Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev nii, aga üsna enamasti küll ja alles selle kõige keskel elades sain aru, KUI halvasti oli see
Tag Archives: let’s not mess it up
“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri? Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest ainult makarone ketšupiga anda ja need lapsed tõenäoliselt ei sure maha. Ta võib neile desserdiks iga päev vitsa
Eelmisel aastal samal ajal… …ei olnud mul veel aimugi, et minu sees on kasvamas üks armas väike Lilian. Õigupoolest olin ma suhteliselt leppinud mõttega, et minu keha vist selle ühe lapse (Kauri) valmis meisterdamisega piirdubki. Sellel polnud ainsatki meditsiinilist põhjust, lihtsalt imelik sisetunne, mis õnneks alt vedas. …ei osanud ma ette kujutada, mis tunne on olla kahe lapse ema. Kusjuures peab tõdema, et see “komplekt koos” jutt makes
Raseduse rindel on vaikus. Sõna otseses mõttes – kõhuelaniku liigutusi ma veel ei tunne (kuigi paar korda on olnud selline so-so tunne) ning igasugused sümptomid on täielikult haihtunud (v.a talveuni, okei, aga see võib vabalt laiskus ka olla, kust mina tean). Paar päeva oli toonuseid päris palju, ent peale seda, kui need üks öö mind ärkvel hoidsid, olen leidnud tee No Spa juurde. Nüüd pole toonustest ka enam
Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada. Vahepeal on juhtunud ka veel selline asi, et kraapisime Rene ja Kauriga oma sissekirjutused erinevatelt Eesti saartelt kokku ja oleme nüüd
Mina: “Kaur, sul on uneaeg.” Kaur: “Mida sa vanetad!” Mina: “Mine voodisse palun.” Kaur: “Mida sa kamandad!” Või värskem näide tänasest õhtust: Kaur nägi vannitoas ämblikku. “Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!” Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese (olgugi, et veits bipolaarse) monoloogi maha pidada: “Mida sa vanetad? … Ma ei vaneta, ma näägin kõigest
Seoses sellega, et kohe-kohe algab kool, täpsemalt juba homme, otsustasin energia õigesse kohta suunamise nimel oma sarjasõltuvust veidi koomale tõmmata. Alustuseks vaatasin Pretty Little Liars-i täiesti lõpuni ära, teiseks lõpetasin Vaprate ja Ilusate vaatamise, mis oli mu guilty pleasure. See oli eriti räme ajaraisk ka selles suhtes, et ma ju tean, et see ei ole lahendustele orienteeritud sari, ehk et ma võingi seda jama elu lõpuni vaatama jääda, kui ma
Põhjus on siin: Ma olen oma koolimineku-plaanidest väga vähestele inimestele rääkinud, sest mulle ei meeldi “enne õhtut hõisata”, aga siin ma nüüd ikkagi olen, enne õhtut hõiskamas 😀 Nimelt sain e-maili, et laupäevase vastuvõtueksami tulemused on selgunud (nende katsete tõttu pidimegi reedel linna ära tulema). Ma isegi ei avanud seda kirja, vaid otsustasin otse SAIS-ist tulemusi vaadata. Jumaluke… Ma lootsin esialgu ainult seda, et vestlusele pääseksin, mis
Ma ei tea vist ühtki alaealist, kes rasedaks jäädes esimese asjana kapjade plaginal koju emale-isale rõõmsat uudist teatama või, vastupidi, oma muret kurtma tõttaks. See on paratamatult (vale)häbi ja hirmuga seonduv teema, nii et hea meelega vingerdaks sellisesse olukorda sattunud nooruk kasvõi põrandapragudest läbi, et kogu olukorrast, aga eelkõige sellest kohutavast vestlusest, pääseda (hell – me olime Renega ise ka ikka üsna vaiba all omadega, kui mu raseduse uudisega
Kui palju kordi olen ma mõelnud, et tahaks ilgelt juukseid maskitada, aga poodi ei viitsi minna ja kodus ka ühtki maski pole? Kui mitu korda olen ma guugeldanud “kodust juuksemaski” või midagi väga taolist? Kui tihti olen ma lõpuks lihtsalt käega löönud, sest tuhin jõuab enne tegutsema hakkamist üle minna? Pealegi, mida oleks hea ühe eriti toitva, siluva ja sära andva (st ideaalse) maski sisse panna? Vähem