Lasteaed

/ 4. august 2016/ 2 kommentaari

Nädala alguses sain oma e-mailile kirja, mida ma tegelikult enne järgmist nädalat üldse ei oodanud – teade Kauri lasteaiarühma vanemate infotunni kohta. Toimumisajaks oli märgitud 3. august, nii et võtsingi Kauri kaasa ja läksime koos sinna tema paljuräägitud ja palavalt oodatud lasteaeda.

Meile uksele vastu tulnud kasvatajale oli Kauril ainult üks küsimus: “Kus on lasteaed?” Isegi tere jaoks polnud tal mahti, mis on ebatavaline lapse puhul, kes isegi toidupoes iga vähegi kuuldekauguses olevat inimest teretab.

Igal juhul astusime sisse, võtsime jalanõud ära ja näinud kätte suuna, kus asub rühm, suundus Kaur otsejoones mängukööki, pani nukud laua ümber istuma ja hakkas neile näljastele süüa valmistama. Tema reaktsioon on tegelikult umbes samasugune absoluutselt iga mängunurga suhtes ja mingit reaalselt pilti lasteaia olemusest see üks põgus pooltunnike talle loomulikult ei anna. Aga natuke julgesin ikkagi salamisi rõõmustada, et ta ilma mingisuguse võõrastamiseta julgelt sisse astus ja kedagi või midagi pelgamata end kohe vabalt tundis.

Mul oli/on seoses Kauri lasteaeda minekuga peamiselt kaks hirmu – kurjad kasvatajad ja söömine (kusjuures juba nägin menüüst, et mingi oote ajal pakutakse lastele porgandit, great…) Muidugi ma loodan väga sedagi, et Kauri rühmas mingeid löövaid ega hammustavaid lapsi pole, sest tema kerel regulaarseid sinikaid või hambajälgi nägema hakata – ainuüksi mõte sellest ajab mu kuklakarvad turri.

Kasvatajate osas sai mu süda rahu umbes peale esimest kaht minutit, kui olin näinud Kauri rühma kasvatajaid ning teise doosi rahu, kui sõna võttis lasteaia juhataja. “Kurjade kasvatajate” all, mida ennist välja tõin, pidasin silmas neid NSV jäänuk-mutte, kelle arusaamad ja meetodid ajale juba eelmisel sajandil jalgu olid jäänud ning kelle hoole alla ma oma last päris kindlasti jätta ei sooviks. Ma tõesti pelgasin, et kui mu esmamulje kasvatajatest on selline, mis kergitab pinnale mäluvirvendusi mõnest mu enda õudsemast kasvatajast, siis on Kauril selle lasteaiaga veel enne lõpp, kui see alata jõuab. Aga vähemalt sellel teemal muretsemiseks ma enam vajadust ei näe, sest esmamulje oli tõesti väga positiivne.

Kaur muidugi viskas väikse vimka ka oma tähtsa vaaritamise vahele – istusin ja kuulasin lasteaia juhataja juttu, kui järsku hakkas kaugusest silma üks tavapärasest natuke rohkem punnis silmapaar, mille omanik nähtavasti ei osanud võõras kohas WC asukohta tuvastada ja nii ta seal seisis, pannilabidas ühes, pann munadega teises käes, ning vaatas abiotsivalt mu poole. Silkasime koos nii kiiresti potile kui Kauri ähvardav häda nr 2 võimaldas ja õnneks mingit räpast esimest lasteaiapäeva sellest ei tulnud 😀 Kuigi palju puudu ei jäänud.

Tõsisem lasteaiatamine hakkab pihta juba uuel nädalal ja eks siis mingi aeg selgub, mis Kaur sellest asjast päriselt-päriselt arvab. Igal juhul pöidlad pihku ja loodan, et ta emotsioonid väga suurt kannapööret ei tee ning et kõik kulgeb rahumeelselt.