Surnuks töötamise 101

/ aprill 26, 2017/ 2 comments

Üks õhtu olin Rene peale päris kuri, et ta peale eelmisel ööl magatud kolme unetundi vara magama ei läinud. Tegelikult magas ta need kolm tundi alles peale seda kui Kauri lasteaeda oli viinud, ehk siis tegi öö läbi tööd või lõputööd – ausalt ma ei pea enam järge -, laps lasteaeda, kiire uinak ja tagasi tööle. Lihtsalt kui kellelegi niisama läbipõlemisest väheks jääb ja elu natuke rohkem noateral tahaks elada, siis siin on just õige retsept.

Täna öösel kordus suhteliselt sama, ehk siis hommikul kell viis jõudis ta magama ja pool kaheksa oli äratus. Ma elan ausõna juba totaalses hirmus, et ta lihtsalt sureb ära, enne kui see kuradi kool tal lõppeb. Okei, et nädalavahetusel saab ta kaua magada, aga ausalt öeldes see hommikul tööle, peale tööd veel tööd või lõputöö, paar tundi und ja kõik otsast peale…see on räme elu. See polegi mingi elu. Eks ma teen ise ka öösiti kooliasju ja kuna unetunde naljalt üle viie, maksimum kuue, ei tule, siis ärkan enamus hommikuid väga väsinuna. Aga ma ei taha isegi mitte oletada, mis tunne oleks nädalate viisi ainult paari tunni kaupa magada. Täiesti ebanormaalne.

Ma ei viitsi praegu arhiivis sobrama hakata, aga minu meelest on meil see “ajutine kiire” nüüdseks paar aastat juba kindlasti kestnud. Viimased pool aastat on muidugi ekstra intensiivsed olnud ja kui see siin praegu pole lagi, siis…ma ei kujuta isegi ette, mis edasi saab. Olgu öeldud, et mitte miski siin pole üle võlli kujutatud, a’la ilukirjanduslik liialdus vms, et asi äkilisem tunduks, pigem jätan ma mõned asjad rääkimata ja oma võrdlemisi suure pahameele välja elamata, et Renel probleeme ei tuleks. Aga oleks minu teha, lülitaksin ma tema äratuskella iga öö salaja välja. Või noh, iga hommik, sest öösel ta ei maga ju veel.

Ja ega see üleüldine väsimus ei tähenda, et päevad läbi mingis unevines norutame. Ei, täiesti tavaline elu. Päeval ei saagi eriti aru, et midagi valesti oleks. Ainult et siis, kui lapsed magama lähevad, päike loojub, diivanil eriti mõnus pikutada oleks või suisa magama minna võiks, sest mõnus rammestus hakkab peale tulema, avanevad eikusagilt põrguväravad, mille taga on maast laeni koolitööde virnad 😀 Nii IGAL öösel. Tänapäeva Tuhkatriinu-lugu 😀

Jõudsin juba suure hurraaga suve ootama hakata, sest kui Rene kool läbi saab, siis pidi kõigi eelduste kohaselt saabuma õnnis rahulik elu. Paraku selgus, et kuna ma sügissemestril tegin kooliasju ainult poole koormusega, siis tuleb mul tol korral tegemata jäänud ained uuel sügisel ära teha. Mitte see, et ma tegemata ained ära pean tegema, ei tulnud üllatusena, vaid see, et neid ained ilma koormust hajutamata võtma pean. Niisiis, tavapärase 30 EAP asemel tuleb mul võtta 40 EAP jagu aineid. Kellele see midagi ei ütle, siis 1 EAP = 26 tundi tööd. Saab jälle mahe olema.

Minu ja Rene erinevus on see, et kui mul sügisel liiga märuliks läheb, siis nii äärmuslikuks nagu tema, end oimetuks rabelemiseni, ma kindlasti asjadel minna ei laseks. Kui näen, et ma ei jõua enam magamagi jääda, kui juba äratuskell heliseb, siis on selgelt aeg kuskilt midagi kärpida ja akadeemiline puhkus oleks esimene asi, mida ma selles valguses kaaluksin. Üleüldse jätkasin ma kooliga kohe peale lapse sündi just nimelt tänu turvatundele, et kohe kui see asi silmnähtavalt üle pea kasvab, saan käed püsti tõsta ja aasta vahele jätta.

Muidugi arusaadav, et Renel ongi lõpp juba nii käega katsuda, et tal pole mõtet enam tervet aastat nö maha visata, kui vähegi võimalik. Samas, kui ta ütleks, et ta enam ei jaksa, siis mina ei üritaks teda ümber veenda. Sest ma näen neid hommikuid, kui ta istuli asendis magama jääb ja kui temaga rääkima hakkan, siis ta ei saa konkreetselt MITTE midagi aru, vaid sonib mingit suvalist jama (“ma ei näe mitte midagi, oota natuke”, “mida ma tegema pean”, “kus ma olen” jne), aga poole tunni pärast peab tööle sõitma ja seal täiesti terav olema. Sellise intensiivsusega elab ta juba kuid. Ma näen, et ta on konkreetselt tühjaks pigistatud ja imestan, et ta üldse veel midagi suudab teha. Not sure, kas peaks talle mingi amfetamiini otsa sebima või see viimased kuu aega veel olema rõve pinin ta kõrvus, kes muud ei räägi kui magama ajab…

Siin üks pilt Renest, eile tehtud 😀

2 Comments

  1. Ma just paar päeva tagasi meenutasin, et aasta tagasi esitasin oma magistritöö. See oli väikese lapse ja töö kõrvalt ikka hull tegemine. Soovin teie perre vastupidavust – lõpp juba paistab! Ja esimesel võimalusel puhkust!

    1. Aitäh sulle heade soovide eest! Puhkus on kalendris juba täitsa kirjas ja paigas ning see on tõesti väga tugev motivaator praegu 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*