Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas keegi selle info vastu kunagi huvi tunneb, sest mida niisugune teadmine päriselt annab, mitmekuuselt keegi esimest korda
Tag Archives: sõge beebi
Viimasel päeval kui Kaur enne jõule lasteaias käis, tuli ta sealt tagasi nohu ja mingisuguse ebamäärase köhaga. Ilmselt sai ka Lili selle pisiku külge ja nii olemegi me kuuest Hiiumaal oldud päevast karantiinis veetnud täpselt kuus. Kauriga väikesed õueringid on saanud teha, sest tal ei ole NII hull, aga Lili on vist küll otsast otsani tatti täis ja ragiseb ülekere. Sellel ei paista lõppu… Jõululaupäeva õhtusöögist sain
See hetk, kui mõtled, et lükkad äratuskella edasi ja magad veel natuke, aga unesegasena läheb meelest, et oled ise loonud ühe hävitustiimi, kelle suurimaks põlastuse objektiks on magavad vanemad: Meil on nüüd kodus üks kiisu. Täpsemalt, Lili on minu meelest hinges natuke kass. Või oli eelmises elus kass. Või ma ei tea, kuidasmoodi seletada tema palavat armastust pappkastide vastu, mäugudes mööda tuba kõndimist ning kõikvõimalike karvatuustide ja
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei olnud nukker Kärdlast sadama poole teele asuda. Mitte midagi ei pea olema halvasti, et selline kerge koduigatsus
Sel aastal algasid jõulud tavapärasest veidi erinevalt – sõitsime Hiiumaale pühi pidama väikese Saaremaa põikega. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati jõulude puhul seal käisin. Muuseas olen avastanud, et kui mõnede asjadega veidi distantsi hoida, siis ei ilmugi kusagilt riburadapidi mingeid imelikke mälestusi, vaid Saaremaa saabki mu jaoks olla lihtsalt üks natuke ununenud, aga paljude tuttavate nüanssidega koht. Seekord oli ikka tõeliselt mõnus kõik! Mis kõige
Isadepäeva õhtul jäi Kaur täiesti ootamatult haigeks. Teist korda kahe aasta ja kolme kuu jooksul tõusis tal palavik, pea neljakümne kraadini. Ilmselt oleks üle neljakümnegi läinud, kui ma paratsetamooliga vahele poleks hüpanud. Tõtt-öelda oleme me väga õnnelikud, et Kauril siiani nii tugev tervis on olnud ja peale nende paari nohu ning palaviku pole mitte miski muu teda kordagi kimbutanud (ptui ptui ptui). Pole midagi kurvemat ja halvemat
Viimaks ometi on kätte jõudnud aeg, kui ma saan kõik oma kunagised lemmikud lasteraamatud uuesti läbi lugeda. Muidugi oleksin ma võinud seda millal iganes teha, ent ootasin just nimelt aega, mis ongi nüüd kätte jõudnud – Kaur tahab unejuttu kuulata! Ta ei jäta ühegi uneaja eel seda mainimata ja ei mingit voodi veerel kauplemist enam, et ta põhku poeks – piisab vaid, kui ütlen, et toon muinasjuturaamatu,
Ma ei väsi üldse seda kuulamast, väike Kaur oma armsa keeduporgandi häälega… 🙂 Kauril oli vahepeal raamatutega hull mõõn, teda üldse ei huvitanud need. Nüüd on raamatukapi uks (sõna otseses mõttes) iga hetk eest ära kukkumas, kuna ta seda päeva jooksul nii mitu korda kinni ja lahti kõmmutab. Meil on kodus üks hästi suur linnuraamat, nii umbes A3 mõõdus suurte värviliste piltidega, mitte mingi tita-pudi-papiraamat. Esimesed korrad,
Olukord on viimaks vaibunud. Malluka iga-suvised invasioonid on toredad, ent panevad mind natuke mu enda blogi kartma. Ma ei tea, kui lollilt see kõlab? Aga seni kuni ma näen, et statistika lehel käib liiga vilgas sagimine, vähemasti minusuguse kapi-blogija jaoks, hoian siit eemale. Natuke puhkusest ka. Sõit siia kulges mõnusalt, eriti laevasõit, mil Kaur super püsiv oli – 40 min lainete üle arutlemist, peale mida läksime autosse,
Eile Tallinna poole teele asudes oli selline tunne nagu läheks niisama korra linna mingeid asju ajama, mitte tunne, et läheme koju. Eks sel suvel oleme pooleteise kuu jooksul Kärdlas juba rohkem olnud ka kui eelnevatel aastatel terve suve peale kokku, nii et noh… Ilmadega vedas seekord lausa nii hästi, et ainult ühel hommikul ärkasime müristamise ja vihmasaju peale, kuid isegi siis vedas õhtuks ikka päikese välja. Ainult
Vaatasin just, et viimati kirjutasin Kaurist kuu aega tagasi ja seda uskumatum on see, kui palju on juba jälle muutunud. No seda ma juba kusagil mainisin, et tema uusi sõnu ei jõua ma enam mitte mingi nipiga üles kirjutada. Ja ega polegi mõtetki – esimesed poolsada on kronoloogilises järjekorras jäädvustatud (ei, ma ei ole mingi peast põdur titemamma, vaid nähtavasti on telefon liiga käepärast olnud kogu aeg)
Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”. Proovisin mitu korda veel, aga iga kord sama tulemus. Ühest küljest on see natuke tüütu, et ta vaidleb, kuid teisest küljest on see
Tegelikult just ükspäev mõtlesin, et kohe-kohe saab kaks aastat sellest päevast, kui rasedustestil kahte arglikku kriipsu nägin ja siis poole ööni töinasin, et võib-olla ma hakkan seda beebit kartma, kui ma temaga midagi peale ei oska hakata ja kuidas ta oma esimesed sammud kohe Puiatu poole peab tegema, sest me oleme ta algusest peale täitsa vussi keeranud. Totrad mõtted ütleme nii. Sest kuigi ma raseduse ajal kõigile
Ükskord ammu, nüüdseks juba mitu kuud tagasi, kui Kaur jälle söögilauas veiderdama hakkas ning söömast keeldus, mõtlesin, et proovin teda üle kavaldada. Mis sobiks selleks paremini kui üks kaasahaarav titemultikas või laul. Tuhnisin veidi juutuubis ringi ning sattusin sellise video otsa: Nüüd on nii, et neil päevil kui Kaur söömise asemel niisama puristada ja jobutada otsustab, panen selle laulu käima ning sekundi murdosa jooksul on mu laps
Mul on tunne, et viimasel ajal seisneb minu suhtlus Kauriga peaasjalikult keelamises. Tema avastab üha uusi rumalusi, mida kavala näoga korda saata, mina hoian muudkui kätega peast kinni ja mõtlen, et “mis pagan ta arunatukeses küll toimub?” Ma isegi ei kujuta ette, kui tihti “Ei tohi!” meil päevas kõlab? Rohkem kui ma tahaksin, see on selge, aga kuidagi on vaja seda pisikest kratikest ju korrale kutsuda. Kusjuures