Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas
Tag Archives: laps
Kauril käivad sel aastal esimest korda elus päkapikud. See on põnev aeg nii talle, kes ta igal hommikul siiralt rõõmus ja üllatunud on oma jõulusoki sees ootusärevalt kobades, ning see on põnev aeg ka meile, sest millisele vanemale ei meeldiks oma lapse selliseid emotsioone näha. Päkapikud juba iseenesest on väga
Sünnipäevaks oli Kauril kindel soov saada just see pildil olev taksikoer. Olgu öeldud, et pehmed mänguasjad liigituvad minu jaoks täpselt selle mõttetu udrumudru hulka, mida ma oma koju kuhjata ei soovi. Aga tema sünnipäev ja tema soov, jäi nii. Nüüd on kohe-kohe käes jõulud ja Kaurilt muuseas uurides, et mis
Selle postituse siin saaks täiesti vabalt ühe lausega valmis kirjutada: ma sõnusin kõik ära! Täpsemalt, viimases postituses kirjutasin, et Lili ja Kaur magavad ilusti sünkroonis lõunaund ja paar vaikset tundi lõuna ajal on mulle seega garanteeritud bla bla bla – the hell it is. Ma mäletan Kauri beebiajast seda, et ta
Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi
Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti
Mina: “Kaur, sul on uneaeg.” Kaur: “Mida sa vanetad!” Mina: “Mine voodisse palun.” Kaur: “Mida sa kamandad!” Või värskem näide tänasest õhtust: Kaur nägi vannitoas ämblikku. “Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!” Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese
Ma ei taha MÕELDAGI, et reedel linna tagasi peab minema. Eriti nüüd kui suvi ka end viimaks ilmutama on hakanud. Juba mitmendat päeva kannatab lausa kleiti selga panna ning paljajalu käia. Kui mõnus! Käisime Kauriga eile hommikul turul, kuhu ma sombuste ilmade tõttu varem minna polnud viitsinud. Ega seal suurt
Peale Kauri sündi, ehk kahe ja poole aasta jooksul, olen ma nüüd täpselt kaks korda väljas käinud, umbes mingil peolaadsel üritusel. Esimesest korrast kirjutasin SIIN ja teisest korrast räägin nüüd kohe. Või noh, tegelikult muud midagi väga pikalt öelda polegi, kui et oluliselt soliidsemalt kukkus välja kui see eelmine üritus
Vaatasin just, et viimati kirjutasin Kaurist kuu aega tagasi ja seda uskumatum on see, kui palju on juba jälle muutunud. No seda ma juba kusagil mainisin, et tema uusi sõnu ei jõua ma enam mitte mingi nipiga üles kirjutada. Ja ega polegi mõtetki – esimesed poolsada on kronoloogilises järjekorras jäädvustatud
Me oleme Kauriga varem kaks korda loomaaias käinud. Esimesel korral oli ta vist veel liiga pisike ubin, et üldse midagi väga jagada ja eks me vist läksimegi rohkem enda pärast, et vahelduseks mõnes huvitavamas ümbruses jalutada kui Tihase-Vindi-Kajaka tänavaid mööda… Teisel korral loomaaias käies oli Kaur umbes veidi üle aasta
Lapse kasvatamise juures ei ole minu meelest tegelikult kõige raskem osa välja mõelda, et mis mulle endale õige ja normaalne tundub, vaid mõttetult palju on vaja hoopis mingite kõrvaliste arvamustega mitte liiga lahku minna. Kasvõi lähisugulaste omadega. Meie Renega õnneks ühestki väga äärmuslikust põhimõttest Kauri kasvatamisel ei juhindu, nii et
Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”. Proovisin mitu korda veel, aga iga
Õigemini Kauril on kassi vaja – seda sama kassi, kes tal Hiiumaal vanaema ja vanaisa juures on, sest ühtki teist nii stoilist kodulooma pole ilmselt universumis olemas. Kui, siis mõni kilpkonn ehk… Kassi silmapiirile ilmumise järel ununevad Kauril klotsid, multikad, külmiku ääres jogurti nuiamine ja isegi telekaekraanil kalpsav Taylor Swift (keda
Ma ei tea vist ühtki alaealist, kes rasedaks jäädes esimese asjana kapjade plaginal koju emale-isale rõõmsat uudist teatama või, vastupidi, oma muret kurtma tõttaks. See on paratamatult (vale)häbi ja hirmuga seonduv teema, nii et hea meelega vingerdaks sellisesse olukorda sattunud nooruk kasvõi põrandapragudest läbi, et kogu olukorrast, aga eelkõige sellest