Müsteerium lahendatud. Või kas on?
Eile toimus 20. nädala ultraheli. Kuna Renel oli koolis mingi kaitsmine, siis läksime ultrahelisse Kauriga kahekesi. Minu hirm, et ta seal samamoodi jaburdama hakkab nagu 12. nädala ultrahelis, oli asjatu. Kaur istus terve aja kannatlikult mu kõrval ja küsis ainult aeg-ajalt arstilt, et “kas sa teed emme kolda?”. Õnneks oli eelmisel ultrahelil Rene kaasas, nii et ta sai Kauriga koridori minna, kahjuks jäi ta seetõttu põhimõtteliselt mõlemast ultrahelist ilma.
Aga eile. Peale seda, kui ultraheliarst oli kõik päriselt olulise üle kontrollinud ning kinnitanud, et beebiga on kõik parimas korras, palusin tal võimalusel ka lapse soo kohta midagi kosta. Peale mõningast uurimist ta kostiski: “Kui ma täna peaksin ütlema, siis ütleksin, et tegu on tüdrukuga.” Aga tõele au andes – lapsel olid jalad kõverdatud ja veel risti ka, nii et tegelikult see ennustus meid oluliselt targemaks ei teinud.
Kummalisel kombel, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rahulikum ma teadmatusega olen. Eile tekkis esimest korda isegi ootamatu kihk natuke beebiriideid kiigata ja ilmselt uudishimu vaibumisest suure osa andiski see tõdemus, kui üllatavalt palju on olemas imearmsaid soo-neutraalseid beebiriideid. Igatahes jõudsin elutervele järeldusele, et kellegiga meist ei juhtu mitte kõige vähematki, kui beebi esimesed elupäevad või -nädalad mingites muudes kui sinistes/roosades toonides mööduvad.
Kuigi me Renega õnneks kumbki otseselt ei poissi ega tüdrukut ei eelistanud (õnneks sellepärast, et mu pähe ei mahu tänamatumat emotsiooni kui lapsevanema siiras pettumus omaenda lihast ja luust lapse “vales soos”), siis eile õhtul sellest tüdruku-prognoosist rääkides avaldasime küll mõlemad, et sisetunne oli ikka kergelt poisi poole kaldu. Aga ma olen üsna kindel, et see oligi puhtalt sellepärast, et üks poiss on juba olemas ja igasugune poisindus tundub seega lihtsalt tuttav teema, samas kui sitside-satside-roosa maailm on meie jaoks täiesti kaardistamata ala. Sünnitusmajas saame nüüd igatahes üllatuse osaliseks ja see on järele mõeldes väga kihvt!
Sünnitusest endast nii palju, et on suur tõenäosus, et seekord selle asja üksi pean läbi tegema. No näiteks kui sünnitus algab öösel, siis on fakt, et Rene peab Kauriga koju jääma, kuna selliseid inimesi, keda kodus magavat last valvama kutsuda, meil siin Tallinnas naljalt polegi. Ma natuke pelgan seda mõtet, eelkõige sellepärast, et olen rumala peaga lugenud jutte ülbitsevatest sünnitusmaja-töötajatest (kusjuures põgusalt sain ma eelmise sünnituse ajal isegi millegi sellise osaks). Ühtlasi oleks väga kahju, kui Rene sellest sünnitusest kõrvale jääks, aga üldiselt… Kuigi ma nüüd tean, kui põrguvalus see kõik täpselt on, siis selle valu ees ma hirmu ei tunne. Ootusärevus lihtsalt kaalub kõik muu kuhjaga üles.
Ega 20.nda nädala UH ju viimaseks jää 🙂
Millalgi 35.nda nädala paiku on veel üks UH, aga selleks ajaks on mul juba ilmselt 90% asjadest ostetud, nii et siis pole ikka üldse enam vahet 😀 Pigem las jäädagi siis lõpuni saladuseks juba 🙂
Issand, ma ei suudaks oodata 😀
Enamik tobedatest ennustustest ütlevad, et meile tuleb poiss, seega ma olen veits vaadanud riideid selle mõttega, et peaks poisslapsele selga ajama. Kuna kogemused on kahe tüdrukuga, siis poisilikud asjad pole nagu päris see, või pigem – pole harjunud. Kus on roosa? 😀 Eile vaatasin Nexti riideid ja olin veidi nukker, et tüdrukutele on valikut palju rohkem. Või siin tuleb taaskord mängu mu plikade kogemus… Igatahes mina ootan seda aega, mil vähemalt beebide riietel kaoksid “sood” ja jääksid armsad, värvilised ja mugavad riided. Kuni veel pole, üritan hüpelda mõlema soo riiete vahel, leidis vahvad “kesksoolised” 🙂
Muuseas, mina sain esimese lapsega alles paar nädalat enne sünnitust soo teada. Täitsa okei oli ja öösel sain ka rahulikult magada. Aga peale UH läksin ja ostsin vist miljon roosat riideeset 😀
Poistele ongi mega palju väiksem valik, seda ma olen küll juba eelmisest rasedusest saadik täheldanud ja ebaõiglust kirunud 😀 Aga olukorras, kus lapse sugu teadmata on soov riideid osta, kahaneb see valik veel mitmekordselt. Uus reaalsus. Sellegipoolest olen teadmatuse mõttega täitsa rahul ja õnneks on veel mõnusalt palju aega, et siit-sealt armsaid riideid leida, mis nii poisile kui tüdrukule sobivad. Ja soo teemat UH-s enam puudutada ei palu, sest nii on ikka tõesti poole põnevam 😀 🙂
Meie Kroonprintsess oli üllatus (sest ma tahtsin nii) ja uskumatu küll, aga tal ei olnud roosasid riideid ja ta on tänaseni elus 😀 See üllatusmoment, muide, oli väga lahe! Ma mäletan igavesti seda hetke, kui kohe pärast sündi, kui ämmaemand(ad, mul oli ämmaemandast sõbranna ka kohal) seal sahmisid (tundus, et terve igaviku, tegelikult ilmselt umbes kaks sekundit) last maailma vastu võtta, muutusin kärsituks ja hüüdsin neile: “NOH?!” ja nad olid nagu: “Mida?” ja ma: “KUMB ON?!” ja see oli nii lahe, et nad nii segadusse sattusid, sest see ei ole tänapäeval vist enam kuigi tavaline, et inimesed oma lapse sugu ei tea 😀
Ja seda ka, et see oli ikka hirmus võimas tunne küll! Nii et ma olen kahe käega poolt, et jätad üllatuseks 🙂
Kuigi esimese hooga oli küll natuke kahju, et soo osas hästi kindlat vastust ei saanud, siis peale veidikest järelemõtlemist olen ma nüüd tõesti hullult rahul, et see ikkagi üllatus saab olema. Pean ainult meeles pidama, et viimases UH-s ka kindlasti meeles on öelda, et arst jutu sees kogemata midagi ei ütleks, isegi kui näeb. Nii põnev, nii põnev! 🙂
Vabandust, ma pean jälle nostalgitsema 😀 Minult küsiti ultrahelis: “Sugu on öeldud teile?” Plahvatasin kohe: “EIjaeitahateadaka!” Günekoloog keksis ühelt jalalt teisele: “Minatean-minatean-minatean!” 😀
Appi kui lahe 😀
Tegelikult need hirmujutud halvast teenindusest jäävad rohkem nõukaaega, on enam-vähem müüdid. Täna sujub kõik ladusasti ja ega keegi ei keela ka kogu pere kaasa võtta, peretuba tähendab sisuliselt oma tuba, oma luba. Peaaegu nagu hotellis… Kuigi jah, kui vanem laps öösel üles ärkab ja ehmatusest silmad pärani lööb, tuleb isal veel üks vastu võtta (loe: hooldada) 🙂
Eelmise sünnitusega selgus see, millise sünnitusjärgse palati saan, alles siis kui sünnitus läbi oli. Sünnitajaid oli nii palju lihtsalt, et kes esimesena asjaga maha sai, valiski esimesena ja viimastele jäi üle võtta see, mis anti.
Hirmujuttudele olen selle rasedusega ainult põgusalt jõudnud mõelda võrreldes Kauri ootusega. Eks selge mõistus saab aru, et seda, kuidas sünnitus kulgeb, on täiesti võimatu ette ennustada. Ja ega Pelgu maine eriti palju mingit kriitilist jama rohkem välja ei kannataks ka, arvestades mis viimase poolaasta jooksul meediast läbi on käinud. Nii et loodan heale õnnele (et sünnitus pole oluliselt hullem kui eelmine) ja et inimesed on mõistlikud 🙂
Off topic, aga ma lugesin just su Twitterit ja appi, kui naljakas 😀 Kaur teeb sellist huumort, et varsti röövib kõigilt eesti stand-up comedy vendadelt leiva ära 😀 Tsiisas klaist, mis ütlemisega laps teil kodus on 😀
Võib-olla Kaur polegi hullult humoorikam kui teised temavanused, lihtsalt mina olen ultra agar kõige kirjapanija 😀 Aga need asjad ununevad ulme kiiresti, nii et ma ei hakka riskima ja loodan, et kusagile kaustikukesse vms ka teised emad selliseid asju talletavad. Endal on ka mõnikord hea lugeda ta vanemaid pirne, mis juba meelest jõudnud minna 😀 🙂