Sünnipäevad ja kooli algus

/ september 16, 2017/ 6 comments

Kui lähed sõbranna sünnipäevale, aga taksojuht arvab, et külakost on mõttetu overkill ja üritab oma sõidustiiliga koogid tagasi tainaks sheikida (udusest pildist otse sündmuskohalt saate isegi aimu, et fokuseerimiseks võimalus puudus).

Septembri alguses on meie pere neljast liikmest kolmel sünnipäev ja terve see maraton toimub kuue päeva jooksul – huh! Kuigi laias laastus on tore, et nii palju tähistamist ühekorraga, siis ausalt öeldes kahe lapse sünnipäeva vahel enda sünnipäevale ümber lülituda on päris keeruline. See tundub kõik lihtsalt üks tähtpäevade blur.

Kaur veetis enda sünnipäeva lasteaias, kuigi ta hommikul peale kinkide avamist raudkindlal veendumusel oli, et jääb koju uute legodega mängima. Selle teadmisega, et täna lasteaeda ei lähe, tõmbasin ta pidžaamasärgile dressika peale ja läksimegi lasteaeda mõttega, et viime rühmakaaslastele natuke maiustamist, misjärel tuleme koju tagasi. Aga kui oli käes aeg kommikott rühma maha jätta ja lahkuda, muutis Kaur meelt. Nii veetiski ta oma sünnipäeva lasteaias, pidžaamasärk seljas. Mul tuli see alles palju hiljem meelde ja siis ei näinud enam mõtet uue särgiga kohale kihutada – mis seal ikka. Maailmas on päris mured ka olemas 😀

Kauril on peale kauaoodatud neljanda eluaasta täitumist märkimisväärne mure oma vanusega. Mitu päeva peale sünnipäeva küsis ta hommikuti esimese asjana üle, et ega ta öösel uuesti kolmeseks pole muutunud. Iseenesest loogiline – oli ta ju ometi üks öö end neljaseks maganud, kuidas sa väike inimhing saad kindel olla, et see asi ka teistpidi ei tööta 😀 Tema käest selle numbri olulisuse kohta küsides sain häguse selgituse, kuidas lasteaias on jube tähtis mitte kolmene olla – kambad, hierarhiad, värgid.

Kusjuures, esimest korda neljasena hommikul kodust lahkudes hõiskas ta tavapärase hüvastijätu asemel: “Tsau! See neljane läheb lasteaeda!” Oks oli nii laiali ja rind uhkusest nii kummis, et ma korra isegi kahtlesin, kas ta lasteaia jalgväravast sisse mahub sedasi. Imekombel ikka mahtus.

Kauri õhupalli koju smuugeldamas.

Kõikide smuugeldamiste (väga koostööaldis ja kannatlik) kaasosaline.

Minu sünnipäev möödus koolis ja Lili sünnipäeva peale sattus täpselt tema beebigrupi kokkutulek. Viimasel oli õnneks kohal ka fotograaf, nii et üsna pea saame selle päeva sünnipäevalapsest toredaid jäädvustusi.

Ma tean, et hästi paljud inimesed korraldavad juba lapse esimese sünnipäeva puhul festivali mõõtu peo, aga minu meelest on see just see üks sünnipäev, kus piisabki a’la tagasihoidlikust koogisöömingust. Ma ei ütle, et esimene sünnipäev on ebaoluline ega halvusta kedagi, kes tahab seda päeva suurelt tähistada – neid inimesi on palju. Küll aga mulle endale tundub, et suurel peol on jumet pigem siis, kui selle peategelane ise ka asjast juba pisut jagab. Mitte et lihtsalt ühel tema jaoks random päeval valatakse ta uute mänguasjadega üle.

Mis mänguasjadesse puutub, siis ma pooldan üleüldse seisukohta, et vähem on parem. Kauri mänguasjakasti vaatan iga paari kuu tagant kriitilise pilguga üle ja eemaldan sealt kõik, mis katki, millest ta välja kasvanud on jne. Tal on nagunii alati ainult paar-kolm lemmikut asja, millega ta korraga mängib, nii et ma ei näe absoluutselt mõtet terve tuba asju täis kuhjata.

Lili vaatab iga enda mänguasja paar korda ning naaseb siis köögikappide, sahtlite jms kallale. Ehk et teda huvitavad mänguasjadest rohkem päris asjad – kõik see, mis tal veel avastamata on siin maailmas. Ainuke erand on raamatud, mida ta (kellegiga koos, üksi olles “jalutab” ta neist lihtsalt üle) hea meelega mitu korda uuesti sirvib. Tema mänguasja-tagavara piirdub ühe sahtlitäiega, pluss mõned suuremad asjad, mis sinna ei mahu ja mida Kauri mänguasjakastis hoiame. Tagasihoidlikku joont sel teemal julgustab mind hoidma asjaolu, et mu elus pole ainsatki näidet ühestki lapsest, kellel on toatäis mänguasju ja kes nende kõigega mängiks. Küll aga on eredaid näiteid sellest, et lapsed, kellele kõike hästi palju kokku kuhjatakse, kasvavad inimesteks, kes mitte midagi oma elus hinnata ega hoida ei oska.

Olgu kuidas on nende kinkide ja mänguasjadega, igal juhul sattus mu kooli-nädalavahetus sel aastal just nii lollisti sellele ainsale nädalavahetusele, mil oleks olnud loogiline neid pidusid pidada, et ma ei hakanud kõige kiuste rabelema. Las siis olla seekord nii. Järgmisel aastal ma ehk enam koolis ei käi ja siis on igasuguste pidustuste jaoks oluliselt kergem sobivat aega leida 🙂

“Anna teada, kui sul see üritus läbi on, ma ootan autos”

Üks hästi õnnestunud sünnipäevakink, millest eriti palju rohkem polegi aastase rõõmustamiseks tarvis.

No ja siis see kooli algus. Kuna ma võtan ka mõnda eelmisel sügisel võtmata jäänud ainet, siis on tunniplaan ütleme nii, et mitte LIIGA hõre. Paljud loengud kattuvad ja see nõuab pisut kabetamist, et kuhu kindlasti kohale peab minema, kust puududa kannatab jne. Ei ole ülisuper lihtne logistika, aga vähemalt pole aega liigselt pabistada, mis Rene ja lapsed kodus teevad ja kas kõik on ikka hästi. No miks ei peaks olema onju, aga ma ei oleks mina, kui ma ei muretseks. Näiteks kui Rene hiljuti kolm päeva Eestist ära tööreisil oli, siis ma ainult n-a-p-i-l-t julgesin sirgendajat kasutada, sest “mis siis kui ma just praegu voolu saan ja siis Kaur õhtul lasteaiast turvakodusse viiakse, sest keegi ei lähe talle järgi, ning Lili kaks päeva mu BBQ korjusega tõtt vahtima ja nälgima peab, kuni Rene tagasi tuleb”. Normaalsed mõtted ühesõnaga. Kui pole midagi muretseda, siis küll mina juba leian.

Veel lastest – mul on juba teine järeltulija, kes kategooriliselt ignoreerib sõna “emme” ning selle asemel nii minu kui Rene (kui tegelikult ka jumala suvaliste objektide) kohta “issi” ütleb. Ta küll otseselt ei kutsu mind selle sõnaga – erinevalt Kaurist, ei ütle ta mulle vähemalt “Ats” -, aga kui keelitan teda ütlema “emme”, siis vot see üle tema huulte ei tule, vaid viskab vastuseks “issi”. Rene kujutab sinisilmselt ette, et Lili väljendab sellega oma poolehoidu tema suhtes, aga me mõlemad teame, et see on tühipaljas unistus 😀 Ju see lihtsalt on lastele logopeediliselt kergem öelda 😀

See on see rõivakomplekt, mis Tallinna linna poolt sünnitusmajast kingitusena kaasa anti. Ei ole päris minu maitse järgi sinepikollane toon, aga et see rüü kapipõhjast välja ilmudes Lilile veel nibin-nabin selga läks, oli vaja tingimata ära proovida, kuidas mu laps NSV ajal välja oleks näinud. Selliseid oldschool sipupükse pole ma ise ju üldse lastele ostnud. Nii totakalt nunnu oma väikese kratinäo ja ühe lokiga 😀

Casual Rimi lebo

Ei ole võimalik neid kahte niimoodi kõrvuti näha, et see pisem Kauri läheduse üle õnnejunnis poleks 😀 Kauri vaimustus, tõsi küll, on mõnevõrra raugenud seoses sellega, et Lili igal võimalusel oma sõrmi talle silma ja kõrva ja ninna proovib susata…

6 Comments

  1. Meie lapse esimesed sõnad olid ka “issi” ja “kass”. Mõnus susistada ilmselt 🙂

    1. Ma mõtlen ka, et ju see tõde kusagil seal peitub 😀 🙂

  2. Palju palju õnne ja rõõmu kõikidele sünnipäevalastele! 🙂

  3. Ma ise mäletan, kuidas oli vaja veel väiksena rõhutada, et ei, ma ei ole kuue, vaid kuue ja poolene! Kujutada ette, kui täiskasvanud ka nii teeks – a la tere, mina olen Peeter, 28 ja 2/3 aastat vana 😀

    Igatahes – palju õnne kõigile sünnipäevalistele ja hurraa! Tervituseks üks naljakas beebivideo.

    1. Peaks ka järgi proovima: “See kahekümne kaheksane läheb poodi piima ja leiba ostma!” Huvitav kui kõõrdis pilkude osaks ma saaksin… 😀

      Mul pole kusjuures ühtki mälestust sellest, et mul lapsena vanusega mingi teema oleks olnud. Olin suht alati igal pool kõige noorem nagunii (lasteaias, klassis jne). Küll aga on väga eredalt meeles see, kui väga ma 17-sena ei jõudnud ära rõhutada, mitu kuud Õige Elu Alguse ja Täisväärtusliku Minani veel jäänud on 😀 Ei ole ükski aasta enne ega pärast nii mitu aastat kestnud. Olgu ka öeldud, et Täisväärtuslik Mina osutus parajaks debiilikuks, nii et see suur ootamine ei tasunud end üldse ära 😀

      Aitäh naerutamast, video oli väga hea! 😀 Aitäh ka õnnesoovide eest!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*