Üle pika aja paar asja

/ veebruar 29, 2016/ 5 comments

Uusaastalubadus selle suhtes, et siia hullult palju rohkem kirjutama hakkan, on – nagu näete – suhteliselt vett vedama läinud. Aasta on lihtsalt ootamatult teistmoodi alanud, kui ma oodata oskasin. “Elu on see, mis juhtub siis, kui sul on muud plaanid” või kuidas see oligi. Ma tean, et umbes kolm aastat tagasi, kui see leht siin alles parooli all oli, oleksin ammu välja pahvatanud kõik need teemad, mis praegu aktuaalsed on ja mis kõik suuri ning segaseid emotsioone tekitavad. Praegu aga tundub, et mõnd asja ma ei taha ja mõnd justkui ei saa siin rääkida. Vähemalt mitte veel.

Mida ma saan ja tahan rääkida on näiteks see, et kahe nädala pärast toimub Töövaidluskomisjoni istung. Iga ratsionaalne rakk mu ajus ütleb, et see ei saa muudmoodi lõppeda kui minu võiduga, aga mingi imelik ärevus on ikkagi sees.

Teine, täiesti vastupidise meeleoluga teema (mis siin kunagi ei lõppe) on loomulikult Kaur. Tal on järjest rohkem huvitavaid mõtteid ja mul on hea meel, et suht suure osa neist kirja olen taibanud panna. Sest nii uskumatu kui see ka pole, siis sellised asjad ununevad ja veel väga kiiresti.

Capture1

* * *

Capture2

* * *

Capture3

Mõnikord kui maja taga lasteaiahoovis väikesed mugulad ringi jooksevad, siis vaatame neid aknast ja Kaur räägib, et kui ta lasteaeda läheb, siis ta saab lastele pai teha ja lastega rääkida ja et kõik lapsed on väga “ammsakesed”. Sellistel hetkedel on mul küll tunne, et ma olen talle halastamatult liiga teinud, et teda juba varem lasteaeda ei pannud. On näha, et ta tunneb omavanuste seltskonnast väga puudust.

Teisest küljest tuleb meenutada, et meie jaoks Renega oli selle asja juures algusest peale väga tähtis, et kui Kaur veedab oma päevi nö võõraste inimeste keskel, et ta siis oskaks end väljendada – lasteaias kasvatajale, teistele lastele ja kodus meile. Kasvõi mingil määral rääkida, mis ta lasteaias tegi ning kas tal mingeid muresid või rõõme oli päeva jooksul. Möödunud sügisel ta seda kindlasti poleks veel suutnud ja isegi kui praegu küsida, et “mis sa täna tegid?” siis ta tegelikult ei mõista seda küsimust, sest ta lihtsalt ei hooma aega kui sellist.

Kooliga on lugu hetkel nii, et esimene sess oli päris korralik reality check. Õnneks on õppeaastas ainult kaks semestrit, ehk et äkki õnnestub nüüd kevadel ka lihtsalt toore jonniga eksamitest läbi suruda. Sest kuigi see “kaks üliõpilast väikese lapsega” mingi haruldus vaevalt on, siis mingit suurt toredust selles kindlasti polnud, mis siin majas semestri lõpus toimus. Meil oli reaalselt tunni kaupa ära jagatud, kes millal õppida saab.

Enamasti ma mõtlen, et puhas rõõm, et uuesti kooli läksin ja et mulle hullult meeldib see kõik, eriala, inimesed ja kogu kupatus. Aga siis on need hommikud, kus peale loetud unetunde päev läbi Kauriga peab tegelema ja peale tema ööunne minekut lihtsalt makrelli näoga lapiti tahaks vedeleda, aga hoopis õppima peab hakkama. Siis on küll tunne, et MIKS!? Miks mul polnud kohe peale gümnaasiumit aju koha peal aju ja miks keegi peaks oma elu nii keeruliseks elama?? Et lapsed peaksid tulema ikka peale kooli lõppu ja et meie Renega oleme kõike täiesti vales järjekorras teinud. Paraku jõuan ma enamasti järeldusele, et oleks-poleks jätkuvalt ei tööta ja ju siis pidi kõik just nii minema. Tuleb lihtsalt endast parim anda lootuses, et äkki saame kunagi sellele ajale kahetsusteta tagasi vaadata. Nii, et poleks enam vaja mõelda, mis oleks või poleks pidanud olema, vaid et kõik mängis kõige kiuste lõpuks hästi välja. No ja öeldakse ju, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.

Lõpetuseks üks jutt, mis tegelikult käib eelmainitud “ei saa siin rääkida” kategooria alla, aga natuke ümber nurga ma siiski pean ütlema, et mul pole ammu olnud põhjust kelleski pettuda, ent nüüd see üle pika aja jälle juhtus. Muudkui üritasin end veenda, et raudselt olen ise paranoiline, kuigi tegelikult ei olnud viga tõesti minus. Mulle arusaamatul põhjusel mõni inimene kulutabki energiat sellele, et häid suhteid mõttetute valedega õõnestada. Kõik see mingi hetkelise tähelepanu ja lahe paistmise nimel. Tema kurvastuseks pean ütlema, et kahjuks see töötabki ainult esimesel korral, kuni esimese kohani, kus lugu enam omavahel ei haaku ning siis ühtäkki taipad tagantjärgi, et ükski lugu ju ei haaku. Ja kui see inimene seda lõiku siit loeb, siis ma loodan puhtalt sellele, et ta on ise sama rumal, kui rumalaks ta teisi inimesi peab, ega tunne end siin peategelasena ära – cheers, oleme tasa.

Untitled

5 Comments

  1. Ma tavaliselt ei naera nende lapsesuu-juttude peale ega saa tegelt üldse aru, mis selles jutus nüüd nii põnevat oli, et vanemad otsustasid selle lausa Facebooki ümber kirjutada, aga sinu Kaur on küll tõsiselt naljakas 🙂

    1. Eks vahepeal on rohkem random asju ka, mida ma isegi Renele sama naljakalt ümber ei oska jutustada nagu mulle tol hetkel tundus, aga laias laastus olen täiesti nõus, et üks paras naljanina on see meie Kaur küll 😀 🙂

  2. Palju edu töövaidluseks, tore, et kätte võtsid. Kauri Muumipapa-nalja peale purskasin muuseas metsikult naerma. Äge!

  3. Muumipapa 😂 😁 😅 😃

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*