Täpselt üks müügigrupi-draama mul puudu oligi

/ mai 8, 2017/ 36 comments

Kui on miski, mis igal naissoost inimesel tuju tõstab, siis on see üks korralik ostuskoor. Kui õnnestub soetada ese, mille puhul tead, et see on veits (või eriti hea kui räiiigelt) rohkem raha väärt kui küsitakse, nii et natuke tekivad isegi süümekad müüja ees. Sisimas oled muidugi õnnejunnis, aga ei julge seda enne väljagi näidata, kui asja eest makstud ja see kodu kaitsvate seinte vahele ära toodud 😀

Kui mina ise mingite asjade müügiga üldse tegeleda viitsin, siis ainult tingimusel, et ma saan neist asjadest kohe kiiresti lahti – maksimaalselt mõne päevaga tahan kaubast vaba olla. Paraku näiteks riiete puhul on jube tülikas, et paljud inimesed tahavad enne ostu sooritamist hilpu oma käega katsuda ja oma silmaga näha – mis on igati arusaadav ja loogiline -, aga KESSSSSSS viitsib terve oma päeva mingite selliste kokkusaamiste alla panna ma küsin? Mitte mina, päriselt ka. Ma enne võtan müügist maha ja viin ebavajalikud riided kusagile kogumispunkti. Või äärmisel juhul lähen ise kellegi juurde asja näitama, kui ta kusagil väga Lasna taga ei ela, sest isegi see pole nii ahistav ja tüütu kui päev läbi uksekella oodata ja siis võõraste inimestega oma maja ees kohmetut small talk-i pidada. Isegi kui mõned neist satuvad päris toredad olema.

Täna juhtus see, et liitke kaks eelmist lõiku kokku, ehk panin eriti hea hinnaga müüki Kauri talvekombeka (SELLE) Kõik oleks tip-top, sest kombekas on nüüdseks juba omanikku vahetanud, kui sellega poleks kaasnenud mingi räige draama. Nimelt, ma panin selle müüki selgelt liiga odava hinnaga – 50€. Kes Polarn O. Pyreti hindadest midagi teab, see aimab, et asi, mis mu postkastis järsku toimus, oli konkreetselt küünarnukivõitlus. Kuna, nagu eelpool öeldud, ma ei viitsi terve päev selle kombeka pärast koduarestis olla, siis ütlesingi, et mulle sobivad hästi õhtused ajad, mil kindlasti kodus olen. Keegi seal pidi oma last mõõtma ja keegi teine lappis mulle terve virna kellaaegasid, et mis kell talle sobib ja siis üks naine, kes elas kaks tänavat edasi, ütles, et davai, talle nüüd sobib ja mulle ka ühtäkki see moment sobis, sest olin parasjagu nagunii kuskile minemas ja nii see kombekas tema maja ees omanikku vahetas. Tehtud.

Tüütu müügiga tegelemisega seonduv koorem jõudis vaevu mu õlgadelt kaduda, kui asendus juba sõimulaviiniga kõigi nende poolt, kes eeldasid (just – ilma konkreetse kokkuleppeta) et kombekas oli neile broneeritud. Okei, ma saan aru, et mu enda pang ka veidi, et ma igaühele ei öelnud, et “see, et sa oma last mõõdad, ei tähenda, et on sulle broneeritud” või et “see, et sa esimesena kuulutuse alla kommenteerisid, ei tähenda, et asi on sinu” jne. Aga ma ei tulnud lihtsalt selle peale, sest ma ise ei eelda mitte kunagi selliseid asju. Et kui ma millegi kohta küsin, siis vaikimisi on mul juba eelisõigus. Hoopis vastupidi – ma ütlesin mitmele inimesele, et huvilisi on palju ja kui sa neljapäeval tahad tulla, siis see on ilmselt läinud juba ja et müün sellele, kes essana nö rahaga platsis on. Niisiis tundus tobe vallandunud pahameele pärast vabandada, aga ma tegin seda siiski, sest saan aru, et tõesti oli ülikorralik kombekas ja oleksin ise ka nördinud, kui hea asi poole jutu pealt mujale müüdud saab. Küll aga poleks mina samas olukorras elusees tulnud selle peale, et võõra inimesega midagi edasi klähvima jääda, sest kamoon – elu. Ja kombekaid oli siiski vaid üks – kes ees, see mees.

Üks naine nähvas veel, et ta oleks võinud mulle ülekande ära teha ja mingi teine päev järgi tulla, kui nii rahanäljas olen, pff… *rott* Aga just nimelt füüsiliselt LAHTI ma sellest tahtsingi saada – et see ei võtaks siin meie niigi panipaiga-vaeses kodus enam kübetki ruumi nüüd, kui talv läbi ja mingit otstarvet sellele esemele meie peres enam pole. Ma tean ise ka, et natuke kasumlikum tegu oleks olnud sügist oodata ja see vähemalt poole kallima hinnaga maha müüa, sest kas te oskate kõige eelneva valguses aimata, KUI Po.P-i näljas on inimesed talvehooaja eel – mu jumal! See turg pole mingite vissis nägudega solvujate ja flegmaatiliste tuhat-korda-ümbermõtlejate koht, sest nemad ei saa seal lihtsalt elusees löögile. Isegi pidin enne kahest-kolmest kombekast ilma jääma kui taipasin kohe nö raha lauale visata ja alles siis küsimusi (“tea, kas mu lapsele paras ka on…”) maigutama hakata 😀

Selge on see, et enam ei pane ma elusees ühtki asja nii hea hinnaga müüki, et pärast veel sõimata saan 😀 Lihtsalt mõtlesin, et ma olen ise alati eriti rahul, kui mingi vajaliku asja ostuga täiega näkkab. Kusjuures selle sama kombeka ostu üle olin ka hästi rõõmus, sest hinnasildil ilutses tegelikult 175€ ja mina maksin sellest ainult 100€. Mis tegelikult pole ju “ainult”, aga antud kaubamärgi puhul on küll.

Mõtlesin veel, et edaspidi teen selliste kohtade peal eksperimendi – ütlen igale soovijale keset müügitehingut, et kaup on müüdud ja siis inimesele, kes suudab selle info juures inimlikuks jääda (mitte “Imelik. Selge. Wadeva.” vastu turtsuda), sellele toote müüngi 😀 Teistele mainin peale nende ebaõnnestumist, et see oli sotsiaalne eksperiment, nii et näri kivi, närvihaige, ja osta oma asjad kellegi teise käest 😀 See oleks nii lõbus, aga ma saaks nii retsilt sõimu, et ma vist ei viitsi. Täna võttis see kemplemine mul võhma nii välja, et läksin poodi piima ja õhtusöögi kraami ostma, aga seal olles jagelesin jagelesin jagelesin vabandasin jagelesin muigasin inimeste lolluse üle jagelesin, unustasin piima osta ning tulin koju. Tõin hoopis ühe kurgi ja paki pähkleid. Pole vist vaja mainida, et täiesti sisukas õhtusöök oli…

Tegelikult ma pole müügigruppide kõige hullem kaupleja seoses sellega, et ma nähtavasti pool olulist juttu rääkimata jätan. Sest no vaadake ise, mismoodi teised inimesed oma asju müüvad (suuremalt nägemiseks vajuta pildile). Terrrrve internet on möödarääkimist ja rääkimata jätmist ja sulaselgeid valesid täis 😀

Kaamera pole seda asja lihtsalt õigesti tabanud, sest reaalselt see ei muuda su last narmendavaks nacho-müüjaks.

“Pls, lase pensile…” oleks see, mida nad ütleksid, kui rääkida oskaksid. Aga olgem ausad – poleks müüja öelnud, poleks elusees tuvastanud, et neid jalatseid on varem kantud. Uueväärsed ma ütleks lausa – siin on kiidusõnadega selgelt kokku hoitud.

Vaatad peale ja saad ise ka aru, et seda asja on napilt üldse selga pandud – huvitav, miks see eraldi välja kirjutati üldse? Ma ei tea, mis selle beebi mõõdud ja proportsioonid olid, kes selle ühe-kahe korraga nii trapetsiks kandis, aga…vähemalt sädeleb 🙂

Jällegi – kas keegi PÄRISELT näeb siin mingeid kulumise ilminguid? Ei ju. Täiesti slikkis mehed.

Kas see tekst on seal nagu mingi…ähvardus? …või lubadus? Igal juhul on see nii kõhe, et ma tunnen hetkel suurt kahetsust, et oma elus ühtki õnnetoovat ahelkirja edasi pole saatnud.

Täiesti korralikud ja terved, aga vajavad pesemist.
…ja siibrit peab vahetama, proteese loputama, lamatiste vältimiseks neil aeg-ajalt külge keerama. Puusaliiges vajab ja juba mõnda aega väljavahetamist. A hingelt on nad noored ja just seda see pilt kiirgab.

Misasi see on? Millisele beebile selline asi selga pannakse ja kes see ema on, kes seda teeb? Või kes päriselt vaatab sellist komplekti ja mõtleb, et “oh, mu vastsündinud pisikesel beebil on täpselt selline pool-postitantsija-pool-tennisisti outfit puudu”?

Kilejas, kuid hingava mustriga riie. Põhimõtteliselt fliiskombe, mis on ilusam kui lihtsalt fliiskombe. Ma olen nii segaduses, et ma vist ostan selle ära. Ilusam fliis kui lihtsalt fliis – you feel me!? 😀 #fleeception

36 Comments

  1. Ja sellepärast ma ei tahagi ühtegi asja netis müüa. Kuigi meie omad Hiiumaa grupid õnneks on sellised rahulikud ja inimesed ei tõukle. Mõned Karli jalatsid panin müüki, aga tundub, et ei sobi kellelegi. Panen parem ilusti kasti ja ootan, kuniks teine tuleb 😀 Õnneks ruumipuudust pole. Ja nii olen kõigi Karli riietega teinud. Kasti ilusti ja hoiustan.

    Võib-olla ma seepärast ei saagi asjadest lahti, et Hiiumaa gruppides ainult reklaamin. Aga no…ega ma enam ei julge kuskile mujale ka asju müüki panna 😀 Lisaks on see upitamine ja reklaamimine nii tugev, et asjad kaovad sujuvalt kuskile kaugustesse ära… Parem hoian oma närve 😀

    Thanks for the warning! 😉

    1. Tegelikult see polegi ainult müügigruppide teema – selliseid inimesi, kes “ebameeldivate uudistega” toime ei oska tulla ning nende peale igasuguse viisakuse unustavad, on absull igal pool. Ja mina selle kogemuse tõttu kindlasti müügigruppidest ostmist ega müümist ei lõpeta – see on lihtsalt nii mugav! 🙂

      1. Osta ma võin. Nagu ma ka kirjutasin, pooldan taaskasutust. Aga no müümine! See tundub nii raske. Mõõda, pildista, suhtle (ma ei saa aru, kui on märgitud suurus 90, siis milleks mõõte eraldi vaja?) Oi jummel. Ma vist liiga vana selliste asjade jaoks.

        1. Vot just sellepärast, et selle müümisega nii palju jebimist on, ma mingeid väikeseid riideid ükshaaval ei müügi. Mingi eurine bodi pole seda vaeva lihtsalt väärt. Ja mingeid pisikesi asju ükshaaval osta ka ei viitsi, sest tundub mõttetu, kui postikulu on sama kallis või kallim kui ese ise ning järgi minemise vaeva see ka väärt pole 😀 Aga mingid suuremad asjad, kui leian hea hinnaga või tahan ise maha müüa, vot siis on need müügigrupid täielik taeva kingitus. Sest kui eilne kisma kõrvale jätta, siis tegelikult sain ülikiiresti kombekast lahti ja mul ei tule küll pähe, kus või kuidas seda kiiremini oleksin saanud teha 🙂

  2. Ma kohe täitsa südamest naersin 😀

  3. Pille siis! Mul pidi kohv suure naeruga ninast välja tulema praegu 😀

    1. Oii, hommikukohv on püha, sellega ei pullita – vabandust! 😀

  4. Kas selle lühikese ajaga jõuti ka küsida “Kas on alles?” 😀 ja kui vastasid “jah”, siis ei kuulnud küsijast enam midagi? 😀 Ma ei teagi, mis müügipolitseinikud need küsijad on, kel tegelik ostuhuvi puudub.

    1. Oli ka neid inimesi jah, aga nemad ei tulnud vähemalt pärast kisama, et “kurat ma ju küsisin, kas on alles – järelikult oli mulle lubatud!!” 😀

  5. 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 sa ei ole sellelt planeedilt!

    1. See koht, kust mina pärit olen, seal pole isegi nii elementaarset asja nagu hingav muster :S Sellepärast ära tulingi…


  6. Aitäh toreda, elulise ja tõeliselt humoorika lugemise eest!


  7. Appi. Mul on praegu megakahju, et ma taas nii ammu pole Su blogisse sattunud. Samuti naersin südamest 😀 Aitäh! Päev kohe rõõmsam nüüd. Ja katsun ikka tihedamini läbi astuda, jube ägedalt ikka kirjutad!


    1. Minul on ainult rõõm kuulda, et üle pika aja siia sattusid! Aitäh ka heade sõnade eest! ☺

  8. Ülihea postitus!

    Ja ma ei saa aru, kas need imelikud müüjad ja imelikud ostjad tõesti jaksavad seda omavahelist kemplemist regulaarselt taluda 😀

    1. Ma arvan, et nad ei saa üldse arugi, et selles kõiges midagi erakordset on. Ja samas jääb alati variant, et mina ise käitusin kõigi müügigruppide mingi vaikimisi etiketi vastaselt sellega, et ma ei teadnud, et kellega vestlusse asun müügil oleva toote teemal, sellele on asi lubatud 😀 Vms…

  9. Puhtalt sellepärast ma polegi kauaks ühtegi ostu-müügi (ega ka beebigruppi) pidama jäänud… Kui mul lastest miskit üle või väikseks jääb, siis ma enamasti annan need asjad tasuta lihtsalt sõpradele-tuttavatele ära. Esiteks olen minagi saanud sel kombel mitu hädavajalikku-tarviliku eset ja teiseks ei näe ma põhjust korjata kõiki asju omale kappidesse tolmu koguma või üritada igat plekilist beebibodi vms võimalikult suure kasumiga maha müüa.

    Neid mahlakaid näiteid, mida Sa postituses esile tõid, ei ole kahjuks liiga keeruline leida… Jääb üle ainult tõdeda, et inimkonna loomaaed on jube kirju. No ja seda, et Sul on jube hea huumorisoon! Paluks teaduse huvides see sots-eksperiment läbi viia. Usun, et tulemused oleks (ehkki veidi ette ennustades) suhteliselt huvitavad.

    1. Mul on kõik need grupid niimoodi seadistatud, et enda seinale ei jookse midagi. Et pean spetsiaalselt minema sinna gruppi ja siis alles näen, mis teemad seal on jne. Ainult niimoodi kannatab kuskil gruppides üldse olla, sest kui muudkui pidevalt näeksin, mida igal pool arutatakse ja kes oma lapse pilte jagab…vot siis ei oleks mina ka enam üheski beebigrupis ega müügigrupis, kus iga kuulutus mu seinalt läbi käiks, võeh. Kogu aeg lihtsalt ei viitsi võõraste inimeste asjadega nii kursis olla…

      Mina ka asjade alles hoidmist eriti ei harrasta. Hästi üksikud asjad on alles, sest ma pole veel otsustanud, mida nendega teha. Ühtegi sobivas vanuses lapsega tuttavat ka nagu pole, kellele edasi anda ja võõrastele ei raatsi – natuke liiga mitu korda kuulnud neid lugusid, kuidas keegi tasuta saadud asju edasi müüma hakkab, mis on minu meelest eriti jälk tegu… Või ma ei tea, vähemalt minul on põhimõte, et kellegi käest tasuta või kingiks saadud asju EI müüda, punkt.

      Hahha, mõtlen selle eksperimendi peale, aga kui üldse, siis millalgi suvel, kui koolikohustusi pole ja ruumi lisastressiks (võõraste inimeste sõimu ja sajatamise näol) natuke rohkem on kui praegu 😀

  10. Hahahhaa, ma niiii naersin praegu 😀


  11. Kuramuse Polarn ma ütlen! Mul oli sama asi. Miljon küsimust mõõtude kohta (mitte korraga küsitud). Ikka nii et kui pikk on too varrukas, ok – läksin mõõtsin ja vastasin. Siis vastati et ahah, PEAKS ehk sobima, hetk hiljem sama inimene küsis pikkust kuskilt otsast kuskile maani. Fine – läksin mõõtsin ja vastasin, siis juba küsisin, kas on midagi veel vaja mõõta? Öeldi ei-ei. PEAKS sobima. Nohhh…joke was on me, sest samal sekundil, kui uuesti õue olin jõudnud minna, tuli uus küsimus – laius cm kui jope kinni. Jumal tule taevas appi! Ja endiselt polnud juttu, et ostaks ära jne.
    Teine inimene küsis ka mingeid x küsimusi: mis ajal ostetud, kust poest, palju maksis, mis temperatuuridel kanda saab, kas x temperatuuriga külm, kas x temperatuuriga palav, mis siis alla panna lisaks, mis siis alt ära võtta jne jne. Ma tõesti pole hiromant ega tea ka võõraste laste temperatuuritaluvust. Ka ei sõnagi sellest, et sooviks osta.
    Ma tõesti ei adu selliste küsimuste vajadusi ja poleemikat. Ning sain samuti sõimu pärast. Kulla naised, müün kellele tahan, kui ostad siis ütlegi nii, et ma ostan ära. Mõttetud lisaküsimused on ajaraisk sellele, kes ei viitsi hommikust õhtuni selle hilbu parseldamisega tegeleda.
    Kolmas naine – minu masti naine: Tere! Kas kaup alles? Ahah, tore, kui SmartPostiga saadate, siis palun arve numbrit – kõik vinks-vonks ja asi korras.

    1. Okei, minu käest pole NII üksipulgi ja nii spetsiifilisi asju mitte ühegi üleriide (ega tegelikult üldse mitte millegi kohta) kunagi küsitud. Ju mul on seda müügigrupi-õnne siis mõnevõrra ikka olnud 😀 Küll aga kui üks asi veel välja tuua, mis mind hästi palju alati häirib selliste asjade puhul nagu kellegi küsimustele vastamine, on asjaolu, et mõne inimese meelest ma peale riideeseme müüki panemist enam muud ei teegi, kui et istun, mõõdulint käes, arvuti taga ja ootan küsimusi. Ehk et tegelikult pole pärist normaalne eeldada, et kui müüja kahe minuti (või isegi kahe tunni) jooksul ei vasta, siis on juba põhjust agressiivselt aru pärima hakata, et KAUA LÄHEB?? jne. Oleks asjade müümine mu põhitegevus raha teenimiseks, siis oleks absoluutselt teine asi, aga et ma müün tühja-tähja, mida mul lihtsalt enam vaja pole, aga millega üldiselt ei põle, siis on kõik sellega seonduv minu vaatepunktist absoluutselt viimasejärgulise tähtsusega. Ehk et vastangi alles siis, kui lapsed magavad ja olen kaks hetke hinge saanud tõmmata päevast. Lühidalt – kannatlikkus on ka üks väga tore ja teretulnud omadus kogu selles protsessis.

  12. Jaa. Ja osadega tekibki selline maik, et seisab mul stopperiga kõrval – noh, kas läheb veel kaua!? Anna infot, tavai tavai tavai!
    Teinekord läheb jällegi nii toredalt, et kergendus-ohe tuleb lausa. Siis, kui olemasolevast infost piisab ja ei pea lisaks neitsisi ohverdama minema…
    Oleks seda aega ja viitsimist, siis lasteriiete müük on tulus äri 😀 Mina aga annan ära sõpradele tasuta või viskan letti väga soodsalt ja siis ka veel võimle lisaks 😀

    1. “Ükski heategu ei jää karistamata” on vist paslik kokkuvõte sellele teemale 😀

  13. Ma ikka vaatan aeg-ajalt neid müügikuulutusi ja ma pole küll mingi moeguru, aga hullult riivab silma, kui keegi reklaamib oma toodet kui “SUPER ilusat”, “mega nunnut” või “üliarmsat”. Ja siis toode on selline narmastega kampsun 😁😁

    1. Kusjuures TÄPSELT sama asi jääb mulle ka päris sageli silma ja iga kord mõtlen, et kas see müüja on vaegnägija või peab teisi inimesi debiilikuteks 😀 Tahtsin postitusse ka sellist näidet panna, aga kohe kiiruga muidugi ei leidnud ühtki.

  14. …ja just sellepärast viisin ma hiljuti 10 kotitäit enda ja titeriideid Uuskasutuskeskusesse. Isegi normaalsete ostjate puhul on triikimine-sättimine-pildistamine, kuulutuse ülesriputamine, suhtlemine, pakendamine, posti viimine ja/või mitu tundi ostja järel ootamine palju rohkem väärt kui need potentsiaalsed 50-100 eurot.

    Üle 1,5-aastase riideid ei ole mul mõtet kuskil pakkuma hakata, sest kuna luban oma lapsel mängida ja möllata, oleks piinlik kulunud riideid müüa või isegi ära anda. Kasutavad järgmised lapsed ja siis lähevad minema 🙂

    1. Väiksemate riideesemete osas olen sama meelt, aga ühe lapse poolt üks hooaeg kasutusel olnud uuena ostetud üleriideid mina küll ei raatsi täitsa tasuta ära anda. Oma sõbrannadele ainult olen niimoodi andnud, aga võõrastele mitte. Sest selle raha eest saab lapsele juba mingi uue asja osta, mida parasjagu vaja on ning neid asju ikka on, kui aastas kaks korda tuleb terve garderoob välja vahetada põhimõtteliselt…

      1. Jah, korralike üleriiete puhul olen ma sellega absoluutselt nõus. Kui on üksikud asjad, mille väärtus on ka objektiivselt üle 10€, siis üldiselt ikka ohkan ja riputan kuulutuse üles 😛
        Kuna minu esimesel lapsel on suur osa asju järelturult ja talle meeldib õues ringi trööbeldada, siis ikka on siin-seal kulumisjäljed. Seega jäävadki need hetkel väikest õde ootama 🙂
        Ausalt öeldes ei olegi mul esimese lapse titeriided originaalis eriti kallid olnud (miinimum VH-ga tudengi rõõmud 😀 ), alles viimased aasta-paar olen saanud kvaliteetsemaid riideid lubada. Seetõttu saingi nii palju riideid rahuliku südamega lihtsalt ära anda.

        1. Minu jaoks on ka kusagil 10€ selline hind, mille eest ma olen valmis pildi tegema ja kuulutuse üles riputama. Niimoodi hästi laias laastus. Ja sellepärast, et ma ise näiteks beebiriideid ükshaaval 50-sendise kuni paarieurose hinnaga elusees müüa ei viitsi, on mul ka natuke raske mõista, et keegi üldse seda viitsib. Samas kui keegi müüb palju sarnaseid tooteid korraga, on see vägagi loogiline. Nüüd sellele mõeldes äkki panengi Lilile väikseks jäänud riided kõik korraga müüki…

          Hetkel olen seda meelt, et riideid olgu pigem vähem, aga see-eest korralikud ja kauakestvad. Oma kolmesele ma samuti trööpamist ei keela – tema tuleb poristel aastaaaegadel ikka üle päeva kindlasti ülepeakaela mudasena koju 😀 Mis siis muud kui riided masinasse ja hommikuks on jälle puhtad ning minekuvalmis. Üleriideid ostangi alati selle teadmisega, et kui neist midagi järgi ei jää, siis ei jää – lapsele lapsepõlve keelama ei hakka. Aga nüüd näiteks kasvõi see sama kõnealune Polarni kombekas näitas selgelt, et isegi kui laps täiega hullu paneb, siis tõeliselt kvaliteetsele tootele ei jää sellest jälgegi. Kaur rullis selle kombekaga mööda maad ja oli tõesti väga sagedasti nagu sopakäkk, aga kombekal pole ainsatki kriimu – ise olin ka üllatunud.

          Kui mul oleks rohkem aega kaltsukates käia, siis kindlasti otsiksin rohkem asju ka sealt, ent ajapuuduse tõttu tuleb hetkel nö kindla peale minna ja kui midagi vaja, siis lihtsalt sean sammud sinna poodi, kust tarvilikud tooted raudpolt kätte saan. Eelnevast tulenevalt olen suhteliselt brändilojaalseks muutunud, ehk et kui üks kaubamärk selgelt sobib, nii kvaliteedilt kui välimuselt, siis eelistangi selle firma asju osta – näiteks sobiv suurus on isegi ilma proovimata (st last poodi kaasa vedamata) teada. No ja mida sa inimhing siis veel tahta oskad 😀

  15. See Po.P grupp on vist üldse suures osas mingite fruktide kokkutulek 😀

    Panin ka võrdlemisi soodsalt müüki k/s komplekti. Postkast oli pärast ikka väga umbes. Ja sain ka nähvata, et “aga ma ju kirjutasin juba varem” – ma üldiselt ei viitsi neile reageeridagi, kes postkasti kirjutavad, aga postituse all kohe märku ei ole andnud, et kirjutanud on. Noh, ma pean ju siis ekstra sinna postkasti varjatud ossa kiikama, et ega keegi mulle kirjutanud pole 😀 Seega suhtlen enamasti eelisjärjekorras nendega, kes on märku andnud vähemalt, et on kirjutanud. Viisakalt. Ja ma VIHKAN neid mõõtmisi, samas ma saan aru, et teatud summa eest ja teatud asju on tõepoolest vaja mõõta, aga kui mul palutakse mõõta 5€ asi, siis on kohati tunne, et kirjutaks juurde, et mõõtmisel lisandub lisatasu 😀 Ameerikas on tavaks kirjutada “first come, first served”, nii et kui on eeldada, et tunglemiseks läheb, peaks vist ka selle ära mainima. Sest ma ei viiiiiiiiitsi tõesti broneerida x ajaks ja oodata, millal kellelgi palgapäev on. Üldse, äkki ei peaks siis üldse ostmagi seda konkreetset asja, kui pole võimalik kohe maksta…

    Kunagi oli juhus, kui kuskil naisteriiete grupis müüsin pluusi. Üks siis kirjutas, et soovib. Tervelt ööpäeva mingit suhtlust ei toimunud rohkem tema poolt. Ma uurisin, et kuidas soovib kätte saada, aga ei midagi. Kui teine soovija tuli, kellega suhtlus ladusamalt läks, siis kirjutasin esimesele, et kuna te pole enam märku endast andnud, siis müün järgmisele. Ja oi, pärast see hull terroriseeris mind, tükk aega ei tahtnud enam midagi müüa. Postituste all kukkus laimama ja nõmetsema… Õnneks inimesed said vist aru, et ega ta päris korras omadega polnud, kuid endal jäi nii kibe maik, et ma pean end väga (!!!) kokku võtma, et üldse asju müüki kuskile panna ja siis lootma, et samasuguse tondi otsa ei komistaks.

    Pole see taaskasutus midagi nii lihtne ja hea 😀

    1. Vot mina olen oma asjade müümisel nii isekas, et ma mingi broneerimisega ei viitsi üldse tegeleda. Lähtungi puhtalt sellest, et kes ees, see mees ja kui pole praegu raha osta, siis miks sa üldse kuskil ostu-müügi grupis ringi vaatad?? Selline “võlgu” ostlemine pole minu meelest okei ja kipub ka nii olema, et inimesed, kes paluvad teatud päevani midagi hoida, on selleks ajaks enda meelt muutnud juba. Bronnivad igas grupis mitu-mitu asja, aga palgapäeval avastavad, et on end lõhki bronninud ja siis kaovad vaikselt ära ning jätavad müüja lihtsalt hängima. Muidugi enamus inimesi pole sellised, aga jällegi – enamus inimesi tegeleb asjade ostmisega ikkagi siis, kui neil on raha, et neid asju osta.

      Mina nii segaste kauplejate otsa pole veel sattunud nagu sa kirjeldad, aga mõni inimene tõesti ei taju üldse biiti. See on lihtsalt tüütu ja väsitav, sellistega kembelda ja neile selgeks teha, et mina oma asju müüngi täpselt sellele, kellele tahan. Võin kõige viimasele inimesele ka müüa, kes ühendust võtab. Muidugi ma seda ei tee ja olen ikka viisakas, aga lihtsalt põhimõte on see, et keegi ei saa kelleltki teiselt midagi eeldada. Veel vähem kusagil pärast vihaselt kraaksuda ja näägelda. Täitsa lõpp, ma saadaks nii kuu peale sellised, et on saadetud… 😀

      Taaskasutus on vast hea küll, aga lihtne tõesti alati mitte 😀

  16. Oi jummel 😀 Mul on lasteriiete ostu-müügini veel mitu head aastat aega, küll aga panin hiljuti veljed väga hea hinnaga (ise muidugi ei teadnud, et need rohkem väärt on) ja 40st huvilisest hakkas ainult üks kemplema ning järgmiseks õhtuks olid minema viidud. Ei tahtetud igast kriimust pilti ega midagi 😀

    1. No ma räägin – mõned inimesed lihtsalt ei tule suhtlemise ja veel vähem negatiivsete uudistega toime 😀 Isegi kui see on nii labasel teemal nagu lasteriided või veljed 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*