Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid. Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal
Tag Archives: kanaema pabistamisnurk
Esimese rasedusega võrreldes olid mu suured hirmud hoopis teistsugused kui Liliani oodates. Okei, olid mõned tüüpilised – kas laps on ikka terve, kas me tuleme selle suure elumuutusega toime, huvitav mitme aasta pärast uuesti magada saab jms – aga oli ka rida täitsa uusi mõtteid. Näiteks Kauri oodates ei mõelnud ma kordagi, et kas SELLISESSE maailma on mõistlik üldse lapsi sünnitada? Ma ei jõudnud tollal vist kordagi oletustega
Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi ema/isa lahkumise suhtes. Ühesõnaga umbes selliseid ja muid taolisi asju olen ma kuulnud. Eelmisel nädalal käis Kaur
Nüüd, kui meil lapse “lisavarustuse” jaoks kõik suuremad ostud tehtud on ning käes aeg erinevaid pisemaid asju hankida, olen ma võrreldes Kauri ootuse ajaga oma mõttekäigus mingit muutust täheldanud. No näiteks turvahälli ostsime eelmine kord kasutatuna, samas kui ühtki riideeset polnud ma nõus teiselt ringilt soetama: “Mina ei taha, et minu esimese lapse esimesed asjad oleksid kellegi teise vanad asjad. Isegi kui need võib-olla ei näe vanad
Nädala alguses sain oma e-mailile kirja, mida ma tegelikult enne järgmist nädalat üldse ei oodanud – teade Kauri lasteaiarühma vanemate infotunni kohta. Toimumisajaks oli märgitud 3. august, nii et võtsingi Kauri kaasa ja läksime koos sinna tema paljuräägitud ja palavalt oodatud lasteaeda. Meile uksele vastu tulnud kasvatajale oli Kauril ainult üks küsimus: “Kus on lasteaed?” Isegi tere jaoks polnud tal mahti, mis on ebatavaline lapse puhul, kes isegi
Peale vestlust on tulemus selline: Trummipõrin – mina pesitsen turvaliselt joone peal kaheksandal kohal ning kuna pingereas 20 esimest pääsevad õppima, ongi meil Renega nüüd lähiajal vaja hakata mõtlema sellele, mis saab septembris. Eelmises postituses seadsin ma potentsiaalsele hoidjale peamiselt kolm tingimust (tuttav, kogemus lastega, usaldusväärne), ent mida rohkem ma sellele mõtlen, seda utoopilisem see idealistlik kombo tundub. Ja näiteks inimene, keda ma kõige rohkem oma vaimusilmas