Sünnitusmajast otse lastehaiglasse

/ 25. september 2016/ 18 kommentaari

Kaks päeva peale sünnitusmajast koju saamist, hilisõhtul, valmistusime magamaminekuks, kui järsku enam-vähem maailma suurima ehmatuse osaks saime ning beebile hoopis kiirabi pidime kutsuma.

Juhtus see, et istusime koos Renega diivanil, laps oli mu jalgade peal, vaatas rahulikult ringi ja siis ühel hetkel eikusagilt oksendas end üleni verd täis. Kaks sekundit ei jõudnud meile mitte midagi kohale ja siis saabus reaalselt maailmalõpu tunne, hirm, paanika. Ma päriselt arvasin, et ta surebki ära.

Sõitsime kiirabiga keset ööd lastehaiglasse. Minul oli käes mõni päev vana beebi, kelle pärast ma kabuhirmu tundsin ja samal ajal jutustas kiirabitöötaja (muretult kaugusse vaadates) sellest, kuidas lapsed peab kohe peale sündi lasteaia järjekorda panema, sest muidu lihtsalt ei pääse löögile. Mul oli nii ebareaalne tunne seda juttu kuulata antud kontekstis, et ma isegi mitte ei üritanud viisakusest midagi vastata, vaid olin täiesti vait ja lasin tal omaette rääkida. Ma tean, et nad peavad seda tegema, et patsiendi (või antud juhul tema ema) mõtteid juhtunult mujale juhtida, aga see kõlas tõesti nagu… Mu laps oksendas VERD ja ta räägib mulle lasteaia järjekorrast?? Kas sa saaksid natuke rohkem rõhutada, kui üksi ma seal oma murega olen??

Olgu öeldud, et laps ise kõige toimuva käigus oma olekult kuidagi ei muutunud – ei kaotanud teadvust, ei muutunud loiuks, ei midagi. Lihtsalt oksendas hunniku verd ja edasi käitus nagu oleks kõik tavaline.

Jõudsime haiglasse. Registratuuri mutt (kahjuks ta tõesti ei teeninud mitte kuidagi ühtki sõbralikumat tiitlit ära) ütles, et kuna me alles samal päeval lapse sünni registreerisime, siis tal pole veel haigekassat. Mul oli selline tunne, et ma roogin endal seal samas leti taga neerud ja muu väärtusliku välja ning annan pandiks. Või et kui Haigekassa ei maksa, siis mis saab? Peaksin lapse kaenlasse võtma ja koju tagasi minema või? Ei ju!

Meid juhatati ühte ruumi ja öeldi, et arst tuleb kohe. Kuna Lili oli oma mao sisu koos verega välja oksendanud, siis tema nälg hakkas üha valjemaks muutuma. Kui peale kümmet minutit endiselt kedagi polnud meie juurde tulnud, võtsin lihtsalt istet ja andsin lapsele süüa. Korra käisid küll peas mingid mõtted, et äkki neil on vaja, et ta oleks tühja maoga vms, aga siis jõudsin järeldusele, et röökiv beebi mitte midagi lihtsamaks kindlasti ei tee. Ja kui rääkida rinnaga toitmisest kui privaatsest tegevusest, siis vot olen mina konservatiivne mis ma olen, aga kõikidest hetkedest tol momendil mind küll ei huvitanud, et see tegevus kellelegi teisele imelik võiks tunduda.

Arst vaatas beebi põgusalt üle, küsis mõned küsimused, nentis monotoonselt, et “täna on täielik beebide invasioon, muudkui tuleb ja tuleb”, toksis ohtralt klaviatuuri ning seejärel juhatas üks lumememme kostüümis unine neiu meid mööda pikki ja pimedaid koridore palatisse. Ma polnud jõudnud üldse mõelda sellele, et loomulikult kui vastsündinu kiirabiga keset ööd haiglasse tuuakse, siis ilmselgelt nad ei hakka kohe seal mingeid protseduure tegema, vaid meid jäetaksegi ööseks sisse. Ma polnud selleks absoluutselt valmistunud. Üks asi on see, et mul polnud vahetusriideid ega hambaharja, aga hoopis teine asi see, et mul polnud vähimatki aimu, kui kauaks me sinna jääme või mismoodi see kõik üldse välja näeb. Täielik teadmatus.

Üks konihaisust läbi imbunud mulletiga baaba tuli ja kutsus mind kaasa, et näidata, kus on söökla, kus saab oma toitu külmikus hoida (päriselt – KUI kauaks ma pean siia jääma??) ning kus asub puhketuba. Vot see viimane oli tol ööl kindlasti kõige absurdsem sõna, mida ma kuulsin. Puhketuba. Mis kuradi puhketuba? Mu laps oksendas verd, ma ei tulnud siia teetassi taga jalga kõlgutama ja gümna ajal Tammsaarega kaotatud aega tasa tegema. Kõik oli nii vastik ja hirmus ja ma mõtlesin, et me ei peaks seal olema, me peaksime kodus oma voodis magama…

Mingi aeg tuli palatisse too sama valvearst, kes tahtis, et ma rinnast piima välja pumpaksin, et näha, ega rinnapiimas verd pole. Ühtlasi pakkus ta välja, et kui piim on puhas, saan lapsele pudelist seda sama välja pumbatud piima pakkuda. Kuna mul Kauriga kogu selle piimandusega esimesel nädalal väga raske oli, just nimelt põhjusel, et sünnitusmajas talle kunstpiima andsin jne, siis ütlesin arstile, et kui välja pumbatud piim on puhas, annan lapsele ikkagi rinda, ei mingeid pudeleid. Samal ajal imestasin, et LASTEhaiglas, vastsündinute osakonnas, rinnaga toitmisse kuidagi nii möödaminnes suhtutakse, et ah, poteito potaato. Imikuga ei lähe ju üldse väga palju kordi pudelist / süstlast söömist vaja, et ta rinnast söömise vastu protesteerima hakkaks. Aga see selleks. Arst läks ära, pakkisin meid nii lahti kui oli võimalik ja mõtlesin, et peab vähemalt üritama magada, kuigi teadmatus selle osas, kui kauaks me peame sinna jääma, mõjus eriti hirmutavalt.

Veidi aja pärast tuli mingi inimene ja ütles, et ta võtab lapse kaasa – “arsti korraldus” – ja vot siis läks uuesti jubedaks. Nad ei viinud teda kaugele, ainult mõned ruumid eemale ja edasi kuulsin ma umbes tund aega järjest, kuidas ta röökis, kuni tal lõpuks hääl täiesti kähe oli. Nad tõid mulle tagasi lapse, kes oli igast jäsemest nõeltega torgitud, kanüül käe küljes, üleni end täis oksendanud. Ma tean, et nad pidid kõike seda tegema ja nad pidid verd võtma ja nad polekski pisardavat ema sinna kõrvale saanud lubada, aga see kõik ei tundu sellepärast mitte kuidagi vähem õudne. See oli esimene kord üldse, kui ta minust eemal oli ja terve see aeg tehti talle haiget :/

Kui ma ta lõpuks tagasi sain, siis arvasin küll, et istun terve öö üleval, hoian teda süles ja lohutan sellega meid mõlemaid. Õnneks või kahjuks mitu tundi tihkelt täis raskeid emotsioone mõjus hoopis nii, et ma uinusin sekund peale pikali heitmist. Küll aga magasin terve öö kitsukeses voodis end sentimeetritki liigutamata, et Lilit enda lähedal saaksin hoida. Talle pandi tilguti ka külge, nii et ma ei saanud talle isegi puhtaid riideid panna. See kõik oli nii hale ja vastik.

Olime haiglas kaks päeva ja rohkem last minu juurest õnneks ära ei viidud. Ultrahelis käisin temaga koos, kõik vereproovid olid korras ja arstid jõudsid tasapisi järeldusele, et ilmselt tõmbas beebi süües mu rinnas mingi kapillaari katki ja sealt see veri. Järele mõeldes oli juba Kauri ajal imetamisega alustamine kohutavalt valus ja paaril korral nägin siis ka verd, nii et mida rohkem selle peale mõelda, seda loogilisem see kõik oli. Muidugi tilguti küljes lebavat beebit vaadates olid süümekad seda suuremad, et kõik need protseduurid ja asjad, mida ta justkui siis ilma asjata taluma pidi… OEH. Teisest küljest poleks ma ilmaski südamerahu saanud, kui nad poleks teda läbi uurinud, vaid oleksid mulle õlale patsutanud ning öelnud, et ausalt – asi pole temas, asi on sinus, küll meie juba teame, sest see siin pole üldse nii haruldane kaebus.

Muidugi võrreldes kasvõi meiega samas palatis viibinud ema ja tema enneaegse beebiga oli meie olukord kokkuvõttes kukepea, rääkimata sellest, mis protseduure tehakse samas majas korrus madalamal (intensiivis) viibivatele lastele ning mida tunnevad sealsed emad-isad. Meie ehmatus ja hirm olid sellest hoolimata reaalsed ning ma väga väga väga loodan, et kummagi lapsega ühessegi haiglasse enam asja pole. Hea oleks kui mitte kunagi.

20160914_073807

20160914_090634

20160921_222842

Kui nüüd Kaur ka terveks saaks oma nädal aega kestnud nohust ja palavikust, oleks kõik hästi.

18 kommentaari

  1. Issand, ei kujuta ette, milline šokk see olla võis! Lugesin ja mõtlesin, et mida ma tunneksin ja mõtleksin, kui mu enda pisikesega midagi sellist peaks juhtuma (veel sündimata aga muretsen juba ette…)

    Kaua see haigekassa kehtimine siis aega võtab? Mida peaks tegema siis, kui vastsündinul mingi terviseprobleem tekib…? :/ Oeh… Kiiret paranemist kõigile!

    1. Šokk oli tõesti suur, aga kui esimene ehmatus üle läks ja hommikuks juba selgelt nägin, et laps on täiesti tavapärane ehk et ta vist ikkagi ei sure ära, siis jäigi ainult küsimus, et kui kaua me seal jälgimisel peame olema.

      Haigekassast seal kusjuures rohkem kui registratuuris juttu ei tulnudki, nii et ju neile lapse sünnitõendist ikkagi piisas. No ja tõesti paljud lapsed satuvadki konkreetselt otse sünnitusmajast lastehaiglasse ning ei saadeta ju kedagi ukse pealt tagasi ega esitata raviarvet lihtsalt sellepärast, et info lapse sünni kohta veel Haigekassasse pole jõudnud.

      Kõik paranemissoovid suunan Kaurile, sest kui ta varsti terveks ei saa ja lasteaeda ei pääse, võime Seewaldis ühe korruse ära broneerida ja terve perega sisse kolida 😀 (Tegelikult aitäh heade soovide eest!)

      1. Kaurile head paranemist! 🙂 Siis ema-isa närvid terved ja ei pea keegi Seewaldisse kolima! 😀

  2. Koooohutaaav!!! See tunne, kui su beebit torgitakse, uuritakse, vaadatakse läbi – arusaaadav, et on vaja aga siiski – kohutav! Ja mul on nii kahju, et te selle läbi pidite elama aga nii hea meel, et kõik on hästi!

    Pikad paid kõigile!

    1. Ainuüksi paljas mõte mingist nõeltega torkimisest jms ajab kananaha ihule :/ Aga kokkuvõttes olen ikkagi õnnelik, et beebiga kõik korras on ning et selle ühe jubeda tunniga tema jaoks asi piirdus. Ma ei taha kunagi teada, kui rusuv on päriselt haiglaravi vajava lapse kannatusi ühe emasüdame jaoks taluda…

      Aitäh sulle!

  3. Huh, pikad paid ja palju tervist teile kõigile!

    1. Kõik paid teen vaprale beebile, aitäh!

  4. Ma olin hommikul natuke liiga tige, et kommenteerida. Just see “arsti korraldus” ja lihtsalt lapse kaasa krahmamine vihale ajaski. Kui raske on emale seletada, et lapsele tehakse nüüd nii- ja naasugust ebameeldivat/ebamugavat protseduuri – “Kas soovite kaasa tulla, aitate hoida ja rahustada või jääte siia?” Paljudel juhtudel on tegelikult ema abiks, kui talle eelnevalt kõik asjad ära seletatakse ja räägitakse, mida temalt oodatakse. Ja kui ema ikka ei ole valmis nägema, kuidas lapsele kanüül pannakse, siis ei ole tõesti mõtet kaasa minna. Aga kurat, selgitama peab ikkagi! Vajadusel puust ja punaseks. Erandiks juhud, kus reaalselt elu-surma küsimus ja aega ei ole.

    Väga loodan, et selle ühe suure ehmatusega kõik piirdubki ja rohkem haiglasse kumbki laps ei satu. Kiiret paranemist ka pojale!

    1. Eks ma saan aru, et alati ei jõua kõiki üksikasju selgitada, aga elementaarset infot selle kohta, kui kauaks laps kuskile ära viiakse, võiks ju murest niigi murtud emale jagada küll, seda enam et tegu on nii tillukese beebiga. Tundub kuidagi inimlik ja loogiline minu meelest. Kusjuures ma kannataksin lapsele kanüüli panemise ära küll, minu jaoks oleks oluline lihtsalt, et ta selles olukorras nö üksi ei peaks olema, et ma saaksin tema juures olla. Muidugi kui arvestada, et tal reaalselt kõik käed- ja jalalabad nõelaauke ja sinikaid täis olid/on, siis ega ma ju tegelikult ei teagi, mis protseduure ja mismoodi seal täpselt tehti ja ehk tõesti oleks see minu jaoks liiga talumatu olnud…

      Aitäh sulle kaasa elamast!

  5. Issand, vaesed teie! Aga lõpp hea, kõik hea, eks!

    1. Just – lõpp hea, kõik hea!

  6. Paid! Lugesin ja elasin iga keha- ja närvirakuga kaasa. Olin ise kevadel 1-kuuse beebiga Lastehaiglas, samuti viidi laps kohe kanüüli panemisele ja analüüsideks minema, mulle öeldi vaid: “Oodake siin!” Tundus, et see kestis terve igaviku, oleksin tahtnud muidugi lapsega olla. Samas ma saan osalt ka aru, miks nad ei taha emasid nende protseduuride juurde, osad reageerivad kindlasti ka ise nuttes ja see kõik võib olukorra teha hullemaks… Näiteks esimese lapsega pidin 6-päevasega minema südame ultrahelisse (olid kahinad) ja terve selle aja kui uuring kestis (ma pidin last kinni hoidma) ma lihtsalt nutsin ja mitte vähe – eks esimene laps, hormoonid, kerge peale-sünnitust šokk jne. Enda talitsemisvõime see hetk puudus.

    Nii hea, et kõik piirdus vaid ehmatusega teil! See kapillaari asi tundub väga loogiline. Mul juhtus see ka esimese lapsega, et ise midagi tundmata järsku imetades vaatan, et laps laseb rinna lahti ja kõik on verd täis, lapse suu, nägu ja ma ise. See hetk pidin muidugi krambid saama. Minu laps küll ei oksendanud, aga see vere kogus, mis sealt tuli ja laps läbi seedis, oli ikka arvestatav… Algul muidugi mõtlesin, et appi, laps reaalselt neelas verd ja olin šokis, aga õnneks rahustas lastearst ja ämmakas, kellele ma helistasin, et kõik on ok, kapillaaridega teinekord nii juhtub ja see veri ei tee lapsele ka otseselt midagi.

    Õudne ikka vahel, mida emaks olemine pakub kõige ilusa kõrvale… Olge tublid!

    (Blogifänn ja samuti mudilase ja beebi ema)

    1. Eks neid emotsioone oli sel õhtul tõesti palju ja ilmselt poleks palju vaja läinud selleks, et lisaks juba nähtud verelombile last veel kannatamas nähes ise ka nutma oleksin puhkenud. Mine sa tea. Selle asemel sain teha ühe telefonikõne, mille vältel kõik kogunenud emotsioonid ja selle suure ehmatuse välja nutsin. Rohkem ühtki pisarat ei tulnudki, siis saabus juba kindel veendumus, et lapsega on kõik korras. Hommik on ikka tõesti õhtust targem.

      Ilmselt kui Lilian natuke vähem oleks verd neelanud, polekski seda oksendamist juhtunud, aga ju siis see kogus ikkagi liiga suur oli, et ta magu seda ära oleks suutnud seedida. Inimese magu lihtsalt pole “seadistatud” (teise inimese) verd seedima… Kokkuvõttes olen ma üllatunud hoopis selle üle, kui paljude inimeste käest ma peale seda seika kuulnud olen, et neil on sarnane asi juhtunud. Küll mitte haiglani välja, aga et niimoodi verd tuleb. Juba Kauri ajal ma korraks arvasin, et ma olen mingi imetamis-ebard, aga näe polegi, hoopis päris levinud teema.

      Suur aitäh sulle, et kaasa elasid ja oma kogemusi jagasid! 🙂

  7. Mul pole üldse hea meel, et su beebi verd oksendas, aga mul on hullult hea meel, kui sa kirjutad! 🙂

  8. Hullult pika viitega kirjutan, aga nii hea meel, et oli nö õnnelik õnnetus. Ja siis on another note – lugesin Su Twitteri feedi ja pugistasin normaalselt naerda jälle, Kaur on ikka üks eriti lahe marakratt. Elan kaasa! Tahaks öelda, et kirjuta ikka rohkem, aga saan aru, et elu on ka vaja elada, eriti uue ilmaimega koos 🙂 Selline kompulsiivselt iga päev kirjutamine pole niikuinii sinu stiil. Et siis… Keep on keepin’ on, saadan head energiat teie poole!

    1. Tead see on natuke sarnane sellele, kui sünnipäevast on juba mitu päeva möödas ja siis keegi tagantjärgi õnnitlema tuleb ja kingituse toob. Ehk et nagu…üldse ei oska nädal aega vanale postitusele enam kommentaare oodata ja kui see siis tuleb, veel tore selline, siis on terveks õhtuks tuju hea 🙂 Aitäh Sulle!

Jäta kommentaar