Tag Archives: väsinud

Natuke juttu ja pilte

Natuke juttu ja pilte

Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii kõvasti ilastab, et reaalselt pool ta voodit on kaltsmärg. Või juba nii mitu päeva ühegi teise kohaga

Read More

Tahaks lihtsalt kaevelda ja joriseda, kuni maikuu lõppeb

Tahaks lihtsalt kaevelda ja joriseda, kuni maikuu lõppeb

Ma üldiselt ei viitsi kellegi teise blogis mingit pidevat kaeblemist ja negatiivset juttu lugeda. Paraku praegu tunnen end ise täpselt nii, et pole jaksu isegi nalja taha peita oma kopp-ees meeleolu. Terve üks räme nädal veel, grdfjslöflsjgd! Ma saan täiega aru, et pole mõtet siin jorutada, kuidas uni on ja üldse ei jaksa jne, aga vot see postitus on pühendusega mu lastele tulevikus, kui nad arvavad, et

Read More

Surnuks töötamise 101

Surnuks töötamise 101

Üks õhtu olin Rene peale päris kuri, et ta peale eelmisel ööl magatud kolme unetundi vara magama ei läinud. Tegelikult magas ta need kolm tundi alles peale seda kui Kauri lasteaeda oli viinud, ehk siis tegi öö läbi tööd või lõputööd – ausalt ma ei pea enam järge -, laps lasteaeda, kiire uinak ja tagasi tööle. Lihtsalt kui kellelegi niisama läbipõlemisest väheks jääb ja elu natuke rohkem

Read More

Kaua võib

Kaua võib

Ma ei tea, kas kuskil mingi kõrgem jõud on võtnud pähe, et ma peangi jääma kirjutama seda järjejuttu, kuidas enam hullemaks minna ei saa, aga siis ikkagi läheb? Neljapäeva hilisõhtul läksin enne magamaminekut Kaurile tekki peale panema, kui avastasin, et ta oli terve oma voodi täis oksendanud. Koristasin selle kõik ära ja olin sunnitud ta öösel kell pool 2 vanni pistma, sest ta oli kõrva tagant kuni

Read More

Ikka mõtled mõnikord, et nüüd küll enam hullemaks ei saa minna…

Ikka mõtled mõnikord, et nüüd küll enam hullemaks ei saa minna…

…ja siis läheb natuke hullemaks 😀 See on kummaline, et isegi kui enamasti on elu kahe lapsega täiesti normaalselt teostatav, nii et kohati hakkad end juba täitsa okei lapsevanemana tundma (enesekindlalt ja nii), siis kusagile vahele sokutavad end ikka mingid täiesti ebanormaalsed hetked. Sellised, mis tuletavad meelde, et nii nagu palju muuga siin ilmas, tuleb ka lapsevanemduse puhul nõmedalt suures osas loota joppamisele. Aga seni kuni ei

Read More

Päevad pole vennad. Nad pole isegi mitte sugulased.

Selle postituse siin saaks täiesti vabalt ühe lausega valmis kirjutada: ma sõnusin kõik ära! Täpsemalt, viimases postituses kirjutasin, et Lili ja Kaur magavad ilusti sünkroonis lõunaund ja paar vaikset tundi lõuna ajal on mulle seega garanteeritud bla bla bla – the hell it is. Ma mäletan Kauri beebiajast seda, et ta oli väga hea magaja. Mingi gaasilisem periood korra küll oli, aga see tähendas seda, et ta paar

Read More

Koolis käimine on nagu sünnitamine…

…ainult et ühel juhul korrutab ämmaemand ja teisel juhul mingi hääl su enda peas: “Natuke veel, lõpp on lähedal, sa suudad seda!” Lükkan lumelabidaga blogilt tolmu ja teavitan, et olen veel olemas. Seoses taas aktuaalseks muutunud “ma ei tea, mis kuu on, aga ma tean, et on mingi nädal” elukorraldusega pole ma ilmselgelt siia jõudnud. Ja tõele au andes, ega ma praegugi peaks siin olema – homme on

Read More

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Elu on kutsikad ja vikerkaared

Käisin eile üle kahe aasta ja kümne kuu teatris. Etenduses oli täpselt parajas vahekorras huumorit ja tõsist mõtlemisainet. Pikemalt ma sisu lahti seletama ei hakka, aga mulle väga meeldis! Kõnetas väga mitme koha peal ja tabavaid pointe oli nii palju, et ma tahaks seda kõike videoformaadis omada. Vahepeal on juhtunud ka veel selline asi, et kraapisime Rene ja Kauriga oma sissekirjutused erinevatelt Eesti saartelt kokku ja oleme nüüd

Read More

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Näomaski kiidan, juuksemaski laidan

Võtsin märtsi lõpus suure hurraaga ette ühe juuksemaski-eksperimendi. Hurraa on vaikselt vaibunud, jäänud on vaid…sibulahais. Ma tegin seda juuksemaski KAKS korda, peale mida olime nädal aega Hiiumaal ja kuna ma ei viitsinud seal pläkerdama hakata, jäigi esialgu üks nädal vahele. Hiiumaal olemise ajal (ehk peale viimast korda maski tegemist) pesin juukseid üsna mitu korda, ent sibulahais oli endiselt paras niiduk iga kord kui juuksed niisked olid või kui

Read More

Varsti kahene Kaur

Varsti kahene Kaur

Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”. Proovisin mitu korda veel, aga iga kord sama tulemus. Ühest küljest on see natuke tüütu, et ta vaidleb, kuid teisest küljest on see

Read More

Üleni halb nädalavahetus

Üleeile õhtul, samal ajal kui Rene valmistus meie Tallinna kodus magama minema, et ammuilma enne järgmise päeva algust Hiiumaale oma lapsepõlvesõbra matusele sõitma hakata, jooksin mina, Kaur ma-ei-mäleta-mispidi käes Rene vanemate majast välja ja hüüdsin kogu kopsumahu ulatuses appi, sest Kaur oli mu käte vahel lämbumas. Ma olin paljajalu, ümberringi valitses pimedus ja vaikus (ei tasu vist liiga vaiksel tänaval elada siiski) ning kedagi ei tulnud, mul oli

Read More

Hakkame magama riidekapis

Meie kõrvalkorteris elas pikka aega üks vagur vanatädi, kelle olemasolust mul õigupoolest aimugi polnud. Mingi aeg see tädi kuidagi kadus sealt ära ning tema asemele ilmus üks perekond (kaeblesin nende üle juba siin). Neil on üks laps, null kodulooma ning meiega üks ühine sein, tänu millele on neil õnnestunud meie elu täiesti pea peale keerata. Kõik algas sellest, et nad peale kolimist veidi remonti tegid. Vedasime Kauri

Read More

Oeh…

On hommikuid, kui ma ei tahaks teha muud, kui hambad puhtaks pesta, kohv sisse tõmmata, viisakad riided selga ajada ning kuskile ära minna. Kuhugi, kus ma saaksin magada ja lihtsalt üksi olla. Mõnikord, näiteks täna, kui ma hommikul poole viieni Kauriga vägikaigast vedasin, et ta magama jääks. Peeglist paistab, nagu oleks mind millegi seest välja oksendatud. Otsustasin, et ei hakka end korda siluma, et Rene ka ikka peale

Read More

Neljapäev, 2. mai

Perekooli foorumis leidis ja ilmselt leiab veel mõnda aega laia kriitikat ühe ajakirjaniku-preili blogi raseduse kohta. Mina isiklikult leian, et rasedus on natuke liiga isiklik teema. Ja kuigi mingisugust äratundmisrõõmu leidub igas sellises blogis kõigi rasedate jaoks, siis isegi kui jätta kõrvale delikaatsuse faktor – milleks peaks üks rase nii tundlikul eluperioodil tahtma lugeda võhivõõraste kommentaare selle kohta, kuidas mõni tema emotsioon või isu või arvamus pole

Read More

Teisipäev, 9. aprill

Ma olen nii unine. Teoorias peaksin iga päev peale tööd otse koju ja õppima tulema ning isegi sellise tubliduse juures oleks ilmselt kerge kahtlus hinges, et kas ikka kõik asjad saavad vajalikul ajal tehtud. Aga praegu…tunnen end nagu poolik sidrun, mis on külmkappi järgmist teejoomingut või ahjulõhetegu ootama jäetud. Ja siis sinna unustatud. Kuni ka kõige optimistlikum külmkapiukse paotaja selle õnnetu sidruni kasutuskõlblikkusse uskumast loobub. See pole

Read More