Pool rasedust on möödas

/ 26. aprill 2016/ 2 kommentaari

Teine trimester teadupärast on see aeg, mil enesetunne niivõrd tavaline on (vähemasti võrreldes 1. trimestri iiveldus-maratonide ja 3. trimestri maakera-tundega), et mõnikord läheb rasedus täitsa meelest. Mitte nagu päriselt meelest ära, aga igapäevaselt kogu elu keskpunkt see küll pole. Kauri ja kooliasjade kõrvalt õnneks polegi aega kalendri ääres jalga kõlgutada ja kuni septembrini päevi maha kriipsutada ning sedasi kulgeb aeg väga mõnusas tempos.

Lapse liigutusi tunnen alates 14. aprillist, ehk et alates 18 rasedusnädala täitumisest. Kuigi suure tõenäosusega tundsin üht-teist juba varemgi, on need praegused müksukesed selgelt ühe elurõõmsa põnni märguanded oma olemasolust ja mitte kurblike gaasimullide teekond mu soolestikus vms.

Lapse sugu: Endalegi märkamatult on sisetunne kergelt poisi poole kaldunud, aga ametlik kinnitus sellele (ning otsene eelistus kummagi soo osas) endiselt puudub. Reedesel looteanatoomia UH-uuringul on lootus midagi täpsemat teada saada. Pöidlad pihku, et oleks…poiss või tüdruk 😀

Isud: Täpipealt nagu Kauri oodates on ka nüüd, peale näljaperioodi lõppu, saabunud isu KÕIGE järel! Päriselt.

Muud sümptomid: Rahutud jalad (ehk vähe magneesiumit?) ja nii suur uni, et hommikul esimese asjana peale ärkamist mõtlen, et tahaks juba õhtut – saaks uuesti magama minna. Sellega asi hetkel piirdub.

Kõht: Kõige ebamugavam aeg raseduse ajal on kõhu mõttes see aeg raseduse alguses, kui väike kõhuke juba nagu ees on, aga mitte veel piisavalt konkreetne, nii et mõnikord inimeste keskel olles tekib dilemma, et kas peaks selle pugu veits rohkem välja punnitama või hoopis katsuma suts sisse tõmmata. Sest kui kumbagi neist kahest ei tee, paistab nagu oleks lihtsalt käest ära lasknud ennast (mis pole ka läbinisti vale). Igatahes see arusaamatu “not sure kas lodev või rase” aeg on mul märkamatult läbi saanud.

Lapse varustus: Mitte aisamatki asja pole me uue pereliikme jaoks veel hankinud. Ainult vanker on Kauri ajast alles. Üldiselt ma pooldan seda, et enne lapse sündi kõik vajaminev aegsasti valmis varuda, sest kuigi “poed ei kao peale sünnitust ka kuskile” vastab täiesti tõele, siis oma kogemuse põhjal tean öelda, et vastsündinu kõrvalt pole küll vähimatki tahtmist ega jaksu kuskile keskusesse mingit kabla ostma minna. Ei värskelt sünnitanud emal ega uue ilmakodaniku uudistamisest põnevil isal. Ainuke asi, et võrreldes eelmise rasedusega tean nüüd natuke paremini, mida päriselt vaja on ning millega pole mõtet kodus kummutisahtleid ummistada. No näiteks apteegikraamiga läksin eelmine kord ikka selgelt hoogu.

Sirvisin eelmist rasedakaarti ja tõesõna need kaks rasedust on siiamaani täiesti üks-ühele, sest praktiliselt kuupäevalise täpsusega on kõik liigutuste tundmised, kaalutõusud, kaebused ja kõik-kõik sama.