Paks, kohmakas ja krampis sääremarjadega sissejuhatus kolmandasse trimestrisse

/ juuli 7, 2016/ 0 comments

Märkamatult on täitunud 30 rasedusnädalat. Ainult paar kuud veel. Paar kuud, et mind jõuaks tabada mingisugune “pesapunumise” õhin, et me seda last salvrätikutesse ei peaks riietama. Suuremad asjad nagu vanker, beebivoodi ja suurperele kohane universaalkerega auto (khm, kae nalja, et ma umbes viimased paar aastat täpselt selliste stereotüüpide üle magusalt irvitanud olen) on ostunimekirjast maha kriipsutatud, aga ühtki hilpu sel lapsel tõesti veel pole. Äkki peale Rene puhkust, kui Hiiumaalt naaseme, tekib see õige tunne, et tahaks magamistuppa beebipuudri lõhna ja palju tillukesi riideid ja kõike seda kompotti.

Põhiline märksõna praegu on hoopis MAGNEESIUM. Peale öö läbi morsa kombel mörisemist ja ägisemist on see üks mõjuvamaid tegureid, mille nimel ma hommikuti voodist tõusen. Ma näen unes ka sääremarjakrampe. Või siis ongi öö läbi jalad krampis? Üldse mitte võimatu. Ma ei saa isegi mitte haigutada, ilma et kuskilt midagi krampi ei läheks. Marineerin end püüdlikult magneesiumiõlis ja krõbistan magneesiumitablette, aga sellest vaegusest ikka kuidagi ei pääse.

Mingi osa mu kehast on muutunud millekski selliseks nagu Bermuda kolmnurk – räägitakse, et see on olemas ja asukoht on justkui tuvastatud, aga ega keegi väga täpselt ei halda, et mis seal toimub. Püsti seistes pean ettepoole kummarduma, et oma varbaid näha, rohkematesse peensustesse pole vist vaja laskuda.

Rindade suurenemine on pealtnäha ainus asi, mis isegi vist kerget rõõmu võiks valmistada? Juhul, kui see poleks umbes sama, mis SMS-laenu võtmine. Et korraks on nagu jube tore kõik, aga üsna ruttu (millalgi peale lapse saamist, ent hiljemalt imetamise lõppedes) avastad, et seis on raudpolt halvem kui enne.

Lisaks, kogu aeg on kuskil mingi valu. Siinkohal eripühendus kõigile (sh mulle endale), kes on rasedustestil kaht kriipsu nähes enda esmaseks julgustamiseks rõõmustanud, et no jess, vähemalt ei pea nüüd mõnda aega päevadega tegelema. Paraku on Emake Loodus selle asja peale põhjalikku kaalumist lahendanud nii, et poolt menstruatsiooni “karistust” peab kandma ka rase inimene. Aga ei hakka mingi korra-kuus-tiluliluga aega raiskama, vaid viskaks kõikvõimalikke valusid lahkelt igale poole, esimesest trimestrist kuni viimaseni välja. Ma ei tea, kas see beebi seal harjutab muruniiduki käimatõmbamist või stepptantsu, aga praeguseks on ilmselt enamustel mu siseelunditel sinikad.

Nupsu raseduskalender kirjutab järgmist: “Ära rabele! Tegele rohkem iseendaga ning valmistu beebi sünniks.” Ära rabele? Mismoodi ma rabeleda saan, kui ma ainult napilt liigun? Palun manuaali…

Teine tarkusetera kõnealusest kalendrist: “Kui soovid, võid nüüd ilma arsti või ämmaemanda abita loote südamelööke kuulata. Aseta tühja majapidamispaberi rulli papptoru üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu.” Selle kalendri autor arvab nähtavasti, et raseda naise kael on nagu voolikuga segisti (mis ei vasta tõele). Majapidamispaberi rulli ja oma kilpkonnakerega saan ma antud hetkel midagi niisugust üritades, täpselt nagu ketside jalgapanemisega, ainult eneseväärikust kahandada.

Kui jätta kõrvale füüsiline raskustunne, siis tegelikult millegi üle kurta tundub kohatu. Jätke siis tähelepanuta, et ma siin mitu lõiku enam-vähem kurtnud olen kõige üle 😀 Laps teeb kõhus oma korrapäraseid akrobaatika-harjutusi (või omandab rähni kutsetunnistust?), mis mulle vajaliku südamerahu annab, ning ühtki PÄRIS häda, mis meile kummalegi ohtu võiks kujutada, hetkel ei kimbuta. Jäägu see nii! Enda kehas elamisega on jah lood natuke nagu puberteedi ajal, et päris kõike ei hooma ja päris kõike ei kontrolli ega mõista, aga üldiselt…ainult paar kuud veel. Põnev ju!

Korra tekkis mõte, et augusti keskel, mil toimub viimane plaanipärane ultraheli, lasen ka lapse soo avaldada, kui see väga-väga konkreetselt näha on… Aga otsustasin vist ikkagi, et mine tea, kas ma elus veel lapsi saan ja kas mul seega enam tekib võimalust selleks filmi-momendiks, et lapse sugu alles sünnitusel selgub. Niisiis katsun uudishimu alla suruda ning jääda selle plaani juurde, et palun lapse sugu minu eest varjata. Kuigi see va uudishimu on üks pagana visa tegelane, mis siin salata. Nii et kui ma vastu ei pea, siis kavatsen seda kõigi eest varjata 😀

growing-a-baby-makes-me-feel-like-a-superhero-a-really-tired-weak-superhero-who-wants-to-eat-all-the-time-and-isnt-allowed-to-lift-heavy-objects-d3319

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*