Blogijate eetikakoodeksist ja FILTRITA: hommikupudru keetmisest

/ november 13, 2017/ 70 comments

Minu meelest on kõige elementaarsem ausus ja läbipaistvus blogimaailmas see, kui blogija kirjutab reklaampostituste juurde konkreetselt välja, et tegu on sponsoreeritud tekstiga. See, kas või kui palju antud arvamusest kallutatud või siiras on, jäägu lugeja otsustada. Aga tekitada pidevalt mulje, et “jumaaaaala juhuslikult sattusin sinna restorani sööma” või “märkasin poes ja olen nüüd hoolimata esialgsest äärmisest skepsisest ahvivaimustuses…” ei ole minu meelest eetiline.

Minu kui lugeja jaoks ei anna probleemi mõõtu välja see, kui keegi blogimise eest tasuta saadud asju maha müüb. Mul on sellest kirjeldamatult ükskõik. Muidugi, kui ta kirjutab arvustusi toodete kohta, mida ta proovinudki pole, siis see on täiesti teine teema. Ent kui pika ja piinlikult läbinähtava reklaampostituse alguses, sees ega lõpus ei ole isegi pisikeses kirjas ära mainitud, et tegu on kinnimakstud arvustusega, siis… Kas sa oled ise hästi rumal või pead sa kõiki teisi retsilt rumalamaks?

“Mõni aeg tagasi jäi mulle ette…” – Täiesti juhuslikult jäi ette, tellis endale hunniku asju ja siis postituse lõpus jagab jumala muuseas sooduskoodi? Igaüks saab ju aru, et see on koostöö raames sündinud postitus ja mitte midagi ei jäänud rändomilt ette.

“…Facebooki lehelt saab alati kiirelt sooduspakkumistest teada ja Instagrami feed on lihtsalt niisama ilus vaadata – laik ja follow! :)” – Kas sellise asja peale keegi päriselt reageerib ka? Tuleb reaalselt mõni like või jälgija juurde nii odavalt? 😀

“Paljud on mulle kirjutanud ja selle kohta küsinud” – Muidugi. Mida rohkem lugejad asja vastu huvi tunnevad, seda anonüümsemalt nad seda teevad. Ja eriti huvitavad neid igasugused tooted, mille kohta nad ise guugeldada ei oska, vaid siiras huvis ja mures kirjutavad blogijale 😀 No siis halleluuja – ta lugejad ongi täpselt nii kivipead nagu ta eeldab 😀

Restorani-arvustused on ilmselt iga reklaampostituste-treija unistus – seal ei teki seda sõnamängu, et kas “ostsin” või “sain”, mis lugejale silma võiks jääda ja mõtte liikuma panna, et oot-oot, kas ta nüüd ise ostis või on tegu lihtlabase reklaamiga. Muudkui aga pajatad, kuidas läksid restorani ning sealjuures ei reeda miski, kelle raha eest päriselt läksid. Kui mingite toodete kohta “sain” asemel “ostsin” kirjutada, siis on see lugejale valetamine, aga söögikoha arvustuses sellist kohta üldse ei teki – “käisin”, “tellisin” ja ülejäänu jätan mugavalt täpsustamata 🙂

“Mulle jäi ükspäev Facebookis silma…” – Jäi ta jee.

Jne jne jne.

“Kas teile meeldiks kui ma reaalselt teen reklaampostituse, noh, mille eest on mulle makstud, siis kuskil vilguks mingi bänner “REKLAAM”? a la nagu mul on pandud hetkel igale loole pilt, et see näiteks annaks märku (ma ei tea, pildi asemele oleks mingi konkreetne reklaamikujutav logo või pildi peal oleks tekst vms), et tegemist on reklaampostitusega?” – Kasvõi.

Mingi silmaauku plirisev bänner häiriks mind kümneid kordi vähem kui pidev nuputamine. Kusjuures nuputamine mitte selle üle, kas mõni toode on PÄRISELT ka hea, vaid et KUI debiilikuks see blogija oma lugejaid peab? Või et milleks üldse pool aega mingi juhuslikult avastamise loo taha pugeda, umbes et möödaminnes muudkui märkab mingeid firmasid ja ülistab nende tooteid ja seda kõike heast soovist oma häid leide jagada? Samal ajal tihkelt arvet pidades, kas ja kuidas blogiga ära saaks elada ja mitu santiimi mõni klikk toob. Aga reklaam käib püüdlikult muljet jättes, et vähemalt pooled reklaampostitused seda üldse pole. See on häiriv, väga. Ma olen kindel, et mina ei üksi ei mõtle nii?

Blogija ise üritab selle üle võlli kirjeldusega (“…vilguks mingi bänner “REKLAAM”…”) jätta muljet nagu see üks bänner oleks kuidagi hullem kui kõik ülejäänud – reklaambännerid – ja nagu ausus oleks midagi jube tüütut ning häirivat. Kuidas kellelegi vist…

Astun siin nüüd küll üsna konkreetsetele kandadele, kuigi see sama kehtib veel mitmete-mitmete teiste blogijate kohta ka. Aga esiteks ei viitsi ma tuhandet blogi läbi lapata ja teiseks, keegi teine ei räägi eetikareeglite paberile panemisest.

Ma arvan, et kui keegi end mingisuguse asja etteotsa rakendab, peab ta enda suhtes vähemalt veidike kriitiline olema ja mõtlema, kas ta on ses asjas eeskujuks. Kas ta käitub ise nende reeglite järgi, mida ta teistele ette tahab kirjutada. Näiteks eetikast rääkides peaks alustuseks kõigepealt ise läbipaistvalt käituma. Mitte keegi ei võta tõsiselt põuepläskust kloori rüüpavat arsti ega üheksa korda lahutatud abielunõustajat ega blogiturundajat, kelle turundusvõtted tema lugejaid mitte tarbima ei kutsu, vaid ärritavad. Kusjuures see pole mingi äge viis meelde jääda, vaid siiralt tekitab negatiivset arvamust.

Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma nimme never ei kliki ühelegi lingile sellistes postitustes. juhul kui ma esimesest lõigust üldse kaugemale jõuan. Sest ma ei taha seda häma toetada. Me kõik teame, mida me loeme, saame aru, mis on mingi blogi eesmärk – liiati kui seda ei varjatagi -, aga ausus kirjutaja poolt pole sellepärast vähetähtsam, et ta nagunii läbinähtav on.

Ma ei tea, kas sellel täpsustusel on mingit mõtet, aga kõik eelnev ei ole midagi isiklikku. Lihtsalt selles ühes blogis on taoliste vastuolude kontsentratsioon minu jaoks selgelt suurem kui mujal…

No ja kui juba filter põõsa lendas (phahaha, kohe saate aru), siis märgin veel midagi ära. Blogides üldisemalt häirib mind nimelt see, kui keegi rõhutab, kui jube ausalt ta elust kirjutab – “nii nagu see päriselt on!”, “ilustamata!”, “kõigest ausalt!”, “filtrita!” (ei vihja sama domeeniga blogile, sealset sisu ei oska ma kommenteerida). Sest kõik need, kes ei täpsusta, et nad on asjades ausad – ei ole seda või?

Filtri puudumist peetakse blogimaastikul millekski lisaväärtust andvaks. Reklaamitakse oma blogi niisuguste sõnadega välja, andes põhjust arvata, et on mingit karmimat ja tooremat tõde oodata, aga siis loed ikka “nojah” emotsiooni piirimaile jäävaid igapäevaelu kirjeldusi ja poliitkorrektseid arvamusi. Täiesti blah.

Blogijaid, kellele tõsiselt ilma filtrita ja selle sõna vääriliselt üllatavad postitused on siiralt omased, on Eestis põhimõtteliselt ainult üks. Iga blogija võib küll härga täis näoga selle “Elust. Ausalt! Mitte mingi pehmo roosamannaja!” oma lööklauseks võtta, aga WC-ukse tõmbavad nad kõik enda järel ikkagi häbelikult kinni. Sedasorti üleni avalik olemine lihtsalt ei tule kellelgi teisel usutavalt välja. Ent hoolimata sellest, et tegu pole minu teada ühelegi teisele loomuomase olekuga, üritavad niiiiiii paljud kogu hingest end just läbi selle müüa. Muud midagi kui et jumala hull üleküllus on sellest värgist.

70 Comments

  1. Aaaaammeeeeeeen. Mind häirivad kõik need samad asjad. Või noh, kas just häirivad, aga ütleme nõnda, et ei saa neist hästi aru. Ei läbinähtavast reklaamist, lugejate idiootideks pidamisest ega sellest, miks on äge kirjutada sellest, kui loll ja labane oled ning seda siis ausaks eluks tituleerida. Nagu muudmoodi elu poleks aus ega päris. Selle lolli ja labasusega ei vihja ma üldse ühelegi konkreetsele inimesele. Lihtsalt iga kord, kui klikin millelgi, mis lõpuks lubab mulle näidata, milline see PÄRIS elu ikka on, siis vaatab sealt vastu selline neeeeehhh sisu.

    Ja võttes suvalise näite, siis mis vahe on lõpuks näiteks enda lähedaste austamisel ja “aususel”? Võtame näiteks “mähkmeõnnetused”, mida paljudel lastel juhtuda võib. Minu kolmest on vaid ühel (siiani) üks õnnetus juhtunud. Ometigi, kui näen, et keegi kirjutab nendest juhtumitest, siis on kommentaarium täis kommentaare stiilis “aitäh, et kirjutad sellest milline elu lastega tegelikult on, mitte ei ilusta!!!!”. Oot, et kui mu lastel pole juhtunud, siis see polegi päris elu, mida me elame? Või kas ma oleks pidanud seda ühte korda kajastama, et oleks ikka väga-väga päris. Olgugi, et see oleks lapse jaoks alandav ja nõme?

    Ja mis veel reklaami puudutab, siis ma lihtsalt igaks sajaks juhuks (enda näitel) ütlen, et kõiki ei tasu sama puuga lüüa. Mina olen küll mitu korda oma Facebooki lehel jaganud enda jaoks täiesti tundmatu ettevõtte lehte, sest tundub äge asi või on hea soodusmüük. Ilma, et ma sellest mingit kasu oleks saanud (ja pole jagades ka lootnud, et ehk saan). Samamoodi kui näen mõnel vajalikul beebitootel soodushinda, siis jagan linki beebigrupis.

    Aga noh, eks seda näeb päris hästi läbi ka, kes jagab seetõttu, et on koostöö (ükskõik kui hästi seda üritatakse peita) ja kes lihtsalt teavitamiseks 🙂

    PS! Mul on nüüd kahju, sest mul’t on tegelt ka paljud inimesed ühe kella kohta küsinud, mille ise ostsime (millega suurema lapse kauem magama õpetasime ja tänu millele öine ringikondamine lõppes), aga see läks nüüd katki, enne kui ma sellest kirjutamiseni jõudsin. Mitte et mul kaks aastat poleks olnud selle jaoks, aga noh, oma viga 😀

    1. Ma just mõtlesin ka, et kas siis need, kelle elu ongi rahulikum ja kõik pole pidev väljaheide ja laga, siis…polegi päris elu? Näiteks Lilil on veidi rohkem kui aasta jooksul ühe korra mähe lekkinud ja üldiselt on ta algusest peale hea magaja olnud. Kas ma peaksin ka tundma, et mul pole midagi elulist jagada? 😀

      Kellegi soovituste uskumine või neist kiiruga üle scrollimise kasuks otsustamine sõltubki väga palju sellest, kui palju on üleüldiselt näha, kes millegi ümber oma tegevust koondab. Kui üks blogi on puhtalt teenimise ja sooduskoodide peale üles ehitatud, siis mul lihtsalt puudub huvi nende asjade vastu, mida see konkreetne blogija soovitab ja usaldus tema soovituste suhtes. Võib-olla on see rumalalt eelarvamuslik hoiak, aga mida rohkem selliseid “kasutage mu sooduskoodi – TEIE võidate sellest!” postitusi, seda eemaletõukavam minu jaoks. Mulle meeldib blogisid lugeda sisu pärast, mitte käia oma vähesest vabast ajast kellelegi raha teenimas, saades vastutasuks lambatunnet ja null meelelahutust.

  2. 😯

    Jeebus! Palun ütle, et ma pole sulle “hambusse” jäänud? 😀 Ma nii hakkasin kohe mõtlema, et mis pläma (nii või naa on pläma) suust välja ajan 😀

    1. Jah, Riina, just sinu blogi on nii umbselt reklaami täis, et enam ei kannata 😀

      Ole nüüd ikka, ei käi jutt sinust 😉

      1. Tehniline küsimus!

        Miks ma Riina nimele klikkides satun siinsele blogipostitusele? Tavaliselt, kui saab nimele klikkida, siis viib see ikka kommentaari autori blogisse 😀

        1. Sinu nimele vajutades juhtub praegu sama. See on ehk sellepärast nii, et kui kommenteerija oma blogi linki vastavasse lahtrisse ei sisesta, siis saadab next best lehele? 😀 😀 Hahha!

          Teen vajalikud muudatused.

    2. Tead… Ma ajan ikka korralikku sousti 😀

      Tegelikult tahtsin midagi veel kirjutada, aga kõne tuli peale ja mõte läks pärast sassi, mis ma kirjutada tahtsin. Praegu autos koju sõites hakkasin ma mõtlema, et mida hekki ma kommenteerisin 😀 Siit järeldus: ei tasu töö ajal muuga tegeleda 😀

      1. Sa vist tõesti ajad veits sousti 😀 Kohvi üledoosi saanud tööl? 😀

        1. Üks tass, aga päris kreftine teine, ehh… Vahel on sellised imelikud päevad, kus tundub, et ka kliendile saab korralikku jama aetud 😂 Hah! Vahel 😁

          1. …ja täna on alles esmaspäev 😀

  3. Eile just vaatasin pakkumisi ühest pesupoest, mille kohta ma vähemalt kahest blogist olen kiitvaid postitusi lugenud. Ja tead, mul tekkis küsimus, et kas piinlik ei ole rinnahoidja ja mõne paari aluspükste nimel mingit täielikku saasta kiita. Sest päriselt, ma ei suuda uskuda, et kõige suvalisem Hiina jura, mida kõik turud täis on, võiks olla tõepoolest tohutult mugav, nagu blogijad kiitsid. Need ei näe välja mugavad, miski materjalide loetelus ei viita mugavusele, “suurus XL vastab suurusele XS” ei tekita ka erilist usaldust kauba osas ja pole mina veel näinud, et 1.20€ maksvad neoonvärvides pitsstringid kellegi elu muudaksid (vähemalt paremuse poole mitte). Samamoodi ei usu ma, et 4.50€ maksev tohutult polsterdatud polüesterrinnahoidja seljas meeletult mugavaks osutub. Sooduskood või mitte, need tooted on kräpp, mida keegi kusagilt tellib ja kallimalt maha ärib, rõhudes just sellele odavale hinnale.

    Ja siis hakkas natuke kurb, tead. Täpselt nagu Sa kirjutasidki – kas peetakse lugejat lolliks või on tõesti täiesti ükskõik, mida kiita? Eriti, kui samalt inimeselt võib hiljem ilmuda arvustus nt BonBoni või Lauma toodete kohta, kus kõlab muidugi “pesu peab olema kvaliteetne ja mina sünteetilist jura oma naha vastas ei kannata”. Ahsoo.

    1. On teatud blogijad, kelle ainuke juhtmõte on, et raha ei haise. Võetakse oma lugejatele reklaamimiseks vastu absoluutselt kõik koostööpakkumised. Vähemasti nii näib. See Sinu toodud näide on väga hea – jutt muutub koos tuule suunaga. Kes maksab, see tellib muusika. Põhimõttelagedus ja iseendale vasturääkivus on jumala okei, peaasi, et taustal mingi raha tiksuks. Keegi ei sunni mind selles ja teistes taolistes blogides käima, seda küll, aga lihtsalt see vastuolu, et niisuguste hoiakutega inimesed üleüldse tunnevad, et nemad võiksid kellelegi teisele mängureegleid kirjutada, on kuidagi väga totter.

    2. Kena vms e-poest sain ma maailma odavaimad ja parimad sportrinnahoidjad, mida ma kasutasin imetamisrinnakatena 😀 Tavalistel rinnakatel tulid üsna pea traadid välja, aga no need mingid paarieurised jurakad olid küll abiks, kui ma ei saanud aru, mis suuruses ma peaksin rinnakaid ostma imetamise alguses 😀

      1. Seal võibki mõni okei asi ka olla, aga üldiselt on ikkagi lademetes sünteetikat ja sellise raha eest, et keegi, kes neid meisterdab, päris kindlasti elab paari dollariga kuus ja magab kuskil õmblusmasina all. Ma ei ütle, et ükskõik milline kiirmoebränd parem on või et mina ise mingisugune etalon olen sel teemal üleüldse. Aga sellel, kes blogiturundusest ja -eetikast nii väga hoolib, et kõik selle teema enda tiiva alla tahab võtta, ei peaks niisugustest teemadest nii demonstratiivselt nii ükskõik olema. See kõik ju kujundab samuti blogijate mainet. Vähemasti ei kujunda see mainet vähem kui peenrasse pa*andanud porgand ja tema oh so ebaeetilised teod. Kõige lihtlabasem silmakirjalikkus on see ühesõnaga, ei muud.

  4. Rääkides sellest konkreetsest blogist, mida arvan, et sa silmas pidasid, üllatab mind kõige rohkem, kui lühike on inimeste mälu. See inimene on bloginud üle kümne aasta erinevatel aadressidel ja alati endast labase mulje jätnud. Tema tekstis on küll kirjavigu vähemaks jäänud, aga teatud tegudega kaamera ette jäänud inimese eetikast rääkimine ajab küll naerma. Inimesed võivad muutuda, aga kas nii palju!? Vaatasin ka muideks korra seda pesulehte ja ei tekkinud tahtmist ühegi toote peal isegi klikkida. Pesu mugavust ei saa hinnata 2D vaatlusel.

    1. Minu meelest võiksid Eesti mõistes suured blogid konkreetse sodi reklaamimisest üle olla. Eriti kui nad ise on kurtnud ja me kõik oleme kurtnud, et blogijaid ei võeta tõsiselt ega tasustata õiglaselt. Mida siin imestada, kui blogijate pärusmaa on mingi kõhedalt odava (kus ja kes on selle praktiliselt olematu raha eest valmis teinud??) aluspesu promomine…

  5. Ah, kui Sul vaid oleks ööpäevas 26h, et jõuaksid tihemini siia kirjutama!

    Sattusin siia kunagi väga juhuslikult seoses süüterooside otsinguga ja nüüd muudkui ootan uusi postitusi ja hirmus kurb on, kui uus postitus on kaitstud. Mõistan, et on asju, mida soovid vaid valitud inimestega jagada, seega see ei olegi päriselt mingi probleem. Ega muud midagi, kui et siis tuleb aga jälle uue hooga uut avalikku postitust ootama jääda 😉

    Antud postituse osas – aamen!

    1. Seda on hullult tore kuulda, et Sulle siin meeldib 🙂 Ja saladuskatte all võin öelda, et parooli saab tegelikult täitsa ilma suurema akrobaatikata – kõigile küsijatele olen selle öelnud. Panen osad asjad naaatuke rohkem varjule, sest need pole päris sellised teemad ja jutud, mida valimatult iga siit läbipõikajaga jagada tahaksin. Aga otseselt midagi skandaalset ega varjamisväärset seal ka pole, nii et saadan Sulle (nelja viimase parooliga postituse) salasõna e-mailile 🙂 Ja üleüldse AITÄH, et selle suht vingupostituse alla nii positiivse kommentaari jätad! Jube hea on lugeda, et keegi kaasa elab 🙂

      1. Tere, mina sooviksin ka palun parooli 🙂

        Tõesti on kahju, et Sa nii vähe kirjutad, sest selliseid arutlevaid ja analüüsivaid blogisid peab tikutulega taga otsima ja nende eripäraks ongi paraku see, et postituste arv on 1-2 tk kuus. Aga see on ka arusaadav – kvaliteetse sisu tootmine võtabki rohkem aega (või mulle tundub nii), lisaks jätkusuhtluse pidamine kommentaarides. Vastupidiselt siis nendele “populaarsetele blogidele” kus tehakse 1-2 suva (reklaam)postitust päevas ja kurdetakse kui raske töö see on.

        1. Ma pean ütlema, et minu postitamissagedus ei tulene kuidagimoodi sellest, et mul võtaks kirjutamine või ideede kogumine nii kaua aega. Või et mul oleks nii tihkelt kvaliteetne sisu, et sellist põhimõtteliselt liiga tihti ei saa avaldada, muidu väärtus kahaneb. Lihtsalt muud elu on nii palju ja samas see muu elu on suuresti üsna ühetaoline rutiin, mistõttu mulle tihti tundubki, et mul ei olegi midagi rääkida. Ja siis ei räägigi. Ega tee postitusi selle kohta, et “mida küll kirjutada” või “mott on maas, panen vist blogi kinni”. Aga ma saan aru, et sa tahtsid komplimenti teha ja öelda, et sulle meeldib siin –
          selle eest aitäh! 🙂

          Kuigi reklaampostituste tegemine on pealtnäha selline möödaminnes teksti kokku viskamine, siis ma millegipärast kahtlustan (endal kogemus puudub), et sinna alla läheb ikkagi teatav hulk eeltööd, näiteks toodete proovimine jne. Ehk et kokkuvõttes kulub palju rohkem aega ning energiat kui näiteks minul, kes ma võib-olla mingi emotsiooni või äkkmõtte pealt veerand tunniga postituse kirjutan ja üles panen. Reklaampostitused on lugemise mõttes tüütud, nõus, aga et neid ulmelebo teha oleks, ma ei usu. Eriti kui neid nädalas või suisa päevas mitu tükki vorpida…hull ju, ei? Nagu liinitöö. Muidugi on igaüks selle endale ise kaela tõmmanud, selles mõttes pole kurta midagi, aga et see täitsa ilma pingutuseta tuleks, selles kahtlen küll.

          Mis kommentaaridele vastamisse puutub, siis minu meelest on elementaarne viisakus, et kui keegi mulle midagi ütleb, siis ma vastan. Tavaelus ja vestlustes ju ka ei lase teisel üksi monoloogi pidada, ei vaiki vastuseks ega tammu siis sõnagi lausumata, teisele mõista andmata, et teda üleüldse kuulnud olen, minema. Neid blogijaid, kelle kommentaaride arv tõesti nii suur on, et vastamine võtaks kogu päeva ja ööst veel lisaks, on minu meelest käputäis. Aga ikkagi on mitmeid, kes kommentaaridele üldse ei vasta, isegi kui kommentaare on napilt kümme. Mul endal on alati kuidagi imelik tunne, kui ma teise inimesega tema postituse all kaasa räägin, aga ta ei tee sellest üldse välja, ei reageeri mitte mingil moel. Mõne blogi kommenteerimise olengi just sellepärast täiesti ära lõpetanud, et mida ma seal ikka üksi räägin. Kui ma tahan monoloogi pidada, tulen parem siia 😀

          Parool ootab sind postkastis 🙂

          1. Aitäh parooli eest!

            Ma seda ei pidanudki silmas, et reklaampostituste tegemine üldse aega ei võtaks, aga noh kui sul on vaja pead pesta ja sa teed seda hoopis reklaamikingiks saadud šampooniga, siis see on ju üks tavalise elu osa, mida ei saa mu meelest liigitada töö tegemise alla. Kui sa nagunii klõpsaks oma lastest pilte uue uhke talvejopega, siis kas see on töö, isegi kui kasutad neid pilte hiljem reklaampostituses? Kas väljas tasuta õhtusöögi nautimine on töö? Olgu, see kõik tuleb hiljem tekstiks vorpida, aga heal kirjutajal ei võta see ka oluliselt aega. Ma saan aru, et töö ja eraelu piirid võivadki siinkohal olla väga hägused, aga mõne puhul hakkab eriti silma, kuidas kogu aeg kõvasti tööd rabatakse, kuigi tegelikult tegeletakse tavaliste eluliste asjadega.

          2. Seda küll jah, et ilmselt aeganõudev osa reklaampostituste puhul on pigem see, et tuleb näiteks reklaamitava toote kodulehel n-ö teooriat lugeda ja seda postitusse mugandada. Samas mõni teeb seda copy-paste meetodil, nii et siis jällegi vist ei võta aega 😀 Aga äkki teebki selle tööks just see, kui on pidevalt n-ö mitu rauda tules ja kuskil kuklas tiksub teadmine, et PEAB ära tegema, sest on lubatud? Selline kohustuse tundmine seostub ju küll tööga, isegi kui see “töö” kokkuvõttes palju vaeva ei nõua. Ma olen vist liiga vähekogenud sel teemal, et rohkem edasi oletada 😀

  6. See postitus on lihtsalt nii on point 😀 Mul muud polegi lisada enam, sa ütlesid juba kõik mu mõtted ära!

    1. Võin selle üksikuna veereva tuulepesa vist varsti ära koristada sealt postitusest 😀 🙂

  7. Aga teemast ka, mitte vaid odavatest trusparitest. Ma nõustun täitsa. Ma ise panen (enda meelest) alati, et mulle saadeti, paluti kink valida, kutsuti, paluti kirjutada vms. See tundub jah nagu veits lamp, et ooo ma siin niisama ostsin midagi ja viitsiks sellest teha miljon blogiposti linkidega 😀 (kuigi ma eile kirjutasin blogiposti asjast, mis ma ostsin ise, ei linkinud ka, sest ei teadnud mida linkida, aga pole jõudnud veel valmis saada, oma ülistamisposti 😀 ).

    1. How come, et sa nii madalale pead laskuma ja ISE midagi ostma üleüldse, las ma seedin seda natuke 😀 Ma olin jumala veendunud, et tarvitseb sul vaid millelegi mõelda ja juba galopeerib kuskilt põõsast või katapulteerub mõnest asjassepuutuvast ettevõttest üks kuller välja 😀

  8. Täpselt minu mõtted! Eriti nõme kui postitus algab nagu täitsa suvaline jutt ja alles poole pealt hakkab kooruma, et tegelikult oli see eelnev kõik lihtsalt sissejuhatus reklaamile. Kuidagi nagu petetud tunne, justkui oleks sitahunnikusse astunud, aga lihtsalt kohe ei saanud aru. Mina ka kunagi ei kliki ühelegi lingile ja panen postituse kohe kinni kui hakkab ilmnema, et see on kinnimakstud jutt. Lugejat võiks niipalju austada, et reklaamist ette teada anda.

    Muideks, mul sama mure eelmise kommenteerijaga, et sa kirjutad liiiiiiga harva! Ja iga parooliga postitus teeb ootamise veelgi pikemaks. Ma tahaks ka parooli, palun! 🙂

    1. Oojaa, see on täiesti next level ärritav, kui ei pealkirjast ega postituse esimesest poolest ei loe mitte midagi välja, mis viitaks reklaamile. Ja siis korraga saad künatäie sooduskoode ja ülistuslaulu ja eelmiste sooduskoodide meeldetuletust kaela. Täiesti abused tunne tuleb peale – lased korra valvsuse maha ja kohe saad litaki reklaamiga vastu vahtimist 😀

      Aitäh heade sõnade eest! Saatsin sullegi parooli e-postile 🙂

  9. Ma küll pole päris kindel, kas sa vihjad samale blogijale, aga üht kaheeurose pesu postitust olen küll lugenud ja ise imestanud, et no pole ju võimalik. Mul kaob automaatselt igasugune huvi või usaldus selle toote vastu, mida mulle salaja reklaamitakse. Kui avalikult reklaamida, siis võib-olla isegi huvituks (noh, nii natuke).

    (Ja ma saan aru, et siin jagatakse paroole ka ja ma TÕESTI sain seda teada, sest ma loen su blogi kõiki kommentaare)

    1. Nii sellega on jah, et veel vähem, kui potentsiaalseid häid pakkumisi käest lasta, meeldib mulle tüssatud saada. Natuke nagu selline jonnakas kangekaelsus, et kui sa otse ja ausalt rääkida ei taha, siis ära räägi parem üldse vms.

      Saatsin parooli sulle e-mailile 🙂 PS! Ma ise loen väga sageli mõnede inimeste postitusi täiesti teadlikult paar-kolm päeva peale avaldamist, sest ma tahan kommentaare ka lugeda. Või mõnikord loen kohe, aga lähen mõne päeva pärast tagasi kommentaare lugema. Nii et oleme jumala ühte masti blogilugejad! 😀 🙂

  10. See postitus tõi sulle uue püsilugeja. Super hästi kirjutatud ja nii tabavalt! Väga meeldis ja ootan meeleldi su uusi postitusi 🙂

    1. Väga kihvt! 🙂 Aitäh sulle ja tere tulemast! 🙂

  11. OMG, hold the phone – kellest me klatšime?
    Korra, tead, kaotad valvsuse ja juba on rong läinud! Reklaamimise kohta nagu ei oskagi midagi väga tarka öelda või siis ei juhindu nendest nii väga, aga neid iseennast tõekuulutajaks ja karmiks eideks tituleerinuid on küll palju (kes siis kriitika peale oskavad ainult öelda umbes GOSH, mida sa ajad siin, see on minu arvamus, ma olengiiii sellinneeee, ja tavaliselt on see arvamus ka harju keskmine vingatsi seisukoht).

    PS! Küsin ka alandlikult parooli, kui siin juba sellele lainele läks 🙂

    1. Mu meelest Facebookis ja blogides käivad kõik tormid nii kiiresti üle, et kui kohe asja nägema ei satu, siis juba üsna pea postitused kustutatakse ja õnn kui siis mõni screenshoti-poeg kusagilt võtta, mis juhtunust ülevaate annab 😀 Aga siin polnud tegu millegi taolisega, vaid lihtsalt minu ühepoolne arvamus ja monoloog. Mis on alati lihtne variant. Ja nüüd kui sa (loen järgmisest kommentaarist) juba läbi hammustasid kõik vajaliku, siis oledki tagasi rongil 😀

      Parool potsatas just su postkasti. Mainin veel lisaks, et katsun nüüd edaspidi selle ühe juurde jääda. Loodetavasti pole vaja seda üldse kasutada, aga KUI on, siis jääb see kõigi jaoks tobe küsimisvoor ära – ei mingit alandlikkust rohkem! 😀 🙂

  12. Okei, mul on lihtsalt natuke pikad juhtmed 😀

  13. Hakkasin Sinu blogi lugema täiesti kogemata, kui sattusin mingi huumoripostituse peale (äkki oli seoses rasedusega). Sellest peale olen huviga oodanud iga uut postitust. Mulle meeldib, et Sa midagi ei reklaami (vähemalt ei ole ma sellest aru saanud). Olen ka paari blogi jälgimisest loobunud, sest no niiiiiii haiget salajast või avalikku träna reklaami lihtsalt ei viitsi lugeda. Beebi kõrvalt olen õppinud oma aega natuke rohkem väärtustama ja mõttetute asjade peale ei viitsi oma aega enam raisata.
    Igatahes tahtsin öelda, et way to go! ja sooviksin ka lugeda salajasi postitusi, aitäh! 🙂

    1. Kui sul peale siinsete postituste lugemist kordagi mingit seletamatut ostusoovi pole tekkinud, siis järelikult ei ole tõesti tegemist maailmatasemel reklaamibisnessi, vaid tõesti reklaamivabade postitustega 😀 Aga ole hoolas – mõnel pool määritakse ikka väga möödaminnes mingeid asju pähe, nii et enne kui SmartPostist korraga neli sõnumit tuleb, sa ei saagi aru, et totaalselt õnge läksid 😀 Nali naljaks, olen jumala nõus, et mõnest sellisest harjumusest (nagu ärritavalt reklaamirohke lugemine) lahti ütlemine on suur kergendus.

      Tore, et Sulle siin meeldib ja aitäh kaasa rääkimast! Parool ootab Sind e-postis 🙂

  14. Juuli 2015. Malluka poolt jagatud miski huumoripost. Lugesin kogu blogi otsast peale läbi ja no on ägedat teksti küll 🙂 Ootan samuti postitusi, sest üldjuhul toovad nad head huumorit kaasa, eriti see kihluse oma “oleme siin vahepeal paar last saanud ja…” 😀

    Paroolist ei ütleks ka ära.

    Tuult tuulepesale 😀

    1. Ma ei mäleta, et ma juulis 2015 nii humoorikas olin, et keegi seda suisa jagas kuskil 😀 Aga väga tore, kui nii oli ja siia jõudsid ja siit enda jaoks midagi meelelahutuslikku oled leidnud 😀 🙂

      Parool on sul nüüd olemas 😉

  15. Hei! Selge reklaampost on lihtne nagu rämpspost postkastis aia küljes, kui midagi head silma hakkab, siis sirvin läbi. Kui paistab kohe imesupermega kreem beebi pepust juuste lõhenemise ravimiseni, siis jätan rahus vahele. Lugejast on lugu peetud, oma asi, kas loeb või mitte. Aga arvates, et loed romaani, kuid siis selgub, et kurat, Säästumarketi reklaamil on uus kujundaja ja võimsam formaat, siis on vastik küll.

    Ühesõnaga – KUI ma juba sõna hakkasin võtma, siis mind jubedalt häirib, kui blogijatel “juhtuvad” asjad samal ajal. Ühel lapsel mähe lekkis, siis kõigil on kohe korraga just praegu juhtumas samu asju. Laps lasi läbi une mähkme nii täis, et emal oli öösärk kaelast kandadeni koos ja isal kulmud pruunid – ja see kõik oli kahtlemata nii naljakas, et pool ööd naersid. Piinlik peaks olema selliseid muinakaid ajada. Endal peaks piinlik olema, sest arukat muljet S-juttude ajamine ei jäta. Lapse suhtes on see lausa alandav. Ja ega üldse ei ole aru saada, et täiesti “juhuslikult” juhtus kloonidel sama asi pea kohe peale “iidoli” juhtumit.

    Parooli paluksin ka 🙂

    1. Nii on jah, et kui ma ise saan teadlikult valida, et ma loen reklaami, siis tõsi – teinekord teengi seda. Aga kui keegi üritab millegi muu varjus oma reklaamiga mulle külje alla pugeda, ajab närvi ja vot PÕHIMÕTTELISELT edasi ei loe ega kliki kuskile, kuhu autor sooviks, et ma klikiksin 😀

      Kusjuures see, et kirjutan mingi postituse valmis, aga keegi jõuab mõni hetk enne, kui enda postituse avaldan, samal teemal ise midagi avaldada – on minuga KORDUVALT juhtunud 😀 Päriselt ka. Siis ma olen olenevalt teemast kas enda postituse lihtsalt mustanditesse teist aega ootama jätnud või ära kustutanud. Sa ei räägi küll päris samast asjast, vaid teadlikult kellegi “hästi kaubaks läinud” teemade jms kordamist. Aga lihtsalt ütlen, et siin pisikeses blogitiigis võib täitsa kogemata ka midagi sellist ette tulla 🙂

      Parool on su postkastis 🙂

  16. Palun ka parooli 🙌

  17. Tere, Pille!

    Mina ei soovi parooli, et uudishimust kaitstud postitusi lugeda, vaid ma naudin su sulelendu juba aastast 2013 (mu tüdruk sama vana kui Kaur) ja kuivõrd sa nii harva midagi postitad, on paroolialune post veel eriti valus litakas 🤥 Nii et kui raatsid, siis võid jagada!

    1. Nii-nii tore kommentaar, aitäh! Parooli saatsin sullegi e-mailile 🙂

  18. Ma sattusin esimest korda siia praegu lugema ja pean ütlema, et nõustun kõigega, ka sellega, kui odavalt ja vastikult mõjub mulle teatud blogi, firmad, mida reklaamivad (mõjub antireklaamina, mitte oh, tahaks osta) nn agentuur jne. Täiega nõus! Ja noh, iga-aastane üritus jääb mul ka nüüdsest ära, sest no… Ei taha selles gängis olla (võib-olla ei mõelnud sa seda blogi, a ma mõtlesin 😀 )

    Muidugi tahan sõna võtta ka filtrita teemal – kui ma alustasin blogimisega, siis justnimelt reklaame täis “kõik on äge ja titendus on üks suur šoppamine ja pildistamine” blogid hakkasidki silma, mistõttu olin trotsi täis, panin vastava nime blogile ja kukkusin tulistama. Hormoonid ja täiesti null silmaring blogimaastikul tegid oma töö. “Filtrita” pole minu jaoks kunagi tähendanud seda, mis häda, mis värvi ja kui palju tehti, vaid minu siirad emotsioonid, mida siis vähemalt ise ei olnud palju teiste puhul näinud, mistõttu tundsin, et olen kuskil kotis vist elanud ja titeelu oli hoopis midagi muud, kui see mida pealtnäha aastaid teistelt paistis. Aga ma ütlen veel, polnud palju lugenud ka, pigem nägin tuttavate pealt, kui raske on neil tavalisi eluasju tunnistada või tundsid, et ainult neil on nii. Tahtsin kirjutada justnimelt tavalistest asjadest, et meelde tuletada, et ei ole ainult neil nii, mitte maailma “šokeerida” ja tohutut enneolematut reaalsust näidata 😀 Nüüd olen mõnda blogi pikemalt lugenud ja näen, et kõik jagavad enda elust asju, mis on tõelised ja toredad/vähemtoredad. Ei ole ainult, et osta seda ja kõige parem üldse.

    1. Mul on Marimellidega seoses konkreetselt kaks beef-i, kui nii öelda, muus osas – las toimetavad. Esiteks, EBA on liiga Marimelli OMA. Nad on juba paari koha peal otsustanud provokatiivsuse kasuks, kui oleks olnud neil (kui EBA korraldajatel) koht vait olemiseks. No kasvõi see “koledate ilublogijate” teema, millega põhimõtteliselt lükati kohe alguses üks seltskond eemale sellest, mis peaks kõigi blogijate asi olema. Arusaadav, et nood ei taha EBA-st enam midagi kuulda. Minu meelest tuleks korraldajate ringi nii palju suurendada, et M&M saavad ise rohkem kaadri taha jääda, mis sest, et nad on peakorraldajad. Aga nad ei saa, nad on liiga edevad, et see feim käest anda, nii nad ohverdavad järgemööda ürituse kvaliteeti. Järgemööda ütlevad erinevad blogijad, et ei taha sellega (enam) seotud olla. Korraldajate isiklik seotus ja rambivalgus ei peaks olema olulisem kui ürituse enda esialgne point – blogijad kokku tuua jne.

      Teine asi on see, et just nagu EBA sidumine endaga, üritavad Marimellid üleüldse kohalikul blogimaastikul end meeleheitlikult igale poole kinnitada. No see Blogit. Nad tahavad olla Eesti bloginduse lipulaev. See paistab praegu pigem püüdlik võitlus oma koha pärast – sest siht on ikkagi blogiga elatist teenida – kui orgaaniline protsess, mille käigus nad kujunevad tõsiseltvõetavaks liidriks. Minu aus arvamus on, et sellist agentuuri pidama ja selliseid üritusi peaks korraldama keegi, kes on inimeste seas natuke populaarsemad. Just selles mõttes, et keegi, kes ei tekita nii paljudes inimestes nii vastakaid arvamusi. Aga ma ei ütle, et ma kunagi EBA-le ei lähe – äkki lähen – ja ma ei ütle, et visaku see Blogit põõsasse vms. Nad ei tee seda nagunii. Lihtsalt minu arvates teevad nad oma oleku, maine ja sõnavõttudega oma ettevõtmistele siin-seal karuteene, ei muud.

      Selle wc-ukse enda järel kinnitõmbamise näite all pidasin ma silmas seda, et mitte konkreetselt mis häda ja mis värvi, vaid üleüldse inimesed ei taha ega oska tegelikult sellistest asjadest rääkida, mille puhul ollakse harjunud, et neid tehakse kinnise ukse taga. Samas nähakse, et see, mida üks ees teeb – see toimib. Ainult et nad ei arvesta sellega, et tema on tema ja ta pigem ei ole your average Joe, vaid ongi teistmoodi meelelaadiga ja suhtumisega inimene. Sealhulgas oluliselt vähemate piiridega inimene. Seda ei kopeeri – sa kas oled või ole ole nii vabameelne. Ometi trükkisid (ja trükivad siiani) mõned eduotsijad enda blogisse kuskile selle sõna, tavaliselt kirjeldusse, ja siis kukuvad ette kujutama, et nad nüüd paugutavad samasuguse pohhyologa kuulsaks ja edukaks blogijaks.

      Ma isegi korra mõtlesin, et ehk peaks seda “filtrita” sõna millegiga asendama, just sellepärast, et on olemas konkreetselt sellenimeline blogi ja mu eesmärk polnud just sinule kannale astuda. Kannale tahtsin astuda kõigile neile, kes ei kirjuta asjadest kirjutamise enda, vaid sellega millegi saavutamise nimel – olen täiega avameelne, pritsin toorest tõde, mida keegi teine sõnadesse panna ei julge ja raputan oma lugejad iga postitusega läbi. Seda nad lubavad, aga keegi ei tee seda loomulikult, vaid nähakse lihtsalt, et kui M on selle vao juba lahti kündnud, siis äkki padinal tema järgi minnes saab ka tuntuse ja teenimise soonele. Äkki ma saan hullult valesti aru, aga täpselt selline mulje jääb. Kui blogipostituste jagamise grupis või kusagil jälle mingi tõekuulutaja “sünnib”, siis minu silmad igatahes pöörlevad peas 😀

  19. Püüan ka enda jaoks ausaks jääda. Loodan, et see ka kõrvaltvaatajale nii näib. Mks on koostööpostitused nii positiivses toonis, sest arvamused on subjektiivsed – kui mina võiksin arvata, et Nike teeb koledaid ja mõttetuid asju ja Nike on ise minu poole koostöö mõtetega pöördunud, siis ma ei saa nendega koostööd teha ja öelda, et nad on super head, kui ma seda arvamust täielikult ei jaga. Ma teeksin koostööd, kui miski mulle meeldib, sest materdada midagi, mis ei meeldi, oleks ebaõiglane, kuna see, et miski mulle ei meeldi, ei ole fakt, vaid arvamus, mis põhineb ainult ja ainult minu ilumeelel.

    Ma olen nõus, et postitusest peaks selgelt kumama, et tegu on koostööpostitusega. Kuid selle selgelt ära märkimine on vahel keeruline, kuna see ei ole alati must-valge. Näiteks sattusin ma siin oma lemmikusse ökopoodi, kus mul on tuttav omanik ja juba uksel ta hüüab, et “Henry, palun tee mulle ka reklaami. Räägi, et sa siin poes ostmas käid. Inimesed muidu ei tea sellest midagi. Ma annan sulle selle eest kastitäie puu- ja juurvilju.”

    Ühelt poolt on makstud postitus ja samal ajal teiselt poolt selle sisu ei muutuks ka siis, kui ma selle eest ei oleks tasu saanud. Ma poleks äkki lihtsalt sellest taibanud rääkida. Ma märgin alati tekstis ära, kui on tegu koostööpostitusega või ma olen midagi blogimise eest vastu saanud, kuid ma usun, et vahel selle selgelt märkimine viiks inimesed pigem valele teele.

    Aga kiidan ka su kirjutusoskust ja miski ei tekitanud selles postituses tunnet, et tegu võiks olla halapostitusega. Aus arvamuspostitus.

    1. Mida sa ütled, on see, et blogijad teevad koostööd nende brändide ja firmadega, kelle suhtes neil kas juba on positiivne kogemus või on positiivne eelarvamus? Samal ajal katsudes mitte teha koostööd kellegiga, kelle toote / teenuse osas pole head oodata? See kõlab hästi, hästi loogiliselt. Milleks võtta vastu mingi koostööpakkumine, kui sa pole tootest huvitatud – makes täiega sense 😀 Mind üldse ei häirigi see, kui keegi kirjutab positiivseid arvustusi. Kunagi, ma mäletan, oli ühe ilublogija ümber ka hull teema, et ta jätab kirjutamata neist asjust, mida ta proovinud on ja pole meeldinud – et see on jube valelik oma lugejate suhtes. Minul pole sellega kunagi probleemi olnud. Kui inimene tahab tooteid arvustada, aga samal ajal tahab oma blogis hoida positiivset joont, siis see on just õige tee. Räägigi ainult sellest, millest on head rääkida.

      No ja sinu näide sõbra äri reklaamimise kohta – selle kohta ma ütlen lihtsalt, et seal kus on reegel, on sageli ka erand. Ja kuigi sina kui blogija tunned, et ausus toote vms päritolu kohta varjutab ehk teinekord lugejate silmis asja päris väärtust ja headust, siis minu meelest see nii pole. Küll aga ei võta ma tõsiselt selle blogija positiivset reklaami, kes mingil ajahetkel on oma kiidulaulu unustanud ja siis järgmise samalaadse toote saamise korral eelmist “võrratut ja asendamatut” vaata et maha teinud 😀 Vot sellisel juhul kaotab reklaam selles kanalis küll oma poindi.

      Minu mõte on see, et millegi kiitmises ei ole midagi halba. Aga mis on halb ja jätab asjale kehva maigu, on see, kui üritatakse näidata, et tegu ei ole üleüldse raha eest tehtud reklaamiga. See ajab kettasse 😀 Kui keegi pidevalt sellist käitumist harrastab.

      Ühesõnaga, mulle tundub, et laias laastus olemegi samal meelel, aga pisikesi nüansse selles asjas näeme erinevalt seetõttu, et sina oled blogija, kel on isiklik kokkupuude reklaapostituste kirjutamisega ja minul pole. Just see sinu toodud näide ilmestab hästi olukorda, mille peale ma postitust kirjutades tulla ei oleks osanud. Aitäh selle pika ja põhjaliku kaasamõtlemise eest!

  20. “Kuidas ma oma une tagasi sain”

    “Ma täna ei saa, olen väsinud”

    Täiesti “juhuslikult” on kahel blogijal ootamatult uneprobleemid ja täiesti “juhuslikult” on nad jõudnud samade magneesiumitablettideni 🙂 Kumbki muidugi ei maini poole sõnagagi, et tegemist on reklaamiga.

    1. See, kui kaks blogijat samast asjast kirjutab, tundub isegi nagu väike asi 😀 Siin on ikka palju olnud neid juhuseid, kus terve blogimaastik korraga ühest ja samast asjast justkui kihab 😀 Aga no ilmestab seda postitust küll, selles on sul õigus 😀 🙂

    2. Olen nõus. See otsesõnu valetamine ja illusiooni jätmine, et see ise ostetud/ise avastatud, on häbiväärne.

  21. Hmmm, minu jaoks jäi see reklaami mainimise vajadus arusaamatuks. Mis vahet seal on, otsuse teen ikka mina ise. Kui ei huvita jätan vahele või pooleli. On väga vähe inimesi kelle kiitus/reklaam mulle korda läheb. Või oli asi selles et kirjutad ise “head” reklaami asjust, mis seda sinu jaoks tegelikult pole või asjust, mis sind ei huvita ja sellest tekib endal öäk ja sitamaitse suhu? Sellest soov vältida reklaampostituste lugemist mujal? Reklaam on reklaam ja kõik teavad ju et tootja ja müüja huvi on palju müüa, mitte endale tuhka peale raputada. Nii et teatav kriitikameel lugejapoolt on eeldatav osa.

    1. No minu jaoks on see lugu lühidalt selline, et ma ei taha tavaelus ka suhelda inimestega, kes mulle valetavad. Ja täpselt samamoodi ei taha ma lugeda blogisid, milles mulle valetatakse. Olgugi, et see ei ole tõesti elu ja surma küsimus – kõigest tühine reklaami-teema. Aga kuna reklaami ja kinnimakstud reklaami on blogides aina rohkem, siis minu meelest on oluline ses osas läbipaistev olla. See on puhtalt minu arvamus. Pole üldse välistatud, et väga paljud – ehk koguni enamus – mõtlevad ses asjas nagu sina. Et kah asi, millele üldse tähelepanu pöörata.

      Minu enda blogis ühtki reklaampostitust pole, nii et halbadest asjadest häid postitusi pole kunagi kirjutanud.

      Mis kriitikameele ja kriitilise filtri olemasolu puudutab, siis vot selles nõustun sinuga küll! Ja see on tegelikult elus üldse nii, et kriitiline (mitte vihaselt kriitiline, vaid mõistusega analüüsiv) osa oma ajust tasub ikka sisselülitatuna hoida. Saab äkki natuke kergemini läbi elu 🙂

  22. Sattusin ka nüüd siia seda postitust lugema. Mul tekkis aga küsimus, et kui ma reaalselt avastangi midagi, mida ma ise ostan ja tarbin ja sellest kirjutan, siis sa eeldad, et iga postitus, mis hakkab sõnadega “Jäi Facebookis silma” või “Avastasin uue e-poe” on reklaam?

    Kuidas ma neid postitusi siis alustama pean? SEE EI OLE REKLAAMPOSTITUS: ja siis plapla mis ma avastasin ja leidsin?

    Okei, saan aru, et suures plaanis kui alguses/lõpus oleks viide, et tegemist on koostööpostitusega, sisuturundusega, sponsoreeritud postitusega, siis jah, need postitused, mis ma teen kui ma päriselt ka ise midagi avastasin, oleksid ilma viiteta, aga inimesed ikka eeldaks, et see on reklaam… Aga siin on see sama Henry point, et kõik pole alati nii must-valge. Inimene eeldab juba eos, et on reklaam vms.

    Noh, siit blogist saan üldse aru, et ma võiks pillid kotti pakkida ja lakata olemast, sest kõik mis ma teen on kohutavalt ebaeetiline, ennast haipiv, sekka natuke labane jne. Mina näen täna oma blogi kui kanalit, millega ma saan teenida ja pinda, mida firmadele rentida. Ja kui asi on sitt, siis ma ei kiida, makstagu või ei, aga ma kiidan 5€ rinnahoidjat vabalt ka kaks aastat hiljem, kui see reaalselt ongi vastupidav. Mis muuseas oligi väga hea ja on juba aasta aega suht igapäevases kasutuses ja väsimusjälgi polegi.

    Ja “raha ei haise” – tõesti ei haise, kui paar postitust maksavad kinni mu puhkusereisi, siis ma arvan, et lugeja unustab ja andestab, et ma selle vastu võtsin ja nii häirival teemal kui kiirlaen kunagi kirjutasin.

    Inimesed ongi erinevad ja EBA peaks minu silmis olema nagu Eurovsioon, mitte Intsikurmu festival. Seal peaksid olema ja osalema inimesed, kes hoomavad biiti. Ehk siis, kui sa tahadki olla kommerts ja blogiga teenida, siis sa pead olema pildis ja EBA on selleks hea võimalus. Jah, EBA on liialt ehk minu nägu, aga kelle nägu ta siis olema peaks kui mina selle eesotsas olen. Ma ei hakkaks kudumisringi tegema, pole lihtsalt minu teema. Jep, saan aru, et blogijad on erinevad, aga kudujad on ka erinevad, ühed tahavad naabritele kududa, teised maailmale.

    PS! Võin su EBA tiimi võtta, siis on see vähem mind.

    Lõppkokkuvõttes läks kommentaar veits lappama, aga ütlesin veelkord, mis ma mõtlen 😉

    1. Sa ei saa Henry pointi näiteks tuua, kuna te olete väga erinevad inimesed, väga erinevad blogijad. Sina oled blogis korduvalt välja öelnud, et sinu eesmärk on see asi raha teenima panna. Temal (ja ka Eesti kõige rohkem teeniva blogija puhul) on asjad lihtsalt kujunenud selliselt, et nad kirjutavad nii hästi, et firmad tahavad just läbi selle kanali end promoda. Marimelli blogis on piltlikult öeldes higihaisu tunda – sa rabeled ja ponnistad rämedalt, et see asi vedu võtaks. Ja äkki nüüd ongi võtnud nagu sa viimases vms postituses kirjutad, aga selles puudub see kergus, mis mujal on olemas. Sest sa oled ise seitsesada korda korrutanud, kui väga meeleheitel sa oled, et kõik klikiks ja sibliks, et su asjad tööle hakkaks. Saad aru. Ja sellepärast ongi nii, et kui sina kirjutad enda meelest sisuturundus-postitust, siis lugeja (noh, näiteks mina), ei usu seda. Sest kui on üks blogi, mille puhul ma sügavalt, no ikka VÄGA sügavalt kahtlen, et kirjutaja üldse huvitub millestki peale oma klikkide, siis on see Marimelli blogi. Nii on. Kui sa kirjutad, et teed lokirulle ja lakk räigelt hästi hoiab, siis ma ei mõtle, et “Ohoo, jõulud tulevad, mul on ka head lakki vaja ja lokid on hea mõte”, vaid ma mõtlen ainult sellele, et kumba neist kahest ta nüüd reklaamib? Või mõlemat? Ja ma ei usu seda. Kindlasti on neid, kelle aju funktsioneerib just nii nagu sul vaja, aga kindlasti on veel neid, kelle jaoks on marimell.eu üks arusaamatu segu Teleturust ja Delfist. Ja siinjuures ma ei ütle üldse, et sa pead pillid kotti panema – jumala eest, lase edasi. Lihtsalt minul oleks palju kergem suhtuda sõbralikult Marimelli kui kellessegi, kes end Eesti blogimaastiku etteotsa paigutab, kui sa ei tunneks vajadust vassida nii lambise asjaga. Ongi tühine lausekõlks, aga vähemalt on asi klaar ja mitte midagi rohkem ei olegi ette heita – ülejäänu on maitse asi.

      Vot selle sinu nägu EBA-ga on nii, et ei – see, et sina korraldad, ei tähenda tingimata, et paratamatult on sinu nägu. Näiteks mul pole aimugi, kes Laulupidu korraldab, aga me kõik armastame seda üritust! Need on erinevad asjad muidugi, aga ma saan siit ühe näite veel tuua: kujuta ette, et Laulupeo korraldaja on hullult tubli ja usin oma ülesandes, aga siis lambist ütleb, et “tra see Valga laulukoor on ikka perses kajakakari, ei tea, kas nad laulda ei peaks oskama v?” Ja siis Valga laulukoor ei taha enam sinna üritusele minna, sest…nad ei tunne seda kuuluvust. Ja siis Põlva ja Võru laulukoorid ütlevad, et nemad ka ei taha tulla, sest neil on paha tunne, et nende naabrit niimoodi solvati. Ja nii on blogiauhindadega ka läinud, et vähe sellest, et korraldajatel on olnud taktitundetust üht konkreetset sihtgruppi solvata, kellele nad üritust korraldavad – nad ei ole ka kunagi vabandanud. Neil jääb õigust üle ja “ah, suuri laevu saadab ikka kajakate kisa”. Tegelikult tuleb iseenda suhtes selliseid asju tehes olla kriitiline. Igast asjast lihtsalt ei tammu pohh-yologa üle. Sest näiteks need, nüüdseks aastate-tagused väljaütlemised tõrjuvad siiamaani inimesi EBA-st eemale. Palju asju on selle üritusega hästi, aga ise end turundus- ja PR-inimestena reklaamides peaksite teadma, et on olemas selliseid mainekujunduse tulekahjusid, mida ei kustuta ebameeldivate teemade ja möödapanekute ignoreerimisega.

  23. Pille! Kujuta nüüd ette, et ma kallistan sind. Ma ei saa aru, miks ma sind varem ei ole lugema hakanud, aga jõuad siis kõike lugeda, kui elu ka on. Nüüd tulen su tuppa tihemini 😊

    Aga teemasse ka. Reklaamil ja reklaamil on vahe. Kui reklaami teeb mulle mu sõbranna, kelle arvamust ma hindan, siis on võimalus, et ma lähen reklaami ohvriks ja ostan selle näokreemi, mida sõbranna soovitas. (Üks sõbranna just kiitis Lumi öökreemi ja ma kaalungi selle ostmist. Mu mäletamist mööda on neid tooteid ka blogides reklaamitud, couldn’t care less). Kui reklaami teeb blogija, kes on minu meelest põhjendamatult enesekindel, ennast täis ja labane ning kelle blogi on minu jaoks umbes Perekooliga (viimases on kasulikke asju rohkem, kui kõnealuses blogis) samal tasemel, on see minu jaoks antireklaam. Kokkuvõtvalt on küsimus selles, kas inimesel on minu lugupidamine. Blogijate hulgas on see üsna vähestel ja kindlasti mitte sinu poolt vihjatud blogijal. Sest et häshtääg piinlik ja rumal.

    1. Mina lugejana ei usalda ka reklaami, mida esitab minu jaoks ebasümpaatne või vastuoluline inimene – selline, kelle puhul ma ei saa sotti, kas ta mulle üleüldse istub või kas ma temaga mingilgi tasandil samastun. Marimell on selles mõttes hea näide, et nad tahavad eristuda, olla püüdlikult kõmulised ja oma lugejaid provotseerida. Aga samal ajal tahavad nad ka, et nende sõnal oleks tõsiseltvõetavus ja kaal. Mina ütlen, et mõlemat sel moel ei saa – sorri, aga see ei toimi. Ma tahan lugeda ja uskuda nende inimeste arvamusi ja arvustusi, kelle puhul ma tunnen, et nende eesmärk ei ole mind orki tõmmata. Kuskile klikkima või midagi ostma panna, vaid siiralt head kogemust jagada. Sellist asja kohtab maruharva ja neid sisuturundajaid, kes ainult õhkõrna reklaami-aimdusega loo tõsiselt niimoodi välja veavad, et “tahan ka sellist kogemust” iseenesest pähe poeb, on minu jaoks ehk üks-kaks-mõni, mitte rohkem. Teisi ma võin lugeda, aga ma isegi ei süvene selles mõttes.

      Mis labasusse puutub, siis ma olen nõus, et ka minu maitsele on seal lehel avameelsuse/tahumatuse piirid sageli paigast ära. Noh, näiteks alles hiljuti 😀 Ja tihti polegi asi selles, mida öeldakse, vaid KUIDAS seda tehakse – saaks ainult kuskil kellegi mõnele närvile rehaga virutada, kellegi kaasa rääkima panna, positiivne või negatiivne – sel pole vahet, sest igasugune reklaam on reklaam. Võeh. Tegelikult ei pane sellised lugeja vägisi voodi kaasa võtmised kirjutaja kohta mõtlema, et issand kui kihvtilt julgeb kajastada Päris Elu, vaid pigem paneb õlgu võdistama. Mul on ehk liiga elav kujutlusvõime ka, ei tea 😀 Aga iga sellise asjaga kaugened sellest blogijast veelgi ja lõpuks mõjuvadki tema soovitused antireklaamina. Ma ei taha ju olla nagu keegi, kellega mul ei ole mitte midagi ühist ja kes mind üheksal juhul kümnest oma sõnavõttude või seisukohtadega ärritab, kui üldse midagi.

      Selle üle olen rõõmus, et siia tee leidsid ja veel rohkem, et sulle siin meeldib! 🙂

  24. See blogipostitus oli minu jaoks üks tore avastus! Aitäh sulle sellise arvamuse eest!

    Minu jaoks on hämmastav, et Marimellid kirjutavad, et meie tahame, et meie lugejatel oleks põnev ja tore meie blogi lugeda, aga samas pettavad oma lugejaid? Samuti hoolitakse ainult reklaami eest saadud rahast! Selge näide on see, kui keegi Marimellide postituse all küsis kas ta siis hakkab märkima, et tegu on reklaamiga/koostöös saadud asjaga sai lugeja vastuseks “…pluss kas te arvate, et firmad sellest vaimustuvad? 🙂 ” ja “Firma ilmselgelt sellist lauset enda makstud postituses näha ei taha 😀 ” ehk siis suva mida su oma lugeja arvab peaasi, et firmad rahul on!? 😯

    Ja kuidas üldse kommenteerida SEDA postitust!? Kas see pole mitte ilmselge vale!? Sõbrad tulid külla kolme kringliga ja nii muuseas on kohe olemas lingid, sooduskoodid, sisudest pildid jne? Pettus missugune! Aga seda enam näitab see, mida nad oma lugejatest ise ka arvavad (ullikesed, kes ei saa arugi kui meie reklaamime)! 😀

    1. Ma isegi usun, et nad ise arvavadki, et kirjutavad päriselt kasulikest asjadest huvitaval moel 😀 No et nagu sisuturundus, eks. Aga vähemalt minuni see niimoodi ei jõua nagu nemad enda loodavat sisu tajuvad. Kui miski on nii reklaami-keskne, siis üritus panna asju kuidagi konteksti ja selle ümber mingi udutav sisuturunduse mull luua, ei mõju loomulikult ega usutavalt. Ja kui oma ausust lastakse mõjutada kasumiahnete ettevõtete soovidest (mida firma tahab või ei taha enda makstud postituses lugeda), siis noh, millest siin üldse rääkida on.

    2. Lihtsalt infoks, nende kringlite eest maksid mu sõbrad ja tulidki külla, tegin pilti nagu enamustest asjadest – tahan blogida, äkki blogin, hea mõne blogiposti juures tulevikus kasutada vms põhjusel.

      Sooduskoodi küsisin ise, sest just sel hetkel oli väga palju sooduskoode osutunud blogis populaarseks. Ma vist olen debiilik tõesti, et tahan lugejale heameelt teha – soodsamat hinda pakkuda vms.

      1. No kuule, kohe üldse ei kõla usutavalt (sarnaselt sinu sisuturundusele). Firmale kirjutasid ikka selleks, et mõneks järgnevaks peoks/koosistumiseks endale kringel või kaks tasuta saada, sooduskoodi mainimine on lihtsalt hea vahend ullikestele lugejatele näidata: “Näe, kui palju ma teist hoolin ja teile head meelt teha tahan, üldse ei ole omakasu peal väljas!”. Et keegi ei kobiseks ja oleks hea vabandus alati varnast võtta.

        1. What ever, ausalt. Naljakas lihtsalt, kuidas reaalsed mitte-promopostid täiesti teistpidi töötavad. Ja arvestades kõiki blogiga seonduvaid koostöid ja võimalusi… Ma jõuan selle kringli või kaks osta kui ma tahan 😀

          1. Aga nad ju töötavadki teistpidi seetõttu, et sa koguaeg reklaamid ja promod – kuidas peaks keegi enam suutma vahet teha, millal sa seda ei tee. Ja loomulikult tekitab see segadust ja küsimusi stiilis “Kas ta tegelikult ka lihtsalt soovitab seda, või siiski reklaamib omakasu saamise eesmärgil?”. Ja endiselt kahjuks ei usu, et sa puhtast ligimesearmastusest selle kringlikoodi sebisid. Sulle meeldivad asjad ja eriti tasuta asjad, see paistab blogist kenasti välja. Juustu ja krõpsu saaksid ju vast ka ise osta, aga näe ikka meeldib, kui tasuta antakse, ega see kringelgi mööda külgi maha ei jookse 🙂

  25. Mul on samad tunded Paljast Porgandit lugedes. Tema postitused on tõesti sellised, mida loed ja loed ja ega kohe saagi aru, et tegemist reklaamiga. Lõpus aga mingid lingid ja sooduskoodid… Ja siis mõtled, et täiesti raisatud aeg. Miks ma seda jama lugesin? Ei suuda teda enam seetõttu lugedagi. Ära tüütab see ridade vahel reklaamimine.

    1. See on TÄIEGA ärritav! 😀

  26. Tead, Pille. Ma tahan sind selle postituse eest uuesti tänada. Peale seda hakkasin ma palju konkreetsemalt läbi mõtlema mida ja kuidas ma üldse reklaamin. Sh hakkasin ära märkima ka “postitus sündis koostöös blablaga” ja ma pole küll kuulnud, et firmadele see ei meeldiks. St miks neile ei peaks meeldima see lause seal lõpus? Ega mul ennegi kokku lepitud ei olnud, et kle, ma teen posti nii, et ma valetan, et ma ise ostsin 😀 Nii et kui Marimell seda lugema juhtub – firmadel on pohhui.

    Lisaks olen ma hakanud firmadega enne postituse ilmumist kokku leppima ja läbi rääkima nende turundusplaani. Küsingi konkreetselt, et mis blogijatega te veel koostööd teete/plaanite teha ja loetlen ette blogijad, kelle stiil mulle meeldib ja kellega ma saaksin kenasti postitused läbi arutada, et ei tekiks seda “me nüüd kõik kirjutame sama asja” värki. Hetkel on selliseid blogijaid vaid kaks 😀

    Enne oli mul selles suhtes kuidagi ligadi-logadi, et ok, tahad reklaami, saad. Nüüd panen kirja täpsed kuupäevad, kumba rohkem promoda soovitakse, kas saada FB jälgijaid või suunata inimesed kodukale vms. Hiljem jagan kliendiga endapoolseid numbreid – a’la Facebooki reach ja palju ta üldse FB-s juurde sai jälgijaid (selle jaoks teen ise alati screen-id alguses).

    Ühesõnaga, jamamist on rohkem, aga tulemus on kuidagi professionaalsem ja endal ka parem olla 🙂 Tänks!

    1. Sinu blogis olen ma ise ka väga konkreetset muutust märganud selles osas ja mulle valmistab rõõmu, et sõnal sabast haarasid. Ja just et sina haarasid, sest sinu sõnadel ja tegudel on kõlapinda – ehk võtavad ka teised aja jooksul riburadapidi eeskuju. Kusjuures reklaampostitusi lugedes ei teki enam üldse mõtet, et kuradi järjekordne üritus midagi pähe määrida – pagana Mallukas! Kui sina ütled otse ära, et tegu on sponsoreeritud postitusega, siis võtab see minult kui lugejalt kogu pinge maha. Ma ei pea igalt poolt kogu aeg mingit tagamõtet otsima. Ja jääbki professionaalsem mulje ning lisaks ei ole mul tunnet, et mind lambaks peetakse.

      Ausus ei peaks olema mingi tülikas asi või “igaüks saab ju ise aru, mis on mis”, vaid just selline “no big deal ju” hoiakuga väike märge õiges kohas. Tegelikult kaob siis ära ka see argument, et äkki blogija tahabki siiralt omast kogemusest midagi soovitada, aga “raudselt lugeja kohe arvab, et tegu on ikkagi reklaamiga”. EI ju. Kui blogija (või ükskõik milline inimene) on minu vastu aus, siis ma usaldan teda ka siis, kui ta ütleb, et ta pole mingi asja eest raha saanud ja et ta räägib ainult soovist head leidu jagada. Nii lihtne ongi. Kindlasti on seda raskem hoomata neil, kes on harjunud vassima ja skeemitama või kes on oma usalduse maha mänginud ning üritavad nüüd seepärast muude võtetega (kui ausus) end vee peal hoida. Aga veelkord – keegi, kes on end Eesti blogimaastiku etteotsa seadnud, peaks olema põhimõttekindel ja eetiline, mitte leidma õigustusi ebaeetilisusele.

  27. Aitäh! Sain endal ühe väga põneva-tabava blogi juurde!

    1. Ja mina sain endale nähtavasti ühe toreda lugeja juurde 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*