Emadepäevapostitus (enne kui ma selle jälle unustan)

/ mai 13, 2018/ 2 comments

Täpselt aasta tagasi emadepäeval kirjutasin ühe postituse, mis mingil põhjusel mustanditesse seisma jäi. Kuna emadepäev on jälle käes ning ma ei taha veelkord õiget aega maha magada, siis avaldan selle nüüd kohe, väikeste täienduste ja suht kiiruga (õigustamaks võimalikke kirjavigu).

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Kui mõlemad lapsed kodus on, siis ma tavaliselt isegi ei ürita enam. Laste sünkroonmagamisest, millest siin kunagi oks laiali pajatasin, on järel hägune mälestus. Aga kui Liliga kahekesi oleme, siis viimasel ajal üritan küll päeval magada. Kui õhtul on vaja kooliasju teha – ja neid ON vaja teha -, siis päeval magamine annab hädavajalikku lisaenergiat. Lisaks avastasin juhuslikult, et lõunal magamine vist ongi õige viis elamiseks, nii et ma ei tea, kuidas ma sellest enam tagasi suudan tulla 😀

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Kauri ajast ei meenugi ühtki sellist asja (kui elementaarsed vankrid, turvatoolid jne kõrvale jätta), milleta elu ette ei oleks kujutanud. Küll aga nüüd, Lili ajal, on kaameraga beebimonitor raudselt asendamatu olnud. Me kasutasime seda iga päev alates Lili sünnist kuni veel umbes mõne kuu taguse ajani ja ma ei suuda isegi kõige kõvema pingutusega meenutada, mismoodi me Kauri ilma selleta üles kasvatasime 😀

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Me tegelikult kasutasime seda küll mõned korrad, aga laias laastus ebavajalik ost – turvahälli isofix alus. Kuna autoga sõites panin beebi alati ette istmele, kuhu isofix alust kinnitada ei saa, siis polnud sel alusel vähimatki pointi meie jaoks.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Lili puhul mingit distsiplineerimist veel ilmselgelt pole ja Kauriga on pigem lõputud läbirääkimised ja diplomaatia. Palun ilusasti, palun ilma erilise iluta, ähvardan, meelitan, üritan ära osta, anun, olen meeleheitel, tõstan häält, alistun. Järjekord varieerub. Nurka ei pane ja vitsa ei anna, aga siin on kindlasti arenemisruumi.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ju ma ikka olen ette kujutanud, et mingis punktid lisanduvad ellu ka lapsed, ent mingit konkreetset ahhetamise saatel, kuidas ma ei jõua neid juba ära oodata, ma oma elu enne neid kindlasti ei veetnud. Seda, et ma vist olen eluks lapsega/lastega valmis, tundsin umbes siis, kui Kaur oli mõnekuune ja me polnudki teda ära lõhkunud.

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Ma ei tea. Päriselt. Tahaks ja ei tahaks.

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Laste saamine on niivõrd suur ja intensiivne kogemus, et päris kindlasti see on muutnud ka meie omavahelist suhet. Tanasel emadepäeval mõtlen muide eriti suure tänulikkuse ja kergendusega sellele, millise inimesega koos ma lapsed olen saanud. Üksikemana sakiksin lihtsalt nii valusasti ja teeksin pooled asjad veel rohkem valesti kui ma praegu teen. Nii et kõige suurem rõõm on praegusel hetkel selle üle, et Rene üle kahe nädala täna õhtul uuesti koju tuleb!

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

On olnud nö loomulikku kadu – millest on muidugi kahju -, aga samas olen tänu lastele ja samuti neist sõltumatutel põhjustel sõpru ka juurde saanud. Niisiis laias laastus on inimeste hulk mu ümber jäänud samaks võrreldes sellega, mis see oli enne lapsi. Sõprussuhete kvaliteedi osas muutusi ei ole täheldanud.

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Koos lastega kindlasti midagi sellist, mis neile võimalikult palju elamusi pakub. Lapsevanema jaoks on väga suur rõõm näha oma last millegi üle elevil ja vaimustuses olemas. Ilma lasteta puhkuse puhul oleks asukoht minu jaoks teisejärguline, pea-asi, et Renega koos.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei. Esiteks, laps pole mu aksessuaar, et ma talle kulinaid külge riputan, ja teiseks, igasugused püsivad asjad peaksid olema selle inimese otsustada, kelle kehaga on tegu.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš. Hilja, hilja, hilja, hilja õhtul. Öösel kell kolm duši alla minna ei ole viimasel ajal midagi kummalist minu puhul. Isegi kui meil oleks kodus vann, siis ma seda ilmselt väga tihti ei kasutaks, kuna soojas vees vedelemine ajab mul südame totaalselt pahaks ja külmas vees…hakkab külm 😀

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Ma olin peale teist rasedust korra rasedus-eelses kaalus tagasi, aga millalgi peale seda see kaalunumber jälle tõusis. Palju vaimset pinget, palju maiustamist, vähe vankriga jalutamist – mida muud sellelt kõigelt oodata. Vorm on ka käest ära. Kaalunumbrit ma eraldi ei jälgigi, küll aga on minu jaoks oluline saavutada uuesti see tunne, et mul on oma kehas hea kerge olla ning et mu peegelpilt mulle meeldib.

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Midagi ei lase otsustada, mina tean paremini. Iga ema teab kõige paremini, mis ta lapsele hea on – see on läbi emaduse üleüldse mu lemmiklause.

Loomulikult pole eelmine lõik tõsi. Minul on kõik ise lastud otsustada (isegi kui ma ei ole seda vastutust alati tahtnud) ja kuigi ma olen elus teinud parasjagu möödapanekuid, siis kokkuvõttes olen enda meelest ikkagi n-ö rajale tagasi jõudnud. Ma arvan, et mõningane utsitamine vanemate poolt teatud eluperioodil on väga vajalik, aga see ei tohi muutuda kinnisideeks ega survestamiseks. Ülikool iseenesest ei ole edu ega õnne võti, ent kui lapsel on selgelt võimekust, siis tuleb teda suunata seda rakendama, misiganes moel. Olen kahe käega ka kutsehariduse poolt, kui inimesel on selge ettekujutus oma tulevasest ametist või huvi millegi väga konkreetse vastu.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

… sa ei suuda välja mõelda asja, mida sa EI teeks, kui sinu lapse elu või heaolu on kaalul. Pluss need kümned ja sajad igapäevased väikesed asjad.

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

Mul on hästi loll komme iseennast alati viimaseks jätta kõigi kohustuste kõrval. Sealt ka see öösel kell kolm duši alla käimine näiteks, samas kui nõud pesen ära kohe kui lapsed magama läinud. Prioriteedid võiks siinkohal küll natuke paremad olla.

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ausalt öeldes on mul peas nii vähe juukseid alles peale seda rasedusejärgset väljalangemist, et ma lihtsalt üritan ühe järelejäänud salgu kuidagi niimoodi pähe kokku panna, et need viimased karvad ka peast maha ei kukuks. Ei mingit peent soengut, sorri.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Kui Rene on kodus, siis tema võimaldab mulle üksi olemist täpselt nii palju kui ma soovi avaldan. Nüüd, kui teda mõnda aega kodus pole olnud, olen sellisest vabadusest juba korduvalt puudust tundnud. Laste kasvatamise kohustust jagades on see nii palju lihtsam kui üksinda. Rene tuleb kohe-kohe koju tagasi, aga kusagil on emad, kelle jaoks enda jagamine kümne asja vahel ei ole ajutine ja kes võib-olla aastaid ei saa üksi olla, niisiis olen rõõmus tema peatse naasmise üle ning ei kurda sel teemal.

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Ma arvan, et neist nõuannetest ei oleks niimoodi kasu. Kogemused ise ongi olulised.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Täpselt seda, mis on kirjas SIIN ja SIIN. Kõik emotsioonid võib rahulikult kümnega korrutada.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastasin mõtet lapsest, kes mu sees kasvab. Armastasin lapse esimesi liigutusi. Kõiki järgnevaid muidugi ka, aga kui esimese raseduse ajal sellest imelikust liblikaparve-tundest kõhus said konkreetsed müksud, siis oli ikka väga ebareaalne tunne. Aga mida vihkasin… No tõstke käsi, kellele meeldib pool aastat järjest sinivaala suurune olla. Kuigi päris vihkamiseks ma seda ei nimetaks, siis pika peale viskab nii suur ja lai ja aeglane olemine ikka väga üle.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Kauri on Kaur ja Lili on Lili. Üsna loogilised tuletised nende nimedest 😀

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Uhkelt tundmiseks piisab kasvõi sellest, et oma lapsi vaadata. Lihtsalt uskumatu mõelda, et minu keha võib päris inimesed valmis teha – ja veel nii lahedad! Tundub natuke naeruväärne selle üle nii hämmingus olla, aga vahetevahel ma ikkagi olen.

Läbikukkumistunne pole veel kordagi sellist suurt ja lämmatavat mõõdet võtnud, loodan, et ei võta ka. Aga väiksemal määral on seda olnud ja alati on see seotud sellega, mida mina valesti teen, mitte kunagi pole lapsed seda põhjustanud. See viimane tundub isegi suht võimatu ausalt öeldes…

Läbikukkununa tunnen end neil hetkedel, kui näiteks Kauril jonnituurid peal on ja mina rahu ei suuda säilitada. Või üleüldse kui ma mingi tühise asja peale närvi lähen, sest süütenöör on aastatega õige lühikeseks kulunud ja mõnikord võib ärrituse vääriline tunduda miski, mis seda tegelikult üldse pole. Viimasel ajal kahjuks pigem sage nähtus.

Nüüd, kui Kaur oma sõnaseadmistes juba väga osav on, lõppevad meie argumendid sageli naerupahvakaga, sest ta lihtsalt ütleb kohutavalt on point asju. Aga teinekord ajab see jällegi väga meeleheitele, et ta juba nii sõnaosav on, eriti kui ta mu enda väljaütlemisi mu vastu kasutab (ja ta teeb seda VÄGA tihti) 😀 Ma olen Renele ka korduvalt öelnud, et mind kohutavalt triggerib, kui Kaur mingit vaidlust aretama hakkab, mitte lihtsalt ei tee nagu talle öeldakse. Aga täpselt samal ajal mulle KOHUTAVALT meeldib, et ta ei lase end lihtsalt ringi kamandada, vaid kaevab mu argumentidest ebaloogilised osad välja, paiskab need mulle näkku ja nõuab õiglust ning selgitusi 😀

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Muretsemine. Lisaks igapäevastele pisematele muredele veel umbes sellistel teemadel nagu “kui mind nende kõrval pole, siis kuidas ma saan nii teha, et neil kõik hästi oleks” sorti mõtetega enda pea vaevamine. Seda viimast ei juhtu küll sageli, aga kui tuleb, siis laviinina. Aga ka üleüldiselt enda tagasi hoidmine – ma peaks poole vähem süvenema ja pabistama.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Beebid on kohutavalt armsad, nii et esimestel nädalatel ei raatsi käestki panna. Aga mida suuremaks üks laps kasvavab, seda lahedamaks see kõik tegelikult muutub. Temaga saab hakata rääkima, talle maailma avama, tema mõtteid kuulda, näha, milline inimene temast järk-järgult kujuneb ja seda kujunemist ise suunata. Kuigi pead tõstva iseloomu ohjeldamisega võib kohati parasjagu tegemist olla, siis see aeg, kui beebist väike inimene on saanud, on igas mõttes lihtsam ja huvitavam. Aga beebid on ka ikkagi haigelt armsad!

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Ma ei oska neile mingit konkreetset ühte nõuannet välja käia, pigem loodan lihtsalt, et suudame (Renel sellega ilmselt suuri probleeme ei teki) oma laste suhtes enam-vähem sama normaalsed olla nagu meie vanemad (ja teised pereliikmed) on olnud nähes kõrvalt seda, kuidas oma lapsi kasvatame. Eks siit-sealt mõni soovimatu nõuanne ja kriitika on ikka tulnud, aga laias laastus on selles osas asjad rahulikud. Kuigi see on kindlasti kohati väga keeruline – mitte targutada ja õpetada -, on nad üldjuhul suutnud kasvõi hambad ristis ära kannatada selle, kuidas meie oleme otsustanud asju teha. Isegi kui see mingite nende tõdede ja veendumustega praktiliselt risti läheb. Täiesti kindel, et meil polegi kõiges õigus, aga kavatsused on alati parimad ja ma usun, et see loeb ka, isegi kui me siin-seal milleski eksime. Seda kõike nüüd teades ma loodan, et kui Lili ja Kaur lapsevanemateks saavad, suudan ka ise niimoodi kõrvale astuda ja aru saada, et see ei ole siis enam minu elu ja need ei ole minu otsused. Aga oi kuidas ma siis piinlen ja kihelen seal kuskil taustal oma tarkustega, mida ma jagada ei saa 😀

Ja tegelikult ma vist ütleks seda, et õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed. Ehk lapsed ei pea olema elu keskpunkt, vaid nad peaksid hängima tugeva paarisuhte taustal, umbes nii 😀 Aga konks – nii nagu umbes enamus asju terves elu on seegi teoorias väga palju lihtsam kui päriselt.

Head emadepäeva kõigile emadele! Ka neile, kes arvavad, et nad üldse eriti head pole ses asjas, sh ma ise, kes ma eriti viimasel ajal suht feilin – mängida pole aega, toit on poolfabrikaat, unejutud on lühikesed jne. Loodetavasti järgmisel aastal samal ajal võtan kõik selleteemalised õnnesoovid natuke sirgema seljaga vastu ehk olen parem 🙂

2 Comments

  1. Pingback: Milline ema ma olen?

  2. Pingback: Emadus vol1 | Lipsuke

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*