Euroopa ja Skandinaavia mehed on nii pehmod jne jne. Elades ise Soomes, siis mulle polegi kunagi meeldinud see eestlaslik arusaam mehelikkusest, sest mulle tundub, et meeldivadki rohkem sellised skandinaavia stiili mehed. Ja see mind ka pannud imestama, kuidas Perekoolis (teadagi on seal vanem kontingent koos ja arusaamad asjadest kindlasti hoopis teistsugused kui praegusel noorpõlvel) mingi grupp naisi räägib, et tema mees näitab armastust välja sellega, kui vahetab autokummid ära ja parandab asju ning siis tehakse maha täie auruga insta naisi, kes panevad pilte üles koos oma mehega ja lilledega, aga nende enda mehed ei julge nendega pildilegi tulla ja rääkimata igasugusest armastuseavaldusest (ehk elu jooksul korra tuli suust välja see lause). Noh mu arvates see Perekooli variant on lausa õõvastav 😀 Kuid eks seda kõva mehe kultuuri viljelebki vanem rahvas, noorte seas ehk hakkab see välja surema ma loodan väga.

    1. Mul tekib meesterahva suust mingit emotsioonifoobilist juttu kuuldes alati selline tunne, et inimesele endale on emotsioonid eluaeg keelatud olnud ja siis võtab kätte ja keelab neid teistele ka. Eriti wuss on selline kõvatamine. Et okei – sa ise pole oma tunnetega sina peal, aga lase teistel olla ja tunda mida või kuidas iganes nemad tahavad tunda. Vot SEE on eemaletõukav. Selline nina teibiga otsaette tõmmatud klähvimine. Hästi jorss. Võib-olla endaga jube hädas ja tahaks ka tegelikult peatäie nutta või naisele tundeid avaldada, aga ei oska või ei julge ja siis naeruvääristaks kõiki, kes oskavad ja julgevad.

      Vaevalt et ükski naine TAHAB, et tema oleks tuim ja emotsioonitu nagu tükk porolooni, aga inimesed harjuvad kõigega. Ja kui siis keegi teine tuleb ütlema, et kuule vaata mis jobu su mees on, siis loomulikult ütled, et sulle meeldibki, et ta sulle rehvivahetusega armastust avaldab, kuigi see pole teil kokkulepitud sõnum, vaid sinu lootusrikas tõlgendus asjast 😀

      Kusjuures Perekoolis käivad noored ka. No ma ei oska kaasarääkijate vanuse kohta midagi kosta, aga lugemas käivad kindlasti noored ka 🙂 Näiteks mina käin seal päris sagedasti. Kaasa, tõsi, küll ei räägi, aga loen nii et mühiseb! 😀 See on nii hull absurdivabrik seal, et mõnikord kui mul kõik blogid läbi on loetud jne, siis ma ikka kostitan end selle kõhutäie huumoriga, millega tädid Käod kostitavad 😀 Pettuma peab harva. Kuni ise seal kõnealuseks pole, on väga lõbus 😀

      1. Jah, seda ma tean, et seal käivad ka nooremad lugemas, sealhulgas mina ise 😀 Kuid loen ainult meelelahutuse osa. Suhete osa on mul juba nii ära ammendanud ja noh eks mõndade inimeste arvamus ja arusaam asjadest seal suhete osas on mind ikka konkreetselt oksele ajanud ning seega ma lihtsalt ei loe seda enam 😀 Ja ise kommenteerimas seal ka ei käi. Kui võrrelda nt Buduaari ja Perekooli, siis eks kontingent on keskmisest siiski vanem, sest mäletan ükskord ühte teemat, kus pidi oma vanuse kirjutama ja veel midagi lisama oma elu või laste kohta ja vastanutest ikka lõviosa olid keskealised mitme lapsega naised ja väga vähesed olid seal 20ndates.

        Selle meeste nutmise koha pealt veel nii palju, et mul on kaks suhet lõppenud nii, et mina olen olnud see lõpetaja pool ja mõlemad mehed on konkreetselt poetanud pisaraid meie lahkumineku üle ja mind tagasi anunud. Ja ma ütlen ausalt, see reaktsioon mehelt oli minu jaoks küll selline südantlõhestav ja tekitas veel enam tunde, et appikene ta päris tõsiselt elab ju seda räigelt üle 🙁 Ja siis oli ikka veel kuidagi sitem tunne, aga noh nendel kordadel ma olin oma otsuses nii kindel ja olen alati olnud selline, et suhetest ma kergekäeliselt välja ei astu, ainult juhul kui ma olen selles 100% kindel, et see suhe lõppeb.

        Kuid jah, selle tuimuse ja kinnisuse kohta meeste puhul paljud naised vist arvavadki, et mehed lihtsalt ongi sellised ja kui nende enda kaaslane ka veel selline on, siis peabki ju endale kuidagi sisendama, et ah aga mehed ju ongi sellised. Nooo sorry, aga kõik ikka ei ole küll. Ja siis võib-olla sisimas ongi see mingi alateadlik kadedus või asi, et ah mis ega need teiste naiste mehed ju ikka paremad ei ole, raudselt neil on tegelt sitt suhe ja mees peksab kodus ja petab. Mis siis, et minu mees minuga pildile ei tule ega ei ütle kunagi, et armastab mind, aga ta siiski teeb ju seda, noh vahetab autokumme ja staffi 😀 😀 Vähemalt ei peksa kodus 😀 😀

  3. Lisaks “mehed ei nuta” teemale häirib mind ka seesama sinu välja toodid “võta üks komm…”. Ehk siis negatiivsete emotsioonide vaigistamine / kinni toppimine maiustuste abil. Ma kahtlustan, et liiga paljude inimeste söömishäired on saanud alguse sellest, et neid on harjutatud stressiolukorras ohtralt suhkrut manustama…

    Ma siiralt loodan, et uuemate põlvkondade täiskasvanud mõtlevad lastele suunatud laused enne läbi ka. Need “NII haiget sa nüüd küll ei saanud” ja “mis mees sa selline oled” ilmselgelt 3-aastase arengule positiivset mõju ei avalda.

    1. Jah, sest miks me tunneme stressirohkes olukorras või suure kurbuse korral tungi šokolaadi või jäätise või pokaali järel haarata? Kusagilt peab see tulema…

      Mina loodan ka, et neist teemadest räägitakse tulevikus rohkem. Et teadvustatakse palju rohkem seda, kui paljud asjad, mida me beebi- ja väikelapseeas kogeme, mõjutavad meie elu täiskasvanuna ning et neid asju ei tohiks alahinnata. Ja selles valguses tahaks ise ka kuussada korda ideaalsem lapsevanem olla (sest ma pole absull ideaalne), et minu lapsed ei peaks tulevikus mingite minu tekitatud valede mustritega rinda pistma.

  4. Ilma lasteta naine tuleb meestest rääkima 😀 Kas Rene nutab? Mul on olnud erinevaid kaaslaseid, keda võimalus nutmas näha, ja üks neist näiteks füüsiliselt ei suutnudki pisarat välja pressida. Nuttis nii, nagu oleks väiksed krambid peale tulnud, aga samas ei suutnud päriselt nutta. Ja tead, mis on kõige imelikum – see kuidagi tundus mulle naljakas sellel hetkel. Ega ma talle ei öelnud, aga see nägi koomiline välja.

    Ja siis mul on olnud kaaslane, kes jumalast hästi nutta oskas, aga JÄLLEGI, kui ta seda liiga palju tegi, tekkis mul selline imelik tunne. Noh, a la, et “aitab ka nüüd” või et “ei ole ju nii hull” (mida tegelikult öeldakse ka ju naistele, kes nutavad).

    Ma tean ja olen kahe käega nõus, et nii lapsed kui ka täiskasvanud peaks oma emotsioonid läbi elama, aga nii kõvasti on need soostereotüübid sees, et ikkagi hakkab aju iseendale mingit vingerpussi mängima – just täiskasvanud meeste puhul. Aga võib-olla on see ainult minul nii? Ise muidugi olen selline, kes võib väiksemagi heldimuse jne peale pisara poetada 😀

    1. Mina ei ole Rened mitte kunagi päriselt nutmas näinud. Minu meelest Kauri sündimise järel ma nägin, et ta silmad olid tavapärasest paremini niisutatud 😀 aga reaalselt nutnud ta viimase kaheksa aasta jooksul minu nähes ei ole.

      Ka minul on kunagi tiinekana olnud peika, kes palju nutta harrastas. Kusjuures seltskonnas jne oli alati hull kõva mees, aga kui me kahekesi olime, siis ta nuttis ikka omajagu. Seda tundus mulle kohutavalt palju. Ma ise ei olnud sel ajal üldse mingi väga nutja inimene ega osanud sellele väga reageerida. Nüüd on jah nii, et mingi vähe helgem videoklipp või kutsikad või hädas lapsed – juba võitlen pisaratega. Aga tiinekas mina oli veits rohkem savage kui ma praegu olen, nii et see nutualdis noormees tundus mulle kuidagi jube koormav. Nii palju tegelemist TEMA tunnetega 😀 Aga talle ma seda hämmingut kunagi ei väljendanud, ju siis nii palju mõistust ikka oli, et teise tundeid mitte alavääristada vms.

      Eks see nutmise teema on teoorias tugevam kui praktikas, sest päriselus tunduks nii mõnigi nutmisega seonduv olukord esimese hooga imelik (ma pean tingivat kõneviisi kasutama, sest neid olukordi lihtsalt ei juhtu – keegi ei nuta 😀 ). Enne kui aju järele jõuaks ja kohale jõuaks, et teise inimese emotsioonid ei vaja minu heakskiitu ega hinnangut.

  5. Ma olen Sinu kirjutatuga väga väga nõus. Lugesin seda raamatut enne teise poja sündi ja seal öeldud mõtted tundusid ka mulle nii head ja õiged. Kuid kui sündis teine poeg, kes on hästi tundlik ja emotsionaalne, siis mul kohati oli siiski raske neid põhimõtteid järgida – mitte pakkuda lutti (pakkusime siiski, aga ta ei võtnud seda iial omaks), mitte kussutada jne… Minu jaoks kolmesega nende põhimõtete järgi toimetamine on palju lihtsam – et jah, ma aktsepteerin seda, et sa ei taha täna kummikuid panna ja sa oled sellepärast kurb või et jah sa väga tahaksid seda autot ja sa oled sellepärast kurb, aga me siiski ei osta seda jne – ja need olukorrad lahesid ja lahenevad siiani üsna mõnusalt.

    Ma olen igati laste tunnete aktsepteerimise poolt, aga väga palju lohutamatult nuttev imik tekitas/tekitab minus küll väga palju stressi, just see, et ma ju ei saa temast täpselt aru – kui ma teaks, et jah, tal on lihtsalt vaja nutta, ok, nutame, aga kohe hakkavad peas keerlema igasugused mõtted, et äkki tal ikka valutab kuskilt, äkki tal on ikka kõht tühi jne jne.

    1. Suurema lapsega on ses mõttes lihtsam jah, et tema puhul ei jää õhku see variant, et äkki tõesti tal hoopis kuskilt valutab või kõht on tühi. Samas ma ise tunnen sageli, et suurema lapsega on just nimelt sellepärast raskem neid asju õigesti “läbi elada” lasta, et ta on nii palju suurem ja kangekaelsem ja mõnikord ta justkui ei tahakski, et jonn ja paha tuju üle läheks, vaid tahaks lõputult jaurata. Temaga venib see asi päris pikale teinekord ja ega siis närvirakke ka vähe ei kulu. Mõnikord lausa mitu korda päevas.

      Mis põhimõtete järgimisse puutub, siis ma ise mõtlen (võib-olla enda lohutuseks), et ainuüksi teadlik pingutamine on juba palju väärt. Teadmine, et ma ei suhtu sellesse teemasse ükskõikselt ja igal võimalusel katsun vastavalt käituda. Samas tuleb mul pea iga päev ette hetki, mil tean, et seda või teist asja saaks kannatlikumalt ja mitu korda paremini lahendada, aga noh. Elu. Näiteks hommikuti ongi aja peale minek ja teinekord mõni asi lihtsalt ei saa vajalikku tähelepanu. Pingelises olukorras nutva beebi vaigistamiseks pakutud lutti ma väga rängaks libastumiseks ei ole pidanud (Lili tarbis kaheksa esimest elukuud lutti). Ma ei unistagi selles asjas ideaalne olemisest, aga tasapisi paremaks proovin küll muutuda.

      1. Jah. olen kõigega nõus. Mul on kasvatusteaduste maka ja usun, et kõik võiks olla ideaalne, kui elu toimiks vaakumis. Et sel juhul saaks alati teha kõik maksimaalselt hästi, aga paraku on nii palju aspekte, mis nii meid, lapsevanemaid, kui ka lapsi mõjutavad. Näiteks täpselt kuskile aja peale minek ja minu jaoks näiteks ka väsimuse aste on väga mõjutavad tegurid. Kui lapsed on kordamööda või korraga haiged ja pole miljon aega maganud, siis on ikka rängalt keeruline rahulikult lõpmatuseni taielda mingite minu silmis täiesti tühiste asjade ümber. Teisalt arvan ka, et keerulistele olukordadele vaatamata ei saa mütsiga lüüa, et suva need lapsed, mis tunded või asjad neil ka on ja laps räägib siis kui kana pissib või kohelda neid nagu objekte ja suvalt endast lähtuvalt käsutada-kamandada-kaasa tarida ja oodata, et nad nagu nukud reas istuks ja kõigele kaasa noogutaks.

        Ehk et minu arvates ka on hirmus oluline uurida, mõelda, katsetada ja teha valikuid (ka kehvemaid) teadlikult.

        1. “…siis on ikka rängalt keeruline rahulikult lõpmatuseni taielda mingite minu silmis täiesti tühiste asjade ümber…” – vot see on see tunne, mida ma enne silmas pidasin ja mis teinekord kõikidest ilusatest teooriatest võitu saab. Aga all in all ma olen Sinuga ühel nõul, et elu ei möödu vaakumis. Ja su viimasele lausele tahaks joone alla tõmmata – see kehtib minu jaoks nii paljudes asjades. Mulle heidetakse mõnede teemade puhul ette, et mõtlen üle ja need asjad on minu eest juba ära mõeldud. Aga mina tahan justnimelt oma (ka rasked ja halvad) valikud ise teha, eriti mis puutub mu lastesse.

  6. Kas sa oskad veel mõnda harivat laste-teemalist raamatut soovitada?

    1. Mulle ei meenu, et oleksin lugenud ühtki teist nii head raamatut lastekasvatuse vms teemal kui ülalmainitu, küll aga on mul kindel plaan lugeda veel näiteks seda ja seda raamatut. Nende kohta olen samuti palju-palju kiidusõnu kuulnud 🙂

      Vabandan siinkohal, et Sulle vastamisega nii mitu päeva aega läks. Juhtus lihtsalt sedasi, et veetsime nädalavahetuse linnast eemal, aga arvuti jäi seekord koju 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*