Mis on kolme nädalaga muutunud
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei olnud nukker Kärdlast sadama poole teele asuda. Mitte midagi ei pea olema halvasti, et selline kerge koduigatsus tekiks, lihtsalt…kodu on kodu.
Kohe peale koju jõudmist ilmnesid mõned tähelepanekud vms. Näiteks et Lili saab nüüd esimest korda oma üürikese elu jooksul ise kodus ringi uudistada. Ilmselgelt võtab ta sellest mõnuga maksimumi. Kõik sahtlid on praguseks mitu korda läbi kolistatud, kõikide nende sahtlite vahele oma sõrmed uuesti ja uuesti kinni lükatud (iga kord valu üle otsast peale üllatudes loomulikult) ja kõigist pragudest ning vaibaalustest midagi suupärast otsitud. Igalt oma avastusretkelt tuleb ta tagasi nii, et kleepuvad peopesad on ühtlaselt tolmurullidega kaetud, kuitahes must või puhas on põrand (enamasti mitte liiga puhas, pardon), ja siis ta võtab keset tuba vaikse hetke, et igat sodikübet oma peos põhjalikult inspekteerida. Seejärel tuuseldab teadmata suunas edasi.
Jaanipäeva paiku Hiiumaal oldud nädala jooksul hakkas Lili viimaks midagi roomamis-laadset tegema ning nüüd nende ülejäänud seal oldud nädalatega hakkas ta kuidagi hästi ühekorraga istuma, käputama ja sõnu ütlema. Isegi minu leivanumber “ei tohi!” (ja selle tuhanded variatsioonid) ei kõla siin majas nii sagedasti kui Lili võidurõõmus “TITA!”, iga kord kui ta kusagil iseenda peegeldust või oma nukku või mähkmepaki peal beebit näeb, või “ISSI!” või “AITÄH!”.
Nüüd, kodus oldud pooleteise nädala jooksul, on ta ka vertikaalasendi vastu nähtavat huvi hakanud ilmutama. Oh jumal. Kõik ütlevad küll kogu aeg, et last ei tohi vati sees kasvatada, aga kui see sõge end pool päeva peadpidi igale poole vastu kolgib või oma sõrmi jälle kusagile ukse või sahtli vahele väänab, küsivad nad ikka, endal lastekaitse numbri valimise nägu peas, et mis sinikas see või too on. Anna siis aru, kui ise ka enam absoluutselt järge ei pea. Ühesõnaga veits sooda beebi, ei püsi absoluutselt paigal, aga iseseisva ringi liikumisega ka veel päris hästi toime ei tule, ilma et iga mõne minuti tagant kusagilt mingi hätta sattunud joru kostuks.
Teiseks, ma olin absoluutselt unustanud, KUI palav võib olla üks korter. Õues ei pea isegi ekstra kuum ilm olema, et meil kodus natuke liiga soe hakkaks – piisab puhtalt mõneteistkümnest kraadist üle nulli ja päikeselisest ilmast. See on lisaks lakkamatule remondilärmile siin majas ainus asi, mida ma kodust ära olles mitte kunagi ei igatse, see pagana palavus.
Kolmandaks, ma olin unustanud, et Tallinnas saab toiduostud neti teel teha. Oleksin vabalt võinud veel Hiiumaal viibides umbes meie kojujõudmise ajaks kulleri toidukotiga ukse teha tellida, et end asjatust vaevast säästa. Selle asemel käisime esimesel õhtul “manuaalselt” poes nagu mingid…metslased. Ja et kõik koos, siis for real oli kohati päris metsik, sest varahommikust saadik ärkvel olnud Kaur pole õhtuks enam teab mis zen poeskäigu-kaaslane.
Suve lõppu ja reaalsuse naasmist reedab lisaks linnas tagasi olemisele natuke ka see, et Kaur käib jälle lasteaias. Täna üritasin teda veenda, et võiks ühe puhkepäeva vahele teha – tavaliselt jätame tal kolmapäeva või neljapäeva lasteaia-vabaks, et poleks nii pikk nädal järjest -, aga ta oli mineku osas väga kindlameelne. Talle tõesti meeldib lasteaias ning mingit vastumeelsust selle osas pole ta kunagi ilmutanud. Sellepärast ongi nii, et mõeldes tema lasteaia-lembuse peale ning samal ajal kuuldes üsna meie akna all olevast lasteaiahoovist väikeste esmakordselt lasteaeda toodud pudinate hüsteerilist nuttu, olen senisest veelgi enam rahul, et Kaur alles kolmeselt lasteaeda läks. Loodetavasti saab Lili sama õnne osaliseks. Ma ei tea ega taha isegi teada, mismoodi mõjub ühe kõne- ja suhteliselt mõistmisvõimetu väikese lapse psüühikale ja usaldustundele see, kui ta ühtäkki pikad päevad võõraste inimeste seas on ja neid päevi ema taga nuttes/igatsedes peab veetma.
Kusjuures mind “hirmutati” Kauri ajal palju sellega, et ta hakkab inimesi pelgama ja jääb oma sotsiaalsetelt oskustelt teistest omaealistest maha, kui ta esimesel võimalusel lasteaeda ei lähe, lisaks et tal on vaja SUHELDA. Taolised ähvardused ja manitsused on osutunud nii valeks kui vähegi võimalik – Kaur on väga julge suhtleja, ei ta karda kedagi, leiab sõpru lasteaiast, mänguväljakult jne. See ei ole tänapäeval mingi eriline uudiskünnist ületav info, et päriselt vajab alla-kolmene omaealistega suhtlemist täpselt mänguväljakul mängimise, paari tunni jagu koos viibimise vms jagu, mitte hommikust õhtuni viis päeva nädalas. Igal juhul on mul väga hea meel, et enda sisetunnet kuulasin sel teemal ja et Rene täpselt sama meelt on. Et laps on nii väike ainult korra elus ja las tema elu algus möödub kodukeskselt ja nö omas tempos. Mitte lärmakas lasteaias, kus kasvatajal korra on, kuid enamasti siiski pole aega talle personaalset tähelepanu pöörata, mida nii väike inimene aga justnimelt vajab.
Ma olen pigem seda meelt, et laps kasvab sotsiaalseks ja suhtlejaks siis, kui tal on olemas turvatunne. Teadmine, et omad on tema jaoks alati olemas.
Lasteaia koha pealt olen seda meelt, et aeda ei pane last, kes end verbaalselt väljendada ei suuda. Kohe kindlasti ei anna lapsele midagi juurde see, kui ta viiakse uude kohta ja uute inimeste hulka ning temast ei saada aru ning ta ei saa oma soove ja vajadusi väljendada. Jah, on peresid, kus tuleb 1,5-aastane sõime viia ja ise tööle mina aga kui on valik siis kindel EI.
Oma lähimast tutvusringkonnas on konkreetne näide, kuidas tore ja seltsiv 1,5-ne sõimarühma pandi. Ega muud hullu juhtunud, kui et veel mitte rääkivast põnnist sai nende rühma hammustaja. Ja hammustama hakkas ka väljaspool lasteaeda, lihtsalt niisama enda väljendamiseks vist. Võib-olla on see kokkusattumus, aga minu lapse rühmas oli ka hammustajaks just see laps, kes hakkas esimesena täispikki aiapäevi ja nädalaid tegema ning kelle ema otsis hoidjat, kes peale aiapäeva lapsega paar tundi veedaks, kuni ema tööpäev lõppeb. Seega liiga varajane aiapõli kindlasti mõjutab last.
Ma olen sinu seisukohtadega sel teemal täiesti risti ja põiki päri! Kirjutasin sellest kunagi ühes postituses ise üsna sarnaselt, siis kui Kauri lasteaeda-minek aktuaalsemaks teemaks hakkas muutuma:
Ma väga loodan, et kuigi meil on praegu poolteist aastat emapalka, mis on niigi palju rohkem kui väga paljudes muudes riikides, siis ühel heal päeval kestab emapalk mingil imeväel ikka kaks-kolm aastat, et keegi ei peaks oma lapse heaolu peale mõtlemist tahaplaanile suruma, sest töö vajab tegemist. Võrreldes nii mõnekümne aasta taguse ajaga on asjad, kõik alates lapse sünnist ja elust-olust haiglas kuni emapalgani jne, märkimisväärselt paranenud, nii et äkki see lootus mul pole kõige tobedam asi, vaid tõesti asi paraneb edasi ka 🙂
Uuh ma mõistan Sind nii hästi – mul on kodus täpselt samasugune kohe-kohe 10-kuune marakratt, kes pudeliski paigal ei püsi ja keda triljon korda päevas maailma käest päästma peab! Huh! Jaksu meile!
Ja mina va sinisilm veel loodan, et äkki kui ühe klobaka kirja saab, siis teist korda enam nii hooletult ei roni selle konkreetse asja najal, mille pihta just haiget sai, aga ei – teeb tiiru ära, jõuab tagasi ja kõik kordub. Jubedalt tahaks olla see külma närviga inimene, kes tõesti laseb lapsel lõputult kukkuda ja karastuda ning iseoma kogemusest pärit tarkuseni jõuda, aga Lili, ma kardan, on selleks ajaks puna-sini-lilla-laiguline. Nii et peab ikka vahele hüppama, kuhu jõuab…
Jõudu-jaksu, kaaskannataja! 😀
Panin oma poja samuti kolmeselt lasteaeda, aga ei harjunud aastaga ka ära. Jutust, et uuesti lastead pihta hakkab, ei taha kuulda ka. Ometi pakkusin talle lühikesi päevi, puhkepäevi. Mulle kõrvalt pisut tundus, et õpetaja oli liiga järsk, aga võta sa kinni. Igatahes, jah..lootsin, et see kolmeselt minek on selline kuldne valem 🙂 aga lapsed ikka erinevad ja igast asju juhtub jne… 🙂
Mina tean isegi selliseid lapsi, kes ei harjunudki lasteaiaga. Võib-olla ei ole lapsel õpetajaga klappi, võib-olla on mõni teine laps, kes kiusab, võib-olla on ligtsalt tegu omaette olla eelistava väikese inimesega. Variante on veel palju. Aga ma loodan, et ehk sinu poeg kohaneb. Nii on tal toredam seal käia ja sinu süda rahulik. Ja väga väga loodan, et ma ise enda teise lapsega seda kurikuulsat lasteaiaga harjutamist ning neid jubedaid nutuseid hommikuid läbi ei pea elama. See tundub kohutav ja kurb…
Mina olen üks nendest kohutavatest emadest, kes oma lapse 1a 6k hoidu viis, küll väiksesse erahoidu. Hetkel harjutame paari tunni kaupa juba kuu aega. Laps räägib kenasti 2-sõnaliste lausetega ja oskab end hästi väljendada ka võõrastele tädidele. Hoid on väga lapsesõbralik, magama harjutatakse üht last korraga jne. Küll käib minu laps hoius vaid 3 päeva nädalas. Aga nii ühe puuga lüües…ei ole vahet.
Loen Su blogi juba pikalt ja loetu on mulle alati meelt mööda olnud…aga lause “Ma ei tea ega taha isegi teada, mismoodi mõjub ühe kõne- ja suhteliselt mõistmisvõimetu väikese lapse psüühikale ja usaldustundele see, kui ta ühtäkki pikad päevad võõraste inimeste seas on ja neid päevi ema taga nuttes/igatsedes peab veetma.” tundub kuidagi nii järsk ja hinnanguid andev. Võimalik, et tunnen end puudutatuna või otsin iseendale vabandusi…kuid siiski. Töötades väga keeruliste perede ja lastega julgen väita, et on ikka äärmiselt vähe vanemaid (ehk mõni üksik tõsiselt haige inimene), kes tahtlikult oma lapsele nö liiga teeks. Vahel ei osta teisiti, vahel lihtsalt ei saa teisiti.
Mina isiklikult tean, et kui oleksin oma eriala ja palga juures jäänud ootama aega, mil saan lapsega 3 aastat kodus olla, ei oleks seda last tulnudki. Jah, võiks eriala vahetada ja teha pere nimel midagi tulutoovamat ent vähem südamelähedast, kuid siis jääksid jälle need teised lapsed ilma minu hoolest. Minu jaoks ei ole asi seda väärt. Ja ma tean, et olen hea ema oma lapsele, mis sest, et käib hoius juba pooleteiseselt.
Lisaks veel, töötades väga katkiste noortega, julgen küll väita, et niiii palju asju võib valesti minna, nii palju muid asju võib untsu keerata. Terve ja enesekindla inimese kasvatamise juures on niiiiii palju nüansse ja erinevaid tahke, varakult lasteaeda panek on vaid üks osa sellest kompotist. Ehk et ka varakult aeda pandud lapsest võib kasvada täisväärtuslik ja terve närvikavaga inimene. Olen selles enam kui veendunud, sest olen seda ise näinud ja kogenud.
Kolmandas lõigus sa ju selgitad konkreetselt, miks oma lapse hoidu panid – töö. See ongi enamike emade reaalsus ja ma ei mõista hukka seda, kui pole valikut. Aga tihti jällegi on valik ja siis mina enda jaoks olulisel teemal võib-olla mõtlengi valjusti, et mis minu jaoks ainuloogiline valik on…
Või kui õigustamise vaatenurgast läheneda, siis minu blogipostitus on pigem vabanduste otsimine minu enda valikule sel teemal, kuna saan sageli altkulmu pilke jne, kui ütlen, et enne kolmeselt me oma lapsi lasteaeda ei pane, sest see on minu (ja paljude lastepsühholoogide jms) meelest lapsele parem. Ma ei pretendeeri sellele, et kõik teised emad peavad samamoodi mõtlema kui mina – see on utoopia, igaüks lähtub enda lapsest, enda võimalustest, enda tõekspidamistest jne. Aga see, et keegi end minu arvamusest riivatuna tunneb, mu arvamust kahjuks ei muuda. Ja tegelikult ei peakski sulle oluline olema, mida mina tõeks pean – sina teed täpselt nii nagu sina tunned, et on su lapsele ja sulle endale parim ja mina teen täpselt sama. Ma ei üritanud sihilikult kedagi end halvasti tundma panna ega ülevalt alla vaadata, nagu ma aru saan, et sulle tundus. Samas kui sa oleksid enda valikus kindel, siis see sind ei kõigutaks, mida keegi suvaline Pille kuskil targutab. Mõttekoht.
Ja loooooomulikult ma tean, et lasteaeda-mineku iga on kõigest üks aspekt tuhandetest asjadest, mis kõik mõjutavad ühe inimese kujunemist. Aga lihtsalt sellepärast, et neid asju nii palju on, ei tähenda, et ma peaksin kõigesse ühtviisi poole vinnaga süvenema, sest nagunii miski muu võib kõik ära rikkuda vms. Ei – ma teen kõik, mida oskan. Iga ema teeb, sina ka. Lihtsalt igaüks meist asetab rõhku veidi erinevate teemade peale. Terve meie põlvkond ja põlvkonnad enne meid on jumala beebist peale lasteaeda kupatatud ja muidugi pole me kõik sarimõrvarid ja ebastabiilsed psühhopaadid. Aga kui paljud meie hingehädad jne on just nimelt sellega seotud, et meie esmane kiindumussuhe nii üürike ja katkendlik oli…kas sina oskad öelda?
Pikk jutt lühidalt – ma arvan, et siin on lihtsam rahumeelselt eriarvamusele jääda 🙂 Ma ei väida sugugi, et need emad, kes oma lapse varakult hoidu panevad, on halvad emad – teinekord polegi valikut. Aga mina siin enda internetinurgas räägin asju ikkagi nii nagu nad mulle õiged tunduvad ja veelkord – see pole kavatsusega kedagi riivata. Kui üldse midagi, siis võib-olla ehk kedagi sel teemal mõtlema panna. Loodan, et sinu pisike kohaneb lasteaiaga rahumeelselt ja et teda hoitakse seal hästi!
Pole isegi vaja eriarvamusele jääda, sest laias plaanis olen sinuga nõus. Ideaalis võiks muidugi igal lapsel olla võimalus vanemate nii kaua kodus olla, kui talle vajalik on. Minu jaoks oli see üks lause lihtsalt pisut liiga järsk.
See lause tulenes puhtalt sellest, mida ma päevast päeva oma akna all olevast sõimerühma hoovist kuulen – see ei ole vaikne tihkumine ja siis rahunemine, see on konkreetselt tundide kaupa kestev hüsteeriline nutt 🙁 Mul on iga päev nii nii kahju neist väikestest inimestest, kes ilmselgelt ei ole veel valmis lasteaias olema. Ja et ma seda hüsteeriat ning paanikat juba neli aastat iga lasteaia-hooaja alguses kuulen, ei suuda ma ka parima tahtmise juures end sel teemal kuidagi ümber veenda. No et äkki TEGELIKULT on lapsele ikka vaja suhelda ja sotsiaalne olla jne. Või et äkki ma peaksin tööle minema ja küll laps harjub. Ma kuulen natuke liiga valjult, kuidas neil seal see “harjumine” käib.