Tag Archives: ai

Oktoober möödub narkoosi all

Oktoober möödub narkoosi all

Elu möödub hetkel kooli-nädalavahetusest kooli-nädalavahetuseni ja vahepealset aega täidab lisaks argielule pidev hambaarstitoolis lamamine. Võtsin selle (teise raseduse ajal pooleli jäänud) asja septembri lõpus uuesti ette ja eesmärk on enne jõule seljatada vähemalt esimene kohtumine ortodondiga. Kõik see on nii kaua kestnud, et mul pole viitsimist isegi mitte karta. Tahaks ainult, et viimaks midagi liiguks. Mitte hambad 😀 Protsess, noh. Ja kuigi selle teekonna lõpp on midagi nii

Read More

Mehed ei nuta. Punkt.

Mehed ei nuta. Punkt.

“Varesele valu, harakale haigus…” “Ei ole hullu midagi.” “Näe, võta üks komm ja valu lähebki juba üle.” “Pulmadeks saab terveks!” jne jne jne. Kui mitu korda ükskõik kes meist oma elu jooksul sedasorti lauseid kuulnud on? Gaziljon, eks. Vähemalt. Sattusin mõnda aega tagasi kusagil internetisügavustes arutelu otsa, mis päädis sellega, et ostsin endale ühe RAAMATU. Juba ammu enne nutu-teemale sügavamalt mõtlemist kriipis mu kõrva (ja kraaksatan siiani vahele

Read More

Natuke juttu ja pilte

Natuke juttu ja pilte

Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii kõvasti ilastab, et reaalselt pool ta voodit on kaltsmärg. Või juba nii mitu päeva ühegi teise kohaga

Read More

Tõsine fitness-eit

Ilmselgelt enamus inimesi käib trennis selleks, et mingisugune vorm saavutada. Aga asi, millele ma varem kunagi mõelnud polnud, on see, et isegi trenni tegemisel on muutuvad trendid. Näiteks praegu tegelevad enamus naisi bikiinifitnessiga – nii tundub -, teine suur osa squatib omale tori hobuse taguotsa ja kolmas seltskond üritab lihtsalt trennis mitte maha kärvata. Huvitav, millal mina hakkan tundma, et peeglist võiks hoopis kentaur vastu vaadata? Või

Read More

Ving ja hala

Mina ja lapsed oleme juba rohkem kui nädal aega vaheldumisi erinevate hädade käes vaevelnud. Kõige hullem on see, et isegi Lilianil on nohu ja köha. Neljakuuse jaoks on need mõlemad väga rasked asjad. Antikehad, miks alt veate?? Nii väikesele ei saa isegi mingeid rohtusid anda, ainult hanerasva määrida, inhalaatoriga auru teha, uneajaks küüslauku ja eukalüptiõli voodipäisesse panna, et tal nina läbi käiks. Eile õhtul läks mul endal asi nii

Read More

Kaua võib

Kaua võib

Ma ei tea, kas kuskil mingi kõrgem jõud on võtnud pähe, et ma peangi jääma kirjutama seda järjejuttu, kuidas enam hullemaks minna ei saa, aga siis ikkagi läheb? Neljapäeva hilisõhtul läksin enne magamaminekut Kaurile tekki peale panema, kui avastasin, et ta oli terve oma voodi täis oksendanud. Koristasin selle kõik ära ja olin sunnitud ta öösel kell pool 2 vanni pistma, sest ta oli kõrva tagant kuni

Read More

Sünnitusmajast otse lastehaiglasse

Sünnitusmajast otse lastehaiglasse

Kaks päeva peale sünnitusmajast koju saamist, hilisõhtul, valmistusime magamaminekuks, kui järsku enam-vähem maailma suurima ehmatuse osaks saime ning beebile hoopis kiirabi pidime kutsuma. Juhtus see, et istusime koos Renega diivanil, laps oli mu jalgade peal, vaatas rahulikult ringi ja siis ühel hetkel eikusagilt oksendas end üleni verd täis. Kaks sekundit ei jõudnud meile mitte midagi kohale ja siis saabus reaalselt maailmalõpu tunne, hirm, paanika. Ma päriselt arvasin, et

Read More

Tere tulemast maailma!

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt siis, kui oli möödunud 24 tundi hetkest, mil üks väikene sinine beebi mu kõhule pandi. Nüüdseks oleme saanud tervelt kaks ööpäeva koos veeta ja kui ma seda postitust kohe ei avalda, läheb see jutt juba väga laiali, niisiis… Laupäeval veidi enne südaööd avastasin, et esimest korda raseduse jooksul on mu jalad nii turses, et pahkluude olemasolu on ainult õrnalt aimatav. Sääreluud valutasid

Read More

Unistan söömisest

Viimased kolmkümmend tundi pole ma tarbinud mitte midagi muud söödavat ega joodavat peale jahtunud ingveritee. Enne, vaadates Kauri banaani nosimas, tabasin end tobedalt mõttelt: “Huvitav, kas ta aru ka saab, KUI õnnelik ta on, et saab seda süüa…” Iga suvaline asi tundub praegu kohutavalt isuäratav ning arusaamatusega meenutan, kuidas ma eile enne hambaarsti juurde minemist peale üht ainsat võileiba otsustasin, et no sir, mul pole rohkem isu. Nüüd

Read More

Pean jälle Kaurist rääkima

Pean jälle Kaurist rääkima

Vaatasin just, et viimati kirjutasin Kaurist kuu aega tagasi ja seda uskumatum on see, kui palju on juba jälle muutunud. No seda ma juba kusagil mainisin, et tema uusi sõnu ei jõua ma enam mitte mingi nipiga üles kirjutada. Ja ega polegi mõtetki – esimesed poolsada on kronoloogilises järjekorras jäädvustatud (ei, ma ei ole mingi peast põdur titemamma, vaid nähtavasti on telefon liiga käepärast olnud kogu aeg)

Read More

Hästi rõve protseduur vol 2

Hästi rõve protseduur vol 2

Kolmteist ja reede on täielik müüt ma arvan – hoopis üksteist ja kolmapäev oli seekord päev, mil hambaarstilt tulles trepist alla kukkusin mingi “mul mega pohhui kuku veel” nätsumulli puhuva hipsteri silme alla, selle maandumisega oma telefoni ekraani JÄLLE ära lõhkusin ja siis kogu sellest ebaõnnest traumeerituna lihtsalt naerma pahvatasin 😀 Kes kukub tänapäeval trepist alla üldse? 😀 😀 Igatahes esimesed viis minutit peale autosse istumist ma

Read More

On the third day of Christmas…pohmell

On the third day of Christmas…pohmell

Eile hommikul, samal ajal, kui Rene magamistoa ukse tagant ärkamise järel oma öise oksemaratoni selgituseks midagi kassiallergiast jahvatas – kuigi ilmselgelt oli süüdi alkohol -, tundsin mina end suurepäraselt. Väike (ennetav) kihisev tabletijook ja mul oli täpselt nii okei olla, nagu peale mõne siidri saatel veedetud õhtut peakski olema. Kuni kõik pöördus. Juba loetud tunnid hiljem kruttisin magamistoa radikal pea-aegu nupu küljest, aga ikka oli nii kuradi

Read More

Pill tuleb pika ilu peale

Pill tuleb pika ilu peale

Nii pea kui jõudsin eelmises postituses kurta, kuidas herilased mu suve rikuvad, sain tõestust, et veel polnud mul tegelikult midagi häda. Nad lihtsalt häirisid mind, aga otsest kahju hakkasid tegema alles nüüd, paar päeva tagasi. Viimati käisin Kärdla haigla traumapunktis, kui olin umbes viiene. Tol korral olin mingil ebanormaalsel moel suutnud hariliku pliiatsi endale kurku kinni kukkuda, nii et süsi jäi kusagile lihase sisse. Seda need arstid

Read More

Neljapäev, 2. mai

Perekooli foorumis leidis ja ilmselt leiab veel mõnda aega laia kriitikat ühe ajakirjaniku-preili blogi raseduse kohta. Mina isiklikult leian, et rasedus on natuke liiga isiklik teema. Ja kuigi mingisugust äratundmisrõõmu leidub igas sellises blogis kõigi rasedate jaoks, siis isegi kui jätta kõrvale delikaatsuse faktor – milleks peaks üks rase nii tundlikul eluperioodil tahtma lugeda võhivõõraste kommentaare selle kohta, kuidas mõni tema emotsioon või isu või arvamus pole

Read More