Ilma pikema jututa. Kauri lasteaed tundub Lilile suht maapealne paradiis. Loodetavasti mõtleb ta samamoodi ka siis, kui aasta pärast ise samuti lasteaias käima hakkab:Toidupoe shenanigans, sest miks osta piima ja leiba nagu su dressides ja krunniga ema, kui saad seda teha kasvõi natuke väljapeetumalt:Kauriga on poes lihtne – kui lepime kokku, et ta võib endale midagi valida, siis tavaliselt lisandub minu ostudele mingi poole-eurone väike asjake ja asi ants.
Tag Archives: puhkus
Üle tuhande aasta oli mul hiljuti üks eriti nostalgiline veini- ja heietamisõhtu oma kõige kauaaegsema sõbrannaga. Ma isegi ei tea täpselt, millal ja mis oludel me tuttavaks saime, aga julgelt üle kahekümne aasta on sellest küll möödas. Ühesõnaga, kõik maailma asjad said üle pika-pika aja täiesti selgeks ja ära räägitud. Nüüd selle peale mõeldes tundub ikka ebanormaalselt suur õnn, kui on kasvõi mõni selline inimene, kes teab
…ja siis peame sellest suve-nimelisest narkoosist tasapisi välja hakkama tulema. Kui peale kohvikutepäevi linna naaseme, algab Kauril juba lasteaed, mis on esimene suurem sahmakas argielu. Peale seda ei kulu enam kaua aega kooliaasta alguseni. Ühest küljest ma väga ootan kooliminekut, teisalt need 40 EAP-d, mis mul ees seisavad…on üsna kõhedusttekitavad. Väga loodan, et vean selle semestri välja. See tähendab, lootmiseks siin tegelikult ruumi pole – pean kindlasti
Nüüd, kodus tagasi olles, tundub, et kümme päeva Hiiumaal möödusid nagu üksainus silmapilk. Kooliga seondunud stress, pinged ja rutiin ununesid juba enne, kui Hiiumaale minekuks (lootusetult hilja ja eelviimaste unetundide arvelt) asju pakkima hakkasin. Kuigi ka Hiiumaal tekkis omamoodi rutiin – väikeste lastega natuke nagu paratamatu ja vajalik ka -, siis see oli ikkagi hästi suur vaheldus, sest viimane poolaasta selles ühes ja samas mullis siin ühes
Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti tarvis polegi. Nii et kui ilm vähegi lubab (ja seni on õnneks lubanud), silkab Kaur kohe peale
Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane kolmandik niimoodi kokku langesid, et on mahti Kaurile veel ekstra tähelepanu pöörata, enne kui sügis koos uue
Sel aastal algasid jõulud tavapärasest veidi erinevalt – sõitsime Hiiumaale pühi pidama väikese Saaremaa põikega. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati jõulude puhul seal käisin. Muuseas olen avastanud, et kui mõnede asjadega veidi distantsi hoida, siis ei ilmugi kusagilt riburadapidi mingeid imelikke mälestusi, vaid Saaremaa saabki mu jaoks olla lihtsalt üks natuke ununenud, aga paljude tuttavate nüanssidega koht. Seekord oli ikka tõeliselt mõnus kõik! Mis kõige
Olukord on viimaks vaibunud. Malluka iga-suvised invasioonid on toredad, ent panevad mind natuke mu enda blogi kartma. Ma ei tea, kui lollilt see kõlab? Aga seni kuni ma näen, et statistika lehel käib liiga vilgas sagimine, vähemasti minusuguse kapi-blogija jaoks, hoian siit eemale. Natuke puhkusest ka. Sõit siia kulges mõnusalt, eriti laevasõit, mil Kaur super püsiv oli – 40 min lainete üle arutlemist, peale mida läksime autosse,
Tegelikult ma ei hakka üldistama, et kõigil meestel nii on, aga Renel küll. Tööl rabab ja koju üritab ka oma tähelepanu jagada, aga varem või hiljem tõmbab end seal kahevahel nagunii rihmaks, sest kõiki osapooli (kodu vs töö) lõplikult rahuldavat toimimist ei paista olevat. Kogu aeg kahe tule vahel, mõlemalt poolt tuleb täiesti vastuolulisi nõudmisi. Nii see meie elu praegu on, et kuna ta töö on seotud
Eile Tallinna poole teele asudes oli selline tunne nagu läheks niisama korra linna mingeid asju ajama, mitte tunne, et läheme koju. Eks sel suvel oleme pooleteise kuu jooksul Kärdlas juba rohkem olnud ka kui eelnevatel aastatel terve suve peale kokku, nii et noh… Ilmadega vedas seekord lausa nii hästi, et ainult ühel hommikul ärkasime müristamise ja vihmasaju peale, kuid isegi siis vedas õhtuks ikka päikese välja. Ainult
Peale vestlust on tulemus selline: Trummipõrin – mina pesitsen turvaliselt joone peal kaheksandal kohal ning kuna pingereas 20 esimest pääsevad õppima, ongi meil Renega nüüd lähiajal vaja hakata mõtlema sellele, mis saab septembris. Eelmises postituses seadsin ma potentsiaalsele hoidjale peamiselt kolm tingimust (tuttav, kogemus lastega, usaldusväärne), ent mida rohkem ma sellele mõtlen, seda utoopilisem see idealistlik kombo tundub. Ja näiteks inimene, keda ma kõige rohkem oma vaimusilmas
Loomulikult alles üleeile, kui oli jäänud viimane täispikk päev Kärdlas, jõudis pärale, et ONGI läbi Rene puhkus. Panic panic panic! No ja siis tuli muidugi tahtmine kõigest viimast võtta. Nii lükkasime kiirelt grilli käima, sõbrad küll, Kaurile paks kiht SPF30 peale, et tema ka turvaliselt isu täis saaks joosta õues ja joogid külma (olgu öeldud, et mina enne midagi alkohoolset ei pruukinud kui Kaur magas). Muidugi kujutasin ma
Peale Kauri sündi, ehk kahe ja poole aasta jooksul, olen ma nüüd täpselt kaks korda väljas käinud, umbes mingil peolaadsel üritusel. Esimesest korrast kirjutasin SIIN ja teisest korrast räägin nüüd kohe. Või noh, tegelikult muud midagi väga pikalt öelda polegi, kui et oluliselt soliidsemalt kukkus välja kui see eelmine üritus 😀 Vein, tore seltskond, hiljem väike laul ja tants, ei midagi pöörast. Aga ausalt öeldes oli mul
Viimasel ajal olen ma hakanud kodus liikumist märkama. Just õhtuti, kui Rene veel tööl on. Uksed lähevad kinni ja lahti, kuskilt kostavad õrnad sammud, ma tunnen, et keegi justkui pidevalt jälgib mind… Mõnikord kui rahutuks muutun selle tunde tõttu, et peale minu on siin vist veel keegi, diivanilt püsti tõusen ja ringi vaatan, hakkab sel pisikesel kummitusel hirmus kiire ning pat-pat-pat kimab ta uksest eemale voodi suunas.
Paar tundi tagasi jõudsin oma viimaselt eksamilt koju. Tulemused pole veel teada, aga olen muretu. See on lausa kummaline, kuidas muidu nii üleanalüüsiva ja tühja-tähja pärast põdeva loomuga inimene igasugustel eksami-teemadel täiesti stoiline suudab olla. Minust käib jutt jah. Ma pole mitte kunagi suutnud eksamite eel pingsalt õppida ega viimase võimaluseni materjali läbi hakseldada. Eelmise eksamiga ma seda üritasin, aga jumal tänatud, et viimasel päeval mõistus tagasi