Hästi hea neutraalne teema – vaktsineerimine
Käisime Kauriga täna üle pika aja (ehk peale aastast pausi) perearsti visiidil. Tavaline “tehnoülevaatus”. Kuna Kauri haigused terve tema üürikese elu jooksul on piirdunud ühe korra palavikus olemise ja kaks korda nohus olemisega (ptui-ptui-ptui), siis meil erilisi kaebusi polnud. Muide, perearsti vahetasin välja seetõttu, et keelebarjäär minu ja Kauri eelmise arsti vahel oli päris naeruväärne. Näide:
Mina: “Kas õli baasil olevate D-vitamiini tilkadele on mingeid alternatiive ka?”
Arst: “Da-da, viis tilka päevas.”
Aga see selleks.
Uus arst tundus sümpaatne ja rahulik. Seda täpselt hetkeni, mil kerkis vaktsineerimise teema ja ma ütlesin, et me pole Kauri lasknud vaktsineerida. Niisuguse barbaarsuse peale viskas lugupeetud arsti oma vagura utekese maski nurka ning selle alt tuli välja ei keegi muu kui merekoletis Ursula.
Mitte ühtki normaalselt argumenteeritud seisukohta ega midagi, ta lihtsalt üürgas nagu udupasun, kuidas ma soovin, et mu laps invaliidiks jääks ning anus pead käte vahel hoides selgitusi, et MIKS OO MIKS ma oma lapse surma soovin. Täiesti ilma liialdamata, täpselt nii oligi.
Avaldus vaktsineerimisest loobumiseks lebas mu ees, käes keerutasin pastakat ja mõtlesin, et heakene küll, arutame siis seda asja, tema (erinevalt eelmisest arstist) vähemalt mõistab eesti keelt. Arutamisest paraku tuli välja täpselt nii palju, et mina esitasin küsimuse, mille peale arst enam-vähem nutuklompidega võideldes teatas, et “nii kui lastehalvatus üle Eesti riigi piiri jõuab, on minu laps esimene, kes ratastooli jääb või surnult pikali maha kukub”. Ütleme nii, et selline äärmuslik hirmutamis-taktika oma eesmärki kindlasti ei täida. Mulle jäi tervest sellest hüsteeriast hoopis mulje, et Kauri vaktsineerimist on eelkõige vaja sellel arstil endal, mitte minul või Kauril. Kvootidega poob või milles asi?
Ma ei vaidle vastu, et lastehalvatus ja teetanus ja need kõik tegelikult on jubedad haigused – 100% ongi! Ent nagu ma juba varem öelnud olen, siis vaktsineerimine või vaktsineerimata jätmine kätkeb endas igal juhul vanema vastutust. Kui jätad vaktsineerimata ning laps haigestub – ela endaga edasi, kui suudad, ning vaktsineerimise ja võimalike kõrvalmõjude suhtes täpselt sama lugu. Aga et ma siiani reaalselt mitte ühtegi normaalset vastust pole saanud seoses vaktsiinide kõrvalmõjudega jne, ei ole minus tekkinud täit usaldust selle asja suhtes. Tahaksin rääkida enam-vähemgi objektiivse asjatundjaga, mitte kellegiga, kes mu verbaalselt seina peale tõstab ja “saad aru, su laps sureb kohe ära!” näkku karjub, kuni ma tunnen, et vist olengi otsustanud oma lapse vabasurma saata, misjärel vaktsineerimise otsuse puhtalt hirmu najal langetan.
Hästi huvitav oli veel arsti väide, justkui Eesti riik võtaks vastutust vaktsiinide (tõsiste) tüsistuste korral. Hea nali. Või no tegelikult väitis proua perearst seda rutakalt kohe, kui olin öelnud, et selline vabatahtlik/kohustuslik vaktsineerimissüsteem on riigile jube mugav, et arstid survestavad emasid, aga samas kõrvalmõjude korral oled oma haige lapse ja 30-eurose töövõimetuspensioniga omapäi (tegelikult ma ei tea, palju see summa on, aga vahet polegi). Riik tuleb tagasilöögi korral veel vaid nii palju “vastu”, et lapsevanemal on eksklusiivne võimalus terviseametit tekkinud kõrvalmõjust teavitada, misläbi saavad vähemalt teised inimesed tulevikus natuke täpsemat kõrvalmõjude statistikat lugeda – juhhei! Täpselt see, mis mu emasüdant kõige rohkem kotib.
Ühesõnaga. See kõik ei ole kindlasti selline teema, mille puhul ma langetaksin otsuseid puhtalt trotsist arstide agressiivse käitumise vastu, küll aga tahaksin ma teha teadlikku otsust normaalse info baasil. Praegusel hetkel mulle seda võimaldatud pole. Olgu ka öeldud, et oleme Renega tegelikult otsustanud vaktsineerimisega oodata kuni Kauri lasteaeda-minekuni, ehk siis kuni ta kolmeseks saab, mitte see täielikult tegemata jätta. Küll aga praegusel hetkel, kui on näha, kui tugev immuunsüsteem Kauril endal on, pesitsebki minu kõige suurem hirm selles, et mis siis, kui vaktsineerimine tema immuunsüsteemi nõrgestab. Ja vot siis ma ei laseks enam never mitte ühtki oma last mitte millegi vastu vaktsineerida. Eeldusel, et ma veel mõne lapse saan muidugi. Aga vot siis ei veena mind enam mitte keegi mitte mingi väega ümber.
Vähemasti lõpetas Kaur meie suhteliselt ägedaks kiskunud visiidi väga erudeeritult: “Nägemist, anst!” ja lehvitas oma püüdliku lüpsmis-liigutuse-viipega 😀 Oh on väike kloun 😀
Sa oleksid nagu minu mõtted kirja pannud!
Meil perearst räägib iga kord pea sama juttu. Tema väitel ühtegi kõrvalmõju ei eksisteeri ja kõik on täiesti ohutu. Ning mis näoga ma lapsele otsa vaatan, kui laps haigestuma peaks. Samamoodi võib küsida, et kuidas ma otsa vaatan, kui ta süstimise järel haigestub. Mulle endale on lapsepõlves vaktsineerimised väga rängalt mõjunud ja seega on suur võimalus, et minu laps talub samamoodi neid halvasti.
Rääkides lastehalvatusest, siis sellest on üldse väga vale pilt inimestele maalitud. Tegelikkuses sureb vaid ca 1% selle tagajärjel ning 10% võivad jääda invaliidiks. Aga enamus inimesi paranevad sellest pea täielikult. Gripp on poole hullem, sellesse sureb palju suurem hulk inimesi igal aastal. Madala immuunsusega inimene võib surra mis iganes haigusesse.
Üleüldiselt selline hirmutamistaktika ei ole normaalne, eriti värskete emade puhul, kes niigi on väga hellad. Mul õde hirmutati ka ja ähvardati uurima hakata, milline ema ta selline on, et enda lapsest ei hooli. Imeline suhtumine…
Ei see on räme jah, selline ähvardamine ja survestamine ja süütundele surumine :/
Rääkisin raseduse ajal vaktsineerimise teemal tuttavaga, kes on õppinud ämmaemandaks, aga koha puudumise pärast töötab lastehaiglas õena. Ta küsis minult, et miks olen otsustanud mitte vaktsineerida ja ega ma nende “rohelistega” kaasas ei käi lihtsalt. Selgitasin talle ära, miks olen otsustanud hetkel mitte vaktsineerida ning lisasin, et vastutan mina ainuisikuliselt mõlemal juhul, seega on minu otsus hetkel mitte vaktsineerida. Selle koha pealt ütles, et väga tubli, et olen enda jaoks asja läbi mõelnud ning kõige kohta eelnevalt uurinud ja alles siis otsuse vastu võtnud. Temal polnud ühtegi halba sõna öelda inimese kohta, kes on asjaga ennast kurssi viinud. Peasi, et lihtsalt “moodi ei järgi”.
Mina arvan ka, et kuna selles asjas kindla peale minekut kummalgi juhul pole, siis iseenda sisetunne ja (kummagi osapoole argumentide põhjal kujunenud) veendumus on ainsad, mida saab järgida. No ja õnnega koos on need inimesed, kellel on mõni meditsiinitaustaga tuttav, kellega asja arutada näiteks…
Lastehalvatusse surebki praegu vähe lapsi, kuna suurem osa on vaktsineeritud. Vaktsiin ei taga mitte-haigestumist, vaid üldjuhul aitab lastel haigust kergemini läbi põdeda. Vaktsiini-eelsel perioodil jäi paraliseerituks iga 1000. haigestunud laps ja iga 75. täiskasvanu. Kui tavalisse grippi sureb igal aastal peamiselt nõrga immuunsusega inimesed, siis lastehalvatus võib ka tugevamad maha niita.
Üpris levinud müüt on, et vastsündinu või väikelapse immuunsüsteem on nõrk. Tegelikult soovitatakse selles vanuses vaktsiinid ära teha just sellepärast, et immuunsüsteem on siis oma tegutsemistaseme tipus. See on aeg, mille jooksul õpib immuunsus eristama haigustekitajaid enda keha rakkudest, häid baktereid halbadest ja muud taolist. Siis vaktsiine manustades “töödeldakse” ka need võõrvalgud immuunsüsteemi poolt kergelt ja luuakse antud haiguse vastu võitlevad valged vererakud, mille kloone on edaspidi nakatumisel kerge aktiveerida.
Vaktsiini tegemise eest ei saa ükski arst lisaraha. Need tellitakse riigihankega kõigile, arvestades sündivate laste arvu.
Ja kui te arvate, et lapse vaktsineerimata jätmine on ainult vanema koorem, siis tegelikult peab riik haigeid lapsi ravima, mis pole sugugi odav lõbu. Samuti hoiab veel Eesti lapsi tervena karjaimmuunsus. Kui vaktsineerimata laste osakaal liiga kõrgeks tõuseb, võib karjaimmuunsus kaduda ja haigused jõuavad ka lasteni, keda vaktsineerida ei tohi.
Novot – just sellist infot oleksingi ma Kauri arstilt oodanud, aga tuli ainult vihast viibutamist, kuidas ma oma lapse surma soovin. Ilmselt kui arst oleks suutnud rahumeelselt ja argumenteeritult minuga suhelda, poleks osanud vastuargumente uurima hakatagi ja oleks asi konkreetne olnud.
Anu on asja ilusti kokku võtnud. Mina isiklikult kardan vaktsiinvälditavatest haigustest kõige rohkem mumpsi ja punetisi – mumps võib põhjustada poistel viljatust ning kaasasündinud punetised on…täielik õudukas. Ütleme nii, et mina lasin enne rasedaks jäämist igaks juhuks endal punetistevastaste antikehade tiitri määrata.
Olen ise hariduselt arst. Pooldan tõenduspõhiseid allikaid arvesse võttes ning kasusid-kahjusid silmas pidades 100% vaktsineerimist, aga matslik sõnade valik ja buldooserina ülesõitmine ei ole kohe üldse normaalse tervishoiutöötaja suhtlemisviis.
Olen ise vaktsineeritud, saadan ka abikaasat vaktsineerima, laps on saanud vaktsiinid ja ise lasen teha endale hooajalist gripivaktsiini – isegi kui ma ise ei haigestu, ei saa ma riskida sellega, et kannan haigust edasi ja võimaldan nõrgema immuunsüsteemiga inimeste nakatumist.
Kohe päris ausalt on väga tore nii normaalse tooniga vaktsiini kasuks rääkivat juttu kuulata! Mulle on juba hakanud tunduma, et sellest ei osatagi vist muudmoodi kõnelda kui agressiivselt.
Väga hästi kirjutatud lugu. Probleemi ilmestamiseks üks näide – teatasin perearstile vaktsiini kõrvalmõjust oma lapsel (ei pannud ise Google abil diagnoosi, vaid käisin maakonnahaiglas). Kõrvalmõjust, mis on vaktsiini infolehe väitel üpris sage. Selle peale hüüatas pereõde solvunud toonil: “Nüüd tegime meie veel lapse haigeks ka!” Ma ei osanud selle emotsionaalse purske peale kohe mitte midagi vastata ja sinnapaika see jäi. Nii palju siis usaldusväärsest statistikast. Ise olen vaktsineerimise pooldaja, küll aga tahan ma oma valikud teha informeeritult. Kahjuks ei ole aga usaldusväärset infot peale Terviseameti nakkushaigustesse haigestumise statistika kusagilt võtta, seda tuleb killukeste haaval korjata siit ja sealt ja lõpuks otsus ikkagi sisetunde põhjal teha.
Sportlikust huvist tahaks juba täitsa teada, et kas mõni selline perearst ka leidub, kellel see vaktsineerimise teema katust nii minema ei sõiduta. Sest täpselt sinu kirjeldatud reaktsiooni kujutan väga hästi ette nii Kauri eelmise kui praeguse arsti puhul…
Ma olen mõelnud, et mis siis ikkagi saab, kui pean pisikese inimese eest otsustama hakkama. Nagu ma näen, siis sellist väga selget selgitamist ei ole. Minule on vähe sellest, et kuskil on +/- või kellelgi on teaduspõhised artiklid olemas. Minul ju ei ole ja leida neid nende vasturääkivate artiklite seast on ääretult keeruline. Tol hetkel ma tahaksingi võtta mitme immunoloogi loengud ja inimeste praktilisi kogemusi ja ma tahaksin päriselt näha seda lehekest, mis on need kõrvaltoimed ja kui tihti need esinevad, ausat pikka vestlust mitme arstiga (eriti perearstiga, pereõega ja ka perearsti asendajaga). Reaalselt ei ole inimestel selleks suurt võimalust ega arstidel aega, et selgitada lõpuni ära mis on mõistlik, ei ole sellel sutsu tegeval arstil tihti aega ka selleks, et tutvuda terve perekonna haiguslooga – missugused hälbed tervises võivad tuleneda vanematest ja vanavanematest, missugused haigused võivad elu jooksul välja lüüa, missugused organid on nõrgemad ja võivad vaktsiini mõjul kergemini kahjustuda. Peale seda vaatame!
Jah, paraku sellist arstide ja muude asjatundjate brigaadi pole kusagilt võtta, nii et ikka tuleb lihtsalt pool-pimesi midagi ära otsustada.
Siis ei tohi ka mitte keegi otsustaja otsust kahtluse alla seada ega halvaks panna, ei tohi võtta selle inimese võimalusi vähemaks ega muul moel diskrimineerida, sest hiljem on kõik targad, aga see hetk polnud neilgi piisavaid vastuseid.
Olen ka kuulnud, et peale vaktsineerimist ei määrata tiitri tekkimist. Kui ma olen otsustanud vaktsineerida, siis ma tahan ka teada kas need antikehad on tekkinud. Selle koha pealt pole statistikat olemaski ja me tegelikult ei tea, kui paljud sutsu saanutest tegelikult sisuliselt vaktsineerimata ringi jalutava ja kui paju me oma laste suhtes selles olukorras “heale usule” loodame.
Ma pole sellest kuulnudki, et kellelgi tiitri tekkimist oleks määratud :O Reaalselt esimest korda elus kuulen. No ikka korralik infosulg, kus seda asja aetakse…
Suurel enamikul siiski tekib korralik immuunsus. Muidugi oleks tore rutiinselt antikehade tiitrit määrata, aga Haigekassal on vaevalt raha, et hädavajalikudki protseduurid ära hüvitada. Palju häid mõtteid jääb kahjuks raha taha.
Esimesele lapsele lasin teha kuni 2 aastani vaktsiinid. Millegipärast kaheaastase vaktsiini hakkasin kahetsema. Nüüd kui uus beebi tulemas mõtlen, kas vaktsineerida või mitte. Õnneks esimene laps pidas vaktsiinid ilusti ilma haigeks jäämata vastu (ptui ptui ptui).
Mul on ka millegipärast selline nõme tunne sees, et mis siis, kui vaktsiinid on tehtud ja enam tagasiteed pole. Tahaks olla radikaalselt kummaski leeris (poolt või vastu), sest siin kahe tule vahel on ikka hirmus väsitav…
Pingback: Vaktsineerimine (mõtted I) | Haldjapiiga kodukolle