Beebiriided teiselt ringilt ja esimene lasteaiapäev
Nüüd, kui meil lapse “lisavarustuse” jaoks kõik suuremad ostud tehtud on ning käes aeg erinevaid pisemaid asju hankida, olen ma võrreldes Kauri ootuse ajaga oma mõttekäigus mingit muutust täheldanud. No näiteks turvahälli ostsime eelmine kord kasutatuna, samas kui ühtki riideeset polnud ma nõus teiselt ringilt soetama:
“Mina ei taha, et minu esimese lapse esimesed asjad oleksid kellegi teise vanad asjad. Isegi kui need võib-olla ei näe vanad välja. Ja seda kasvõi juba sellepärast, et olenemata lapse tulekust valitseb meie elus hetkel niigi üsna mitme koha peal suur ebakindlus. Alustades kasvõi sellest, et me elame endiselt üürikorteris, mis pole ilmselgelt just ideaalne variant. Nii et las siis vähemalt kõik, mis otseselt meie uut ilmakodanikku ümbritseb, tema riided ja asjad, olla ilusad ja uued.”
Muutus seisneb selles, et praegu on just nimelt need nn suured asjad need, mille puhul ma tahan, et kõik oleks korralik. Aga kõik beebiriided (v.a sokid, mütsid ja üks bodi) on hetkel pärit Paavlist ja Buduaari turult. Erinevalt eelmisest korrast see mõte, et mu uhiuus beebi hakkab kandma kasutatud asju, ei kohuta mind enam.
Ma ei tea, kui kummaliselt see eelnev lõik kõlab nende jaoks, kes kogu aeg sekkarites käivad. Mina ei käi praktiliselt mitte kunagi ja põhjuseid (nagu siin varemgi välja toonud olen) on kaks – esiteks täielik kaltsuka-pimedus, ehk siis ma lihtsalt ei näe väärt asju, isegi kui ma need käte vahelt läbi lappan. Ja teiseks on selline natuke ehku peale otsima minek rämedalt tüütu mu jaoks. Et niigi napilt pool korda sajandis mul joppab mingi ägeda leiuga ja siis veeda veel aega seal juureldes, et kas on ikka tegelt ka ilus asi või on regular kalts, mida mu meeleheitele aetud aju läbi roosade prillide näeb, et piinarikkast olukorrast viimaks pääseda. Ühesõnaga, mul lihtsalt pole kaltsuka-silma. Seda enam olen ma kade nende peale, kes kogu seda asja oskavad ja kellel see loomulikult tuleb. Kuna aga titeriiete peale mingit “õiget” silma (mida mul pole eks) väga palju ei kulu, siis sellega saan isegi mina hakkama.
Muide, Paavlist ostsin kümme bodi 7.50 € eest ja täpselt sama raha eest sain suvalisest beebipoest ÜHE hõlmikbodi. Ma teadsin Kauri oodates – teadmatuses asi ausõna polnud -, aga nüüd tean ma veel paremini, KUI kiiresti imikud kasvavad. Ehk et kui mul on valida see alla eurone ülikorralik bodi kaltsukast vs 7-eurone bodi uuena ostetuna, siis minu jaoks ainuke vahe on tegelikult see 6 € (korda kümme) seal vahel, mille ma võiksin hoopis millelegi muule kulutada. See pole nüüd mingi kategooriline põhimõte, et kõik riided tingimata kaltsukast kavatsen osta, vaid lihtsalt mulle endalegi üllatuseks tulnud piiride nihkumine mu peas. See, mis varem tundus täiesti vastuvõetamatu, tundub nüüd kergelt teisejärguline.
Kauri ootusaja postitustest loen muuhulgas välja, et tollal piinlesin juba juunikuust saadik seljavalude käes – kõlab ulmeliselt. Praegu on olnud vaid väga üksikud õhtud, kui end selg ees aknast alla mingi raudkangi otsa tahaks heita, et see jube seljavalu lõppeks. Aga tõesti mega üksikud õhtud ja neil kordadel ma olen päeval ise selgelt liiga palju ringi tõmmelnud. Niisiis võttes arvesse asjaolu, et käes on august, võib vist öelda küll, et seekord on rasedus kergemini läinud. Ilmselt tuleb selle eest vähemalt osaliselt tänada Kauri, kes pole lasknud mul diivanil lapiti vegeteerida ning liigsest vedelemisest tulenevatele hädadele kerge ja hädine saak olla.
Täna alustasime Kauri lasteaiaga harjutamist. Ta ise on juba eelmisest kolmapäevast saadik mind enne iga uneaega veenda üritanud, et just see sama üks ära magamine lahutabki teda lasteaeda minekust. Eile õhtul siis lõpuks sain talle öelda, et nüüd nii ongi, et üks viimane uni ja siis on suur päev käes.
Alustuseks olgu öeldud, et minu jaoks möödusid need kolm-neli tundi, mille tema lasteaias ja mina üksi kodus veetsin, suhteliselt vaevaliselt. Harjumatu ja võõras oli. Talle lõuna ajaks lasteaeda järgi minnes sain kohe natuke kurjaks ka, et kasvataja polnud kapist Kauri mütsi üles leidnud kolme asja seast, nii et Kaurile oli jope kapuuts pähe pandud ja ta pea oli kaltsmärg seal all. Loodan, et sellist hoolimatut hoiakut rohkem ei esine. Samas selle tänase asja valguses pole küll midagi imekspandavat, et lapsed lasteaia esimesel aastal palju haiged on. Ei taha mõelda, kui neid põnne seal talvel poole rohkem on ja kasvatajatel siis ka pole aega igaühe riietusse korralikult süveneda, prr :/
Hoolimata sellest, et päev algas tavapärasest oluliselt varem, nii et koju lõunaunele jõudmise ajaks oli Kaur leebelt öeldes omadega läbi ja et ta päeval õues palavuse käes vireles ja et üks laps talle tema jutu järgi kõhu ning põse peale haiget tegi…tahab ta õnneks homme tagasi minna. Kõik need kolm eelmainitud asja on sellised, mille suhtes ma ei saa mitte vähimatki teha, kui ma temast eemal olen ja see on hullult vastik tunne. Aga talle meeldivad teised lapsed ja talle meeldib lasteaed ja kogu oma piinleva kanaemasüdamega ma loodan, et erinevalt tänasest ei juhtu temaga seal rohkem selliseid halbu asju, mis kokkuvõttes panevad teda tundma, et ta vist ikkagi rohkem ei taha sinna minna või mis panevad mind tundma, et ma ei taha oma kõige kallimat väikest varandust sinna viia. Ja ma pean endale reaalselt tegevust mõtlema, et see aeg siin üksi kodus rutem või kuidagi produktiivselt mööduks.
Kuuldavasti on see “nagu oleks oma lapse lastekodusse viinud” tunne mööduv. Parem oleks. Ei tundu eriti ahvatlev kuni teise lapse sünnini oma päevi kellaseiereid põrnitsedes ja peas mingeid murelikke stsenaariume konstrueerides veeta…
