Jäär on pikalt hoogu kogunud ja ettevalmistusi teinud, et Eestis peale Malluka veel keegi oleks, kellele blogimine nii leiva kui vorsti lauale tooks. Ta peab oma tšakrad nii valla ajama kui vaimselt võimalik (esialgu tasub ilma Mangi abita proovida) ja katsuma kohaneda möödunud aasta lõpus kogu blogimaastikku raputanud WordPressi uuendustega. See
Tag Archives: tulevik
Ma ei loe ega usu eriti horoskoope. Okei, tähtkujude iseloomustused vastavad laias laastus tõele, nii palju kui reaalseid inimesi ja neid horoskoope kõrvutanud olen, aga igapäevased nupukesed kusagil lehes ei ole minu jaoks isegi kiikamist väärt. Küll aga on üks horos…ei – taroskoop, millel juba mõnda aega silma peal hoian
Laste saamine on kõik jube kihvt ja tore (miinus magamata ööd, miinus eelpuberteeti põdev kolmene 😀 ), aga on üks teema, mis mind viimasel ajal natuke nihelema ajab, kui ma sellele ekstra süvitsi mõtlema hakkan. Nimelt, ma olen praeguseks hetkeks töölt eemal olnud neli aastat ja vähemalt üks selline aasta
Eelmisel aastal samal ajal… …ei olnud mul veel aimugi, et minu sees on kasvamas üks armas väike Lilian. Õigupoolest olin ma suhteliselt leppinud mõttega, et minu keha vist selle ühe lapse (Kauri) valmis meisterdamisega piirdubki. Sellel polnud ainsatki meditsiinilist põhjust, lihtsalt imelik sisetunne, mis õnneks alt vedas. …ei osanud ma
“Appi, kui mõnus on Tallinnas tagasi olla!” võiksin ma praegu õnneliku näoga öelda ainult siis, kui keegi mul tulirelva oimukohal hoiaks. Kuna meie korter on mai keskpaigast kuni oktoobri alguseni ei rohkem ega vähem kui ahi, siis isegi mitte tavaolukorras, aga päris kindlasti mitte rasedana, pole siin kuigi tore viibida.
On 7. jaanuar 2016. Alustan selle postituse kirjutamist ammu enne, kui selle avaldada kavatsen. Aga et ükski emotsioon ega mõte kaduma ei läheks, juhul kui kõik ikka hästi läheb (ptui ptui ptui), panen üht-teist juba praegu kirja. Tahaksin selle uudise kuidagi niimoodi ümber nurga ja asjale tasapisi lähemale hiilides avaldada,
Põhjus on siin: Ma olen oma koolimineku-plaanidest väga vähestele inimestele rääkinud, sest mulle ei meeldi “enne õhtut hõisata”, aga siin ma nüüd ikkagi olen, enne õhtut hõiskamas 😀 Nimelt sain e-maili, et laupäevase vastuvõtueksami tulemused on selgunud (nende katsete tõttu pidimegi reedel linna ära tulema). Ma isegi ei avanud seda
Olen lapsepõlves korduvalt nina püsti tõdenud, et oma esimesed ingliskeelsed sõnad õppisin ma juba esimeses klassis – kunagi tundus see kuidagi nii suur ja uhke asi. Tegelikult oli see vist üsna random teema. Eriti tänapäeval poleks sellise jutuga vabse mõtet kusagile kekslema minna. Isegi meie enda tavapärasele jalutamise marsruudile jääb üks väikelaste keeltekool,
Tegelikult just ükspäev mõtlesin, et kohe-kohe saab kaks aastat sellest päevast, kui rasedustestil kahte arglikku kriipsu nägin ja siis poole ööni töinasin, et võib-olla ma hakkan seda beebit kartma, kui ma temaga midagi peale ei oska hakata ja kuidas ta oma esimesed sammud kohe Puiatu poole peab tegema, sest me
Olen hakanud täheldama, et Emake Loodus toimib kuidagi väga salakavalalt. Veel üksteist kuud tagasi vandusin käsi südamel, et mitte kunagi enam ei taha ma raseduse ega sünnituse ega paks olemise otsatute hädadega rinda pista. Mitte ilmaski! Nüüd aga taban end aeg-ajalt mõlgutamas, et “ah, polnud see nii hull midagi, täitsa tore
Korjan pluusi rinnaesiselt kohukese küljest pudisenud šokolaaditükke ja mõtlen, et 1. september läheneb ikka päris hirmuäratava kiirusega. Kui jaanuari teisel pühapäeval tundus, et sügiseni on aega maa ja ilm, siis praegu olen täiesti siiras hämmingus selle üle, kuidas aeg lihtsalt käte vahelt läbi libiseb, nii et arugi ei saa. Ja