Elu üksikemana

/ mai 21, 2018/ 10 comments

Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev nii, aga üsna enamasti küll ja alles selle kõige keskel elades sain aru, KUI halvasti oli see reservõppus meie jaoks ajastatud. Minu jaoks.

Kellaajad on ümardatud, sest andke mu OCD-le armu:

04.00 – Magama.

08.00 – Äratus. Lili oma igahommikuse “KELL ON PALJU!” kisakooriga, mille puhul ma ei tea kunagi, kas see on kestnud kümme minutit või on ta juba tund aega ärkvel ja tahab päevaga pihta hakata. Oleks südametunnistuse sisselülitamiseks nii varasel tunnil mahti, siis tunneksin end igal moel kehvasti. Oh well.

08.45 – Kaur lasteaeda.

See lohutas mind palju, kui vähe Kaur sellest arusaamatust “emmel on vaja kirjutada” jamast osa sai. Ainult nädalavahetusel tegelikult. Aga ega ta väga palju muud küll ei kuulnud, kui väsinud ma olen ja kuidas ei saa kaua üleval olla, sest emmel on vaja õppida. Mul tuleb okserefleks selle lause peale mõeldes.

09.00 – Kusagilt kohv ja Liliga mänguväljakule, sest otseloomulikult valitseb mu elu kõige unetumal ajal maailma kõige ilusam suveilm, mis on TORE! aga kodune diivan oleks niiiii palju horisontaalsem variant…

Mai keskpaigaks oli mu peas konkreetne ja pidev meelekohtadel valutav survetunne, mis ei lasknud üheski hetkes täiesti kohal olla. Isegi neil hetkedel, kui ma teadlikult hoidusin peas sõjaplaani tegemast ehk õhtuks valmistumast (“lõputööle mõtlen ainult siis, kui sellega päriselt tegeleda saan”), siis füüsiliselt oli see asi kogu aeg kaasas. Mu pea ei valuta muidu mitte kunagi, täiesti päriselt. Ei enne ega pärast seda aega.

11.45 – Tagasi koju. Söök ja muud protseduurid.

13.00 – Lili läheb lõunaunne.

14.00 – Lähen ise ka magama.

16.00 – Äratus.

Sageli olen need paar tundi seal voodis veetnud mingis ebamääres pinnapealse une olekus, nii et ärgates pole grammigi puhanum tunne. Selle asemel on kahetsus “raisatud” aja pärast, pluss läbi “une” kuuldud kojamehe võitlus muruniidukiga, milles viimane juba aastaid kaotajaks jääb. Hashtag kivid, kännud, puuoksad ja -juured.

17.00 – Kaurile lasteaeda järele ja siis koos lastega poodi midagi söödavat otsima. Täiskäik valmistoidu vahekäiku.

Loomulikult ei võta lihtsamad toidud rohkem kui veerand tundi aega ja oleks võinud iga päev korralikult toituda. Aga see tunne, et ma ei taha mittttte ühtegi kohutusepoega juurde, mitte ühtki liblekest, mida ma PEAN tegema – olgu selleks kasvõi millegi lihtlabane keetmine, praadimine või kokku segamine – sai kahjuks määravaks.

PS! Kaur maitses sel ajal esimest korda elus kiirnuudleid, mille isu mind poes kiireid söögivariante vaagides ootamatult tabas. Peale põhikooli polegi neid vist kordagi söönud ja no issandkuihea, lööge või risti. Paraku koos kahe väikese lapsega poes käies ei ole see riiul, mille ees pikalt peatuda saaks, ilma et hukkamõistvad pilgud mu ülejäänud ostukorvi sisu takseerima ei asuks: “Et tea, kas peaks kohe lastekaitse kutsuma või natuke eemalt jälgima enne veel…” Aga no issandkuihea!

18.30 – Kuni Kaur vannitoas käsi peseb, valan plastkaussidest toidu taldrikule, lasen mikrokas soojaks ja sätin kenasti lauale. Viisakas serveering aitab süümepiinade vastu hästi. Sööme.

20.00 – Lili pessu ja voodi, peale seda Kaur. Unejutt, mis kahjuks ka lugejale oma mõju avaldab.

21.00 – Lapsed voodis, osad neist juba magavad. Pesumasin tööle. Nõudepesu.

21.30 – Magamistubadest kostab vaikus. Istun arvuti taha. Terve päeva jooksul varmalt just selleks hetkeks hoitud energia haigutab end valjusti välja. Valan kohvi ja hakkan tööle. Mõnel õhtul kirjutan ühe lõigu, mõnel mitu lehekülge. Mõnel õhtul ainult kustutan. Mõnikord lähen kell neli öösel suhteliselt reipa enesetundega magama, kuna “hommikul on vaja ärgata”, mõnel teisel õhtul panen kell kaks arvuti kinni, sest silmad lihtsalt lakkavad lahti seismast.

Kui sisemist kella uskuda, võiks arvata, et poole kümnest möödunud on tunnike, aga…

03.45 – Akna taga siristavad linnud ja taevas muutub järjest heledamaks. Lähen magama suure kahtlusega selle osas, et hommikul äratuskella peale liigutada suudan.

08.00 – Äratus. Ei suudagi. Nühin unest kipitavaid silmi ja vean end püsti. Saja erineva nõudmisega lapsi ligineb igast ilmakaarest. Õõõõõõhhhh.

* * *

Paar päeva enne lõputöö esitamise tähtaega, kui konkreetselt öö vahele jätsin, hommikuni kirjutasin ja hommikul elu oli vaja elada, siis tundus, et see periood ei saa mitte kunagi läbi – iga järgnev minut tundus kohutav ja lõputu. Nagu esimene sünnitus, aga UNIIIII… Nüüd, kui 17. mai ja töö esitamise tähtaeg on selja taga, ei suuda ma seda väsimust enam isegi mitte meenutada. Veel nädal tagasi olin veendunud, et sellist kurnatust ei ole võimalik välja magada ning kahtlesin, kas ma üldse enam normaalselt ja sügavalt magada suudan. Saladuskatte all – suht ühe pikema unega läks igasugune maailmalõpuline väsimus üle. Samas olen veel üsna rämedalt selles lõputöö kirjutamise unerütmis, ehk siis mitte väga rohke une rütmis.

Mul pole aimugi, kas mu töö on piisav. Soovisin selle lõpuspurdi käigus korduvalt, et ma ei jõuaks valmis, sest ma ei TAHA selle asjaga praegu enam rohkem tegemist teha. Üsna rumalad mõtted, sest vaevalt et üks 8 EAP töö sellist meeleheidet väärt on. Aga nii oli. Mõtlesin, et kui enne esitamise tähtaega keegi mulle ütleb, et see kõik ei kõlba kuskile, siis on kergendus – talviseks kaitsmiseks praktiliselt valmis töö olemas ja tõesti ainult nipet-näpet veel nokitseda. Aga siin ma nüüd olen. Töö on trükitud, dekanaati viidud ja hetkel vastuseks vaikus. Ärev. Võtsin nädala vabaks, et enne kaitsmist (kuhu ma loodetavasti ikka pääsen) natuke aju sirutada ja korra lihtsalt OLLA. Ega ma pole seda asja värske peaga üle lugenud ka, nii igaks juhuks, mine sa tea, mis sealt välja tuleb. Kindlasti liiga pinnapealne ja mitte piisav. Vaevalt et see mu meelest hea on. Komisjoni loodetavasti petab ära.

10 Comments

  1. Kuna töö on kirjutatud ja esitatud, siis pole vaja põdeda. Pealegi saab kaitsmise ja kaitsekõnega tööd päris kõvasti rehabiliteerida. Tee parem endale üks pikk-pikk pai! 🙂

    1. Ma olin kindel, et peale töö esitamist tuleb räme pingelangus ja tuligi. Ainult et kohe saabus järgmine ärevus, mis arvatavasti ei lase mul ikkagi enne asja üle kergendust tunda, kui töö kaitstud ka on. Ja nii muuseas prognoosin, et peale seda tundub juubeldamiseks paras hetk alles siis, kui nad mulle diplomi on andnud ning selle turvaliselt koduseinte vahele olen toonud 😀 Äkki siis julgen mõelda, et JESS, tehtud, self five! 😀 Seni pean lootma, et kaitsekõne midagi hullemaks ei tee. Aga sina oled tore 🙂

  2. Ooooo, palju-palju õnne, supernaine! Mis ei tapa, teeb tugevamaks (ja vahel ka katki ja väsinuks), aga kõrvaltvaatlejana usun, et kindlasti on tegelikult asjalik töö ja teed lebolt ka kaitsmise ära 🙂 Wohoo!

    1. Oi ma ei julge üldse mingeid kiidusõnu vastu võtta, tundub nagu hirmus ärasõnumine, aga selle sinu optimismi talletan küll kaitsmise päevaks kusagile ajusoppi – kõik läheb hästi! 🙂

  3. Meil oli kursusel paar inimest (sealhulgas mina) kes ei osanud ÜLDSE kirjutada ja kui ma mõtlen ÜLDSE, siis… Nojah. Igatahes kirjutas see töö ülevaataja, et tema tööd läbi ei laseks. Ok, läksin siis kaitsmisele ja no lubage vaid suu avada…sain kenakese B, aga seda ka tänu sellele retsensendile, kes ju algul F oleks tahtnud panna 😀 Nii, et suuga saab suure linna valmis ehitada küll. Kõva närvi ja varsti on diplom taskus ja tuleb tööle asuda (usu, see on veel õudsem… 28 päeva aastas vaid puhkust 😀 )

    1. Eks neid jutte on siit-sealt kuulda olnud, kuidas kaitsmisel võib briljantse töö täiesti ära rikkuda oma jutuga 😀 ja muidugi (lollile lootust andvad) lood vastupidistest juhtumitest. Ma ei julge sitast saia tegemise stsenaariumit väga loota, pigem tahaks lihtsalt ühele poole saada, ilma suurema vaatemänguta.

      Kuigi lastega kodus olemine ei ole alati miski, mida ülivõrdes positiivselt kirjeldada tahaks (rutiin, magamatus jms), siis tegelikult ma saan hästi aru, et see on olnud suur õnn. Kauriga kolm aastat kodus ja Liliga loodetavasti samamoodi – aasta veel. Nii et täpselt sama palju kui ootan “täiskasvanuellu” naasmist, tunnen rõõmu sellest praegusest. Sellist iga-päev-on-pühapäev-kui-ma-nii-tahan aega enam kardetavasti ei tule. Bittersweet…

  4. Totaalne Superwoman! Tõsiselt imetlen sind.

    Ma vaatan neid kellaaegasid ja vangutan vaid pead. Kella kolme neljani üleval olla oli ka kümme aastat tagasi minu jaoks väga kauge teema. Mõni üksik kord, kui suutsin üleval nii kaua olla.

    Praegu on penskari tuduaeg max kell 22:30. Mõni üksik kell 12 on ka sekka tulnud, kuid ka need erandkorras (1. kord polnud und ja ma scrollisin YouTube-s otsides mõnusat mussi ning 2. kord oli töökaaslane kaua mul külas. Mis on ka omaette sensiatsioon, kui arvestada seda, et tavaliselt tuleb sõbranna külla kell 5 ja lahkub juba kell 9 😀 Aga vb on siis kõik jutud räägitud, mitte nagu praegu tutika söberiga 😀 ) Ma lihtsalt ei suudaks üleval olla. Võib olla tõesti üllal eesmärgil, a’la lõputöö vms oluline asi. Aga peale tööd… Andke mulle vaid puhkust ja und. Mis see arvuti taga info andmine ja klientide teenindamine ikka ära pole, aga tegelikult on see ikka ropp väsitav.

    1. Mis neisse kellaaegadesse puutub, siis 250% suutsin ma selle asja üle elada ainult sellepärast, et täiesti selge ja konkreetne tähtaeg oli teada. Vastasel juhul oleks mott üsna kiiresti maha käinud, rääkimata sellest, et tähtajatult niimoodi elada suudaks. Aga just nagu sa isegi ütled, et olulise eesmärgi nimel pingutaks ära 🙂

      Mulle on seda öeldud ja ise mõtlen samuti, et minul ei ole kuidagi teistest raskem kooliasju teha. Ma ei ole kunagi nii väitnud ega mõelnud, sest igaühel ongi oma väsimuse allikad. Mina olen päevad läbi kodus ja saan alles õhtul üheksa-kümne ajal teha oma asju. Mõni teine istub õhtul kell 6 arvuti taha lõputööd kirjutama (mis minu jaoks tundus alati helesinine unistus), aga enne teeb päev läbi intensiivset vaimset tööd. Klienditeenindus pole üldse mingi lihtne asi – päev läbi saja erineva meeleolu ja iseloomuga ühele lainele saada ning asju ajada, võeh. Ühesõnaga see jutt tüürib siin kuskile arusaamatusse kohta, aga aitäh toreda komplimendi eest, kuigi ma seda superwoman-i osa üldse omaks ei taha võtta.

      PS! Kui mu silmad arvuti taga õige kõveraks pole jäänud, siis mulle vist tundus, et ma polnud ainus, kes laupäeval Hiiumaale suht ringi peale sõitis (mina sõitsingi, sinu kohta nii täpselt ei oska väita) 😀 Emmaste ristis oma meelest nägin su Insta story-des nähtud Hyundai-d. Nii et siis tagantjärgi käpavise 😀 Ma ei tunneks liikluses oma ema ka ära ilmselt – nii pika viitega taipan, kui kellesti liikluses möödunud olen 😀

      1. 😂 Päris ringi peale ei teinud. Ristna ja tagasi. Selliseid autosid on Hiiumaal vaid kaks, minu oma heledam 😉 Ehk et tõenäosus, et su silmad ei ole kõõrdi, on päris suur.

        1. Oi ei ma heledust never ei oskaks hinnata, aga ju siis ikka oli teie kamp 😀 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*