Hästi salamisi mainin, et liitusin üle kahe aasta uuesti Orgu toitumiskavaga. Olen nüüd kodus kõigile kava järgi süüa teinud ja Rene ei saanud nädala jooksul mitte midagi aru, siis lobisesin ise välja. Võrreldes mu eelmise kogemusega on toidud selles kavas niisiis väga palju inimlikumaks muutunud. Just selles mõttes, et ma pole
Tag Archives: let’s not mess it up
Ma ei loe ega usu eriti horoskoope. Okei, tähtkujude iseloomustused vastavad laias laastus tõele, nii palju kui reaalseid inimesi ja neid horoskoope kõrvutanud olen, aga igapäevased nupukesed kusagil lehes ei ole minu jaoks isegi kiikamist väärt. Küll aga on üks horos…ei – taroskoop, millel juba mõnda aega silma peal hoian
Inimeste suhted on minu jaoks veidrad. Mitte suhted iseenesest, vaid nende algused. Kuidas on nii, et enam-vähem kõigil paaridel peale minu ja Rene on mingisugune tähtpäev? Kas meie oleme friigid, kes mingil teatud päeval omavahel kätt ei surunud, et “suhe sõlmitud” või on kõik teised friigid, et sellist asja teevad?
Kaks aastat tagas, kui Kaur lasteaias käima hakkas, niitis tervet meie peret ühtäkki jalust, kui palju on lasteais vägivalda (loe SIIT). Praktiliselt iga päev tuli ta lasteaiast koju ja rääkis, kes teda jälle pähe või kõhtu või kuhu iganes löönud oli. Mingi aeg, kui sellest õpetajatega rääkisin, kuulsin vastuseks, et
Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev
“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri? Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest
Eelmisel aastal samal ajal… …ei olnud mul veel aimugi, et minu sees on kasvamas üks armas väike Lilian. Õigupoolest olin ma suhteliselt leppinud mõttega, et minu keha vist selle ühe lapse (Kauri) valmis meisterdamisega piirdubki. Sellel polnud ainsatki meditsiinilist põhjust, lihtsalt imelik sisetunne, mis õnneks alt vedas. …ei osanud ma
Raseduse rindel on vaikus. Sõna otseses mõttes – kõhuelaniku liigutusi ma veel ei tunne (kuigi paar korda on olnud selline so-so tunne) ning igasugused sümptomid on täielikult haihtunud (v.a talveuni, okei, aga see võib vabalt laiskus ka olla, kust mina tean). Paar päeva oli toonuseid päris palju, ent peale seda, kui
Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada. Vahepeal on juhtunud ka
Mina: “Kaur, sul on uneaeg.” Kaur: “Mida sa vanetad!” Mina: “Mine voodisse palun.” Kaur: “Mida sa kamandad!” Või värskem näide tänasest õhtust: Kaur nägi vannitoas ämblikku. “Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!” Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese
Seoses sellega, et kohe-kohe algab kool, täpsemalt juba homme, otsustasin energia õigesse kohta suunamise nimel oma sarjasõltuvust veidi koomale tõmmata. Alustuseks vaatasin Pretty Little Liars-i täiesti lõpuni ära, teiseks lõpetasin Vaprate ja Ilusate vaatamise, mis oli mu guilty pleasure. See oli eriti räme ajaraisk ka selles suhtes, et ma ju tean, et see
Põhjus on siin: Ma olen oma koolimineku-plaanidest väga vähestele inimestele rääkinud, sest mulle ei meeldi “enne õhtut hõisata”, aga siin ma nüüd ikkagi olen, enne õhtut hõiskamas 😀 Nimelt sain e-maili, et laupäevase vastuvõtueksami tulemused on selgunud (nende katsete tõttu pidimegi reedel linna ära tulema). Ma isegi ei avanud seda
Ma ei tea vist ühtki alaealist, kes rasedaks jäädes esimese asjana kapjade plaginal koju emale-isale rõõmsat uudist teatama või, vastupidi, oma muret kurtma tõttaks. See on paratamatult (vale)häbi ja hirmuga seonduv teema, nii et hea meelega vingerdaks sellisesse olukorda sattunud nooruk kasvõi põrandapragudest läbi, et kogu olukorrast, aga eelkõige sellest
Kui palju kordi olen ma mõelnud, et tahaks ilgelt juukseid maskitada, aga poodi ei viitsi minna ja kodus ka ühtki maski pole? Kui mitu korda olen ma guugeldanud “kodust juuksemaski” või midagi väga taolist? Kui tihti olen ma lõpuks lihtsalt käega löönud, sest tuhin jõuab enne tegutsema hakkamist üle minna?