Elu on kutsikad ja vikerkaared

/ detsember 1, 2015/ 0 comments

Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada.

Vahepeal on juhtunud ka veel selline asi, et kraapisime Rene ja Kauriga oma sissekirjutused erinevatelt Eesti saartelt kokku ja oleme nüüd kõik ametlikult Tallinna elanikud. Seda sammu ajendas astuma fakt, et Kaur tuleval sügisel lasteaeda peaks minema. Niisiis uurisin erinevaid lasteaedu, meil on neid siin lähimas ümbruses päris mitu, ning panin ta kolme sobivama järjekorda ootele. Rohkem ei oska ma selle sissekirjutusega hetkel suurt midagi peale hakata. Rene soovitas tasuta bussisõidust maksimumi võtma minna, aga ma sõidan idee poolest praegugi tasuta – Kaur on mu roheline kaart, nii et ei mingit elevust 😀

Ma jäin eile magama öösel kolme-nelja paiku ja hommikul ärkasime Kauriga kümnest. Aga ma vajan rohkem und. Samas ma ei jõua varem magama minna, kui Kaur alles südaöösel uinub. Ja ma ei saa teda kell seitse või kaheksa ööunne panna nagu varem, sest ta lihtsalt käitub sellega nagu lõunaunega – magab tunnikese ning siis tuleb tähtsa näoga elutuppa midagi seletama ja diivanile kohta nõudma. Ja mis iganes muul kellaajal ta ööuneks voodisse panna – enne kui kell 23 ta päris kindlasti ei uinu.

Täna hommikul ärgates oli sisikonnas pakitsev tunne, et kui ma niimoodi veel kaua elan, siis ütleb küll varsti miski üles. Ptui ptui ptui. Ja päris tõsiselt, ma ei mõelnud seda praegu siin välja illustreerimaks oma enesetunnet, vaid lebasingi hommikul oma raskete kontidega voodis, Kaur läks juba mänguasju otsima, ning mõtlesin, et huvitav, kui kaua üks organism sellist väsimust talub, enne kui midagi juhtub.

Selle tegelikult mitte väga pika aja tulemusena, mil magamine jumala kolmandajärguline asi on olnud minu/meie elus, olen ma juba erinevate terviseprobleemide teket täheldanud. Süda on pidevalt paha, meeleolu hall, söögiisu pole, tsüklihäired, und pole, ent on kõike varjutav pidev väsimus. Aga ma pole rase, kui keegi siin diagnoosi jõudis panna, ehk et ükski eelmainitud sümptomitest pole tegelikult kuidagi normaalne või põhjendatud.

Eriti palju pikemas plaanis, ma oletan, selline elurütm kindlasti ära ei tasu. Iga päev mõtlen, et okei, täna ei õpi ja lähen vara magama, aga kui siis südaöö paiku jälle vähimatki uneraasu pole, tundub ühtäkki mega mõistlik seda energiat kuskile kasulikku kohta rakendada. Loll surnud ring.

Kui ma päeval Kauri kõrvalt kooliasjadeks aega näpistan ja tal omaette palun toimetada, siis on halva ema tunne paratamatu. Ta vaatab viimasel ajal päris palju multikaid just nimel sel samal põhjusel, et ma midagi natuke ära jõuaksin teha. Või kui ma päeval üldse kooliasju ei tee ning siis järjekordselt alles vastu hommikut magama olen läinud ja hommikul selletõttu pahur ning mitte eriti mängu-aldis, on mul vähemalt sama halva ema tunne.

Kõik see elu pole ometi päris nii raske ja hull nagu siit võib-olla tundub. Eriti viimasel ajal on vaheldust koduseintele ja rutiinile päris palju olnud. Kasvõi see eilne teater. No ja siis on kohe-varsti Saaremaa ja siis Hiiumaa ja jõulud ja aastavahetus, enne seda veel paar mõnusat koosviibimist. Väga motiveeriv, kui on midagi toredat oodata.

Selle eelneva kurnatuse jutu kohta loodan, et see siin liiga läbivaks ei saa. Ma räägin seda kõike puhtalt sellepärast, et mõned inimesed ütlevad mulle vahetevahel, et “oi teie olete Renega ikka nii tublid – laps ja töö ja mõlemal kool ja…” õhkavad justkui mingist üliinimlikkusest. See pole nii.

Kõigepealt on see meie endi pikaldase suureks kasvamise tulemus, et me varem ei osanud koolist nii palju pidada kui praegu ning nüüd kes lapse, kes töö kõrvalt neid asju vehkima peame (aga tahame ka, selles see vahe ongi).

Teiseks, jumala raske ja vastik on vahepeal, mis ei tähenda, et ma vingun – ma tahan ja meil on vaja igat asja, mis praegu aktuaalne on. Rene kool on ülioluline, minu kool on ülioluline, Kaur on üli-üli-oluline, kuigi mõni õhtu ma mõtlen küll, et huvitav kas ta täna tundis ka, et ta oluline on… Rene töö on ka oluline, sest noh, leib laual ja katus pea kohal ikka kuluvad marjaks ära. Mitte midagi sellest võrrandist ei saa niisiis ära kaotada, et lihtsam oleks. Peab ise targem olema ja aega paremini jagama. Kuidagi.

Ja lõpetuseks üks asi, mis praegu absoluutselt teemasse ei lähe, aga mis mu absurdi-meetri hiljuti kõva klirinaga pooleks lõi ning sealt alates kripeldama jäi. Nimelt see, mismoodi teatud sauna-lembese riigikogulase kirjavahetuse avaldamise järel räigeks kraaksumiseks läks, kuidas kõik inimesed, kelle jaoks terve see olukord kergelt vildakas tundus, ilged homofoobid on. Mis on enam-vähem sama kirgas järeldus kui see, et kõik need, kes Eestisse pagulasi ei soovi, on rassistid. Lõpetage ära see mulle pähe määrimine, et ma homofoob ja rassist olen. Need kaks pole universumi ainsad ajendid asjadest skeptilise arvamuse omamiseks.

e2478f7a31cba0f23fdb8698d1889c4f07eb091cfb25640819ecd2badbc5a322

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*