Juuni piltides

/ juuli 7, 2018/ 0 comments

Ilma pikema jututa.

Kauri lasteaed tundub Lilile suht maapealne paradiis. Loodetavasti mõtleb ta samamoodi ka siis, kui aasta pärast ise samuti lasteaias käima hakkab:Toidupoe shenanigans, sest miks osta piima ja leiba nagu su dressides ja krunniga ema, kui saad seda teha kasvõi natuke väljapeetumalt:Kauriga on poes lihtne – kui lepime kokku, et ta võib endale midagi valida, siis tavaliselt lisandub minu ostudele mingi poole-eurone väike asjake ja asi ants. Ta ei muutu kunagi ahneks, vaid pigem lihtsalt naudib seda väikest iseseisvust. Isegi mänguasjapoes ei kuku ta hullupilguga ringi perutama, vaid pigem teeb vaikseid kommentaare, mida sünnipäevaks või jõuluvanalt soovida. Kohe viiese kohta ülimõistlik mulle tundub.

Täpselt samamoodi kui ütlen talle, et iga kord ei pea poest üldse midagi (nt magusat) saama, vahet pole kui väikest asja, siis suht sinna see jutt jääb ja mingit kemplemist või kauplemist temaga ei ole. Võrreldes kaht last, on mul tunne, et Kauri mõistlikkus tuleneb pigem tema iseloomust kui meie heast kasvatustööst. Sest Lili on pärit sellest samast kodust, ent erinevalt suurest vennast täiesti vabalt valmis mõne ihaldusväärse palakese nimel oma hääleulatust proovile panema ning sissekäigust kassani valjuhäälselt oma õigust nõudma, igale kurdistuvale möödujale võidukalt otsa muheledes. Ja kus tema väikesed ritsikakäed ulatavad, seal teenindab ta end võimalusel ise, mistõttu pean ma kassasse jõudes alati vankris läbiotsimise teostama. Juhuks kui ta endale kusagile kintsude alla või istme vahele midagi poetanud on. Parem oleks, et see on mingi faas.Juuni alguses käisime esimest korda elus kõik koos telkimas. Lapsed ärkasid hommikul enne meid, nii et kui nende soselemise peale silmad lõpuks vargsi lahti tegin, oli Kaur Lilile kivi-paber-kääride ABC juba selgeks teinud (mu Instagramis on sellest video ka) 😀

Kaur võib piisava publiku olemasolu korral täielik elektron olla – ühest kohast teise tuhiseda, mürgeldada nii, et silmad ei näe ja kõrvad ei kuule. Olla täiesti pidurdamatu ühesõnaga. Samas on ta super tähelepanelik laps, nii et hommikul, kui vanemate äratamiseks põhjust pole, suudab ta lisaks ise vaikselt toimetamisele selle teise sõgeda ka sosistama panna 😀 Nii nad sel hommikul seal kahekesi jutustasid, kuni ma telefoniga filmides neile juba liiga näkku ronisin ja vahele jäin, et ka ärkvel olen. Siis läks muidugi sekundiga laadaks ära, aga seni oli super armas jälgida, mida nad omaette asjatavad:Juunis käis Lili esimest korda juuksuris. Kuna minu senist lõikustööd tema tuka kallal pea-aegu et ei korrigeeritud, vaid õige pisut, ning seda ainult positiivselt kommenteeriti, siis ma leian, et oli maha visatud 12€. Järgmine kord teeme selle asja jälle vannitoas nelja minutiga korda ja palun vabandust Rene, aga sa ei saa mind kahjuks takistada 😀Lili palaval suvepäeval vanavanavanemate suvilas praktiseerimas seda, kuidas õige eestlane igasuguse ilma suhtes tingimata oma rahulolematust väljendama peaks:Kõik “TEHTUD!” emotsioonid olid tegelikult lõputöö kaitsmise järel ära ja lisaks sadas aktuse päeval otseloomulikult vihma (sest lokid ja murphy onju), aga aktusele minemine oli igal juhul hea mõte. Esimene peale põhikooli lõpuaktust, muide, kust osa võtsin. Enda kursusega koos lõpetamine oli lihtsalt niiiiii tore, et seekord ma isegi ei kaalunud puudumist 🙂Takso-selfie teel kooli:Taksoga seoses – selle saabudes panin taksoäppi kooli aadressi. Jõudsime TTÜ juurde ja taksojuht küsis üle:
“Kas peamaja ette?”
Mina: “Teate… Viige mind hoopis sotsiaalmaja juurde.”
Rooli taga valitses korraga hämming, nii et kui taksojuhi punnis silmad pika kaarega tahavaatepeeglisse mulle otsa vaatama jõudsid, küsis ta: 
“Oot… Kas me oleme siis TÄIESTI valesse kohta tulnud??”
Mina: “…….? 
Aaaaaaaaaaaaaa, eieieiei – sotsiaalTEADUSKOND noh!”
Mõlemad kõveras 😀
Nats lamp oleks küll end üles lüüa, et siis täies lilles sotsiaalmajja elumuresid kurtma minna. “Tere, pls kunstküünte raha pls pls.”

Kui kool lõpetatud sai, sõitsime Hiiumaale.

Jaanipäevaline nr 1:Jaanipäevaline nr 2:Kui kahest paarist päikeseprillidest jääb väheks ja laps on vanemate ihnuse tõttu sunnitud kolmanda paari endale ise “hankima”:Kui mõnel õndsal päeval omavanustega kokku juhtud, siis jätkub pudikeelejuttu kohe kauemaks:Viitsiks, siis keerutaks kuidagi välja sellest, et endale väga ebaglamuurselt umbes kanistritäie veini olen valanud, aga noh…Lili, kes veel maikuus liiva puudutamast keeldus ning liivakastist kandade peal ja öökides välja komberdas, tahab ühtäkki iga vaba hetke just seal veeta.Oh seda õnne, kui muude plaanide vahel pool-spontaanselt sünnipäevapeole satud ning tänu sellele enne uneaega veel tihkelt kooki täis tuubitud saad. Juhtub ainult Hiiumaal 🙂 Tüdrukud samal peol järeldusele jõudmas, et ilmselt kahte autot ilma kummagi tundeid riivamata kahe vahel jagada ei õnnestu, nii et lõpuks jalutasid mõlemad tühjade kätega oma teed:Väike tüdruk väikeste punupatsikestega tundus armas mõte…

…kuni hommikul selgus, et see ikkagi polnud väga tark tegu, sest (mis mulle natuke liiga hilja meenus) see laps kratsib kõik patsid alati esimesel võimalusel peast. Seekord tegi ta seda kahjuks alles siis, kui soeng oli öö läbi pähe settida saanud, nii et järgmine päev möödus tavapärasest natuke rohkema raisakotka vaibiga:

Maikuus valitsenud suvi ajas kõik ajaarvestuse nii sassi, et praegu on täiesti päriselt augusti keskpaiga tunne. Väga nagu ei oskagi rohkem mingit suurt sooja loota, aga kui natuke veel saaks, nii umbes Rene teise puhkuse ajal, oleks rohkem kui hästi 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*