Esimeste päevade tähelepanekud

/ november 19, 2016/ 24 comments

instagram-doyoueven-bbcn5kapy7f

Mul on tunne, et ma muud ei teegi kui a) valmistan süüa, b) mõtlen söömisest, c) valin menüüd, d) ostan vajalikke toiduasju või e) loen Orgu Facebooki grupist teiste inimeste samateemalisi heietusi. Ja kuigi see asi on alles uus kõik, siis pean pidevalt endale meelde tuletama miks ma seda teha tahan ja sellega seoses leidma erinevaid viise enda motiveerimiseks. Algus vast ongi kõige raskem? Vanade harjumuste muutmine jne. Ei tundu loogiline, et nüüd sedasi jääbki, et iga õhtu kell 10 magamaminekut kaalun, kuna nii igav on. Sest mida inimesed õhtuti muud ikka teevad, kui nad šokolaadi ja muud head-paremat ei söö, peale seda kui lapsed magama pandud?

Ma ei tea, kas see on nüüd selle eelneva punktiga seotud – et kõik söömisega seonduv täiesti elu keskpunktis on ja ma lihtsalt panen rohkem tähele või olen ma oma mao elu jooksul valede toidukogustega veidi välja venitanud. Igal juhul esimesed paar päeva seda kava jälgides oli ikka pidevalt kerge näljatunne. Eriti mingi pool tundi enne järgmist toidukorda. Paar korda on siis täiesti selline tunne olnud, et kahmaks kuskilt ühe suure stritsli või kastitäie pontšikuid ja põgeneks Soome Fazeri tehase taha pappkastide vahele, et saaks sealsetest almustest elada ega peaks kellelegi kunagi aru andma, miks ja kuidas täpselt ma feilisin.

201511_1206_dfdbi_sm

…aga siis teen söögi valmis – kusjuures siiani on toidud tõesti väga maitsvad olnud – ja kõik tundub maailmas jälle võimalik. Muide, sõin just elus esimest korda riisinuudleid, õigemini riisi niitnuudlitega pastat, ja no mine pekki kui hea! Tekstuurilt meenutasid kiirnuudleid (mida ma pole sajandeid söönud, nii et nostalgialaks oli vägev), aga maitse on loomulikult hoopis teine tera. Hommikustel kaneeliga banaanipannkookidel polnud ka vähimatki viga. Ühesõnaga tegelikult läheb kõik tasapisi mõnusamaks. Ei ole taldrikutäis magedat kapsast ja hunnik keeduporgandit all day every day nagu ma võib-olla natuke ette kujutasin.

Ma olen kindel, et menüüs märgitud kogused ongi mulle sobivad, ent ma ise olen siiani valesid koguseid tarbinud ja keha on sellega loomulikult harjuda jõudnud. Maast madalast on “kõht täis” tähendanud ikkagi seda, et ainult napilt jõuab laua äärest tõusta, et diivanile leiba luuse laskma vajuda, raskustunde käes ägisedes, silmanägemine kergelt virvendamas.

Kuskilt kunagi kuulsin või lugesin sellist asja, et eestlane ei söö kõhtu täis, vaid ta sööb taldriku tühjaks. Ta ei lõpeta söömist enne kui taldrik tühi, isegi kui kõht ammu enne täis saab. Mida rohkem selle peale mõelda ja inimeste söömist jälgida, seda tõesem see tundub. Tegelikult on õige täiskõhutunne vist ikka see, et näljatunne puudub, mitte et puhtfüüsiliselt enam sisse ei mahu ja magu servast rebeneb. Aga ka see, et päeva jooksul kordagi ägisevalt rasket söögikoomat ei teki, on mulle hetkel natuke uus ja imelik. Eile peale lõunasööki jäin juurdlema, et on mul ikka okei olla ja üritasin kuulda, kas kõht koriseb veel või kas selline neutraalne tunne…peabki olema? Kuidas käituda, kui peale söömist pole vähemalt natukegi sitt olla? 😀

Ühesõnaga õhtuti šokolaadist mitte mõelda on keeruline ja harjumuse jõud on täpselt nii tugev nagu ma oletasin. Üleeile murdusin ainult nii palju, et sõin hilja õhtul ühe õuna. Näruse ÕUNA, aga süümekad olid massiivsed. Õnneks eile suutsin juba õunast ka mööda vaadata ja valasin lihtsalt “phh, ma ei tahakski muud…” näoga klaasi vett juurde ja elu läks edasi.

24 Comments

  1. Oh kui toredad heietused 🙂 Ma alustasin kolmapäeval (või teisipäeval ? ei mäleta 😀 ) ja nüüd juba on tunne, et toidumõtete vahepeale eksib ka mõni muu mõte ära 🙂

    Igaljuhul PALJU jõudu ja kindlat meelt 🙂

    1. Ma ootan ka väga suure põnevusega seda aega, mil toidumõtted pole hommikul esimesed ja õhtul viimased. No päris nii pole, aga you get it. Tahaks, et söögikordade kellaajad ka hästi paika loksuksid, et tekiks mingi rutiin selle asjaga. Paraku lapsed ei pea sellistest peensustest (nagu kellaajad) üldse nii palju lugu kui ma sooviksin 😀 Aga küll kõik õnnestub ikkagi!

      Meelekindlust sullegi! Lisaks soovin nii palju motivatsiooni, et siht silme eest hetkekski ei kaoks! 🙂

  2. Hästi palju edu sellel teekonnal! Üks paras enesevõitlus, aga tasub kuhjaga ära. Elan kaasa! 😉 💪

    1. Aitäh kaasa elamast! Näen su blogist, et tead täpselt, mida räägid ja oled end juba parasjagu ületanud 🙂 Kui sul seal vaid kuskil mingi arhiivis liikumise võimalus oleks, siis ma hakkaksin küll esimesel võimalusel algusest peale lugema! 🙂

      1. Oii, ma polegi selle peale tulnud, aga ilmselt lugejale oleks tõesti nii mugavam 🙂 Vaatan, mis teha annab 😉

        1. 👍 🙂

  3. Elan ka kaasa! Sain eelmisel aastal enne pulmi 15 kg seljatatud ja olin tohutult uhke enda üle. Igatahes, kui minusugusel selgrootul ussil on võime kehakaalu kaotada, siis ma usun, et see on sinulgi! Ole tubli, sõber ja ole õnnelik sel teekonnal!

    Ma sain rõõmsalt hõisata, et peale sünnitust jäi 5 kg algkaaluni, kuid praegu on paar kg juurde tiksunud. Magusa ja kõike muu nälg on lausa tappev. Seadsin endale eesmärgid ja kogusin motivatsiooni. Midagi oleks veel puudu, aga eelkõige tahan anda parimat, et tagasi kõike ei koguks. Edu tarvis 🙂

    1. Oo, kui tore, et kaasa elad! Samas jälle seda suurem on feil, kui mimgil mõõnahetkel pole läheduses kedagi, kes piruka käest maha virutaks, ja uuesti omale vanale rajale satun. Aga no esialgu optimism 😀 🙂

      15 kg on ikka M E G A tubli saavutus niimoodi omal käel 😦 👍 Tahaks vähemalt poolega sellest toime tulla, siis saaks juba natuke rahul olla. Aga kas järgisid ka toitumiskava või oli mingi muu meetod?

      Edu edu edu igasse ilmakaarde kõigile kaalulangetajatele!

      1. Ma olin aasta aega nutnud ja dieeditanud ja ise ka ei usu, aga esimesest jaanuarist 2015 võtsin endal natist kinni ja sundisin esimese nädala suhkruvabalt vastu pidama. Alustasin M. Kalmuse kavaga, mis võib teinekord olla liiga ühekülgne, aga samas minu meelest geniaalne ja lihtne jälgida. Eriti kui meeldib aegajalt kavast eemale suusatada… Tegelikult oli kõige olulisem see, et vähendasin koguseid, loobusin mõttetutest kaloritest, vabanesin suhkrusõltuvusest ja tundsin ennast samal ajal õnnelikuna. Ehk siis mingi aeg ma otseselt kava enam ei jälginud, sõin kõik, mis teised kodus, aga vähem ja õhtul liiga hilja ka mitte. Oehh, saaks nüüd uuesti reele 😀

        1. Kusjuures suhkruvaba nädal tuli mul isegi ära, mõni päev pealegi. Ja tegelikult Orgu kava on selle paari nädalaga juba põhiolemuselt selgeks saanud. Ma arvan, et ma võiksin 90% toiduainetest peast ette loetleda, millele Orgu selle kava kohaselt rohelise tule annab ja mingil määral suudan ilmselt juba toidu koguseid ka ilma kaalumata enam-vähem õigesti manustada. Ja see täpselt see ongi, et tahaks endale need “õiged kogused” ja “õiged toiduained” sisse juurutada. Õiged kellaajad ka muidugi, aga sellega mingit väga peent teadust pole õnneks. Tegelikult on enesetunne hea ja kõik sobib, aga vastik on vahepeal süütunnet tunda, kui magusale mõtlen… Miks ma pean oma elus tühja koha pealt seda tunnet tundma? 😀

  4. Kuidas seal patutoidukordadega on? Mul näiteks arenes patutoidukordadest patutoidupäev, tegin alati muffineid jne, aga kaal õnneks ikka langes 😀 ja kindlasti on mõnda toitu koguseliselt rohkem. Fitlapis igatahes igasugused ühepajatoidud ja supid olid suht kreisid kogused. Et kui nälg piinab, siis võid proovida leida asju, mida tuleb rohkem. Mu elukaaslane on muidugi 2 m pikk ja 100 kg ka, aga tema borš näiteks tuli 900 g 😀 Ja kui mul muid toite tuli 200-300g vahel, siis supid, lavaš rullid ja igast pajaroad ikka kippusid sinna 500 g juurde ja supid kusjuures olid ikka väga paksud, et ei saaks öelda, et puhtalt puljongi pärast rohkem süüa tuli.

    1. Aa ja kui ilge magusaisu kiusas, siis jõin Coca-Cola Zerot. Seda muidugi tuleb tarbida omal vastutusel, aga kaalulangetust ei peaks mõjutama.

      1. Ma olen mõelnud, et kui magusaisu juba elu segama hakkab, siis võtan kas lusikatäie mett või tüki tumedat šokolaadi. Õnneks praegu olen veel ilma hakkama saanud, aga kindlasti millalgi tuleb ka murdumisi. Hiljemalt jõulude ajal kindlasti.

    2. Patutoite eriti polegi. Või noh, äkki mu toitumisharjumused on nii hukas, et ahjuõunad kaneeliga ei liigutu mu jaoks erilise magustoidu alla 😀 Üleüldse on Fitlap natuke liberaalsem ma vaatan. Sirvisin sealseid kavasid (kellegi teise konto alt) ja tõesti, Orgu kava järgijad küll endale nii palju maiustamist ei saa lubada. Ei oska isegi hetkel seisukohta võtta, on see praeguses kontekstis hea või halb…

      Mis toidu kogustesse puutub, siis olen ka täheldanud, et sugugi mitte alati ei täitu kõht ühtmoodi palju. Minu palavalt armastatud nuudlipastat tuli (menüüs antud koguseid järgides) näiteks lausa selline ports, et jätsime kava-järgse õhtusöögi vahele ja sõime õhtul hoopis teise raundi pastat. Eile õhtuks tegin lillkapsa püreesuppi juustuga ja sorri, pole mina oma elus kohutavamat suppi söönud 😀 Seda küll enam ei korda. Üleüldse ongi igasugused pajaroad mu meelest kõige paremad. Maitsed on mõnusalt segunenud ja miski pole kunagi kuiv.

      1. Fitlapi magustoidud on stevia või huxoliga tegemiseks mõeldud ja kahjuks mind see ära ei petnud. Tänu sellele mugisin reedeti ikka hunniku vana hea suhkruga tehtud muffineid, aga ega see muffinivärk tuli ka alles kuu peale kavas olemist. Võimalik, et see oli ka veidi psühholoogiline probleem a’la tekkis trots, et kaua ma siin nüüd näpuga järge pean ajama ja keelatud vili on ju magusam 😀 ma üldiselt ei ole tegelikult väga suur magusasõber.

        1. Muffinitest rääkides tunduvad mulle need ülimaitsvad:
          http://blog.lesscarbs.eu/pannkoogimuffinid/

          Midagi sellist tegidki? Ma küll kujutan ette, et see võib täitsa okei magususega olla. Aga veel ei hakka proovima. Lihtsalt otsisin eile mingit koogiretsepti, et kas üldse on midagi. Muidugi mina olen nii suur magusasõber olnud, et ise ka imestan, et juba praegu pole kuskil silma kinni pigistanud. Natuke vastik on endale keelata, aga samas siis kuvan endale kohe silme ette pildi sellest, kuidas ma suvel rannas lastel päikese ära varjutan ja läheb magusaisu üle. Ei tea, kaua selline pooleldi enda hirmutamisel põhinev motivatsioon toimib huvitav 😀

          1. Need näevad küll jube head välja. Ma tegin kohupiima, vaarikate ja suhkruga ehk siis 200% kavaväliseid 😀 Aga Fitlapis on neid kooke ja asju tõesti mustmiljon. Juustukoogid, brownied, kohupiimakoogid, leivasupid…you name it 😀

          2. Novot, kui magusaisu ründab ja ei taha sellepärast kõike pekki keerata, siis tean, et leevendust pean otsima Fitlapist 😉

          3. Tegelikult on vist nädalas 1 x toidukord patuna ette nähtud, seega seda süües läheb ikka kavas olemisena kirja. Aga noh ma jah tegin patupäevi mitte patutoidukordi, ups 😀

          4. Erik ei ole sama meelt 😀 Kui tervislik toit, siis tervislik toit 😀 Heh, ei eks ma tegelt ikka mingi aeg need muffinid proovin küll järgi. Pannkookide asemel näiteks mingi hommik.

          5. Aa ja meenus veel see, et Fitlapis on paar toitu, mis on poest valmiskujul saadavad. Fitlapi tellitud vms, miski Maksiköögi kana-tatraroog ja midagi oli veel. Et kui mõnikord ise ei viitsi teha, siis ostad poest enda koguse ja korras.

          6. Panin Fitlapi lehel tähele jah seda, aga kui seda ainult Maksimarketis müüakse, siis on vähe tolku. Üleüldises mõttes muidugi väga lahe, et selliste asjade peale ka tullakse 🙂

          7. Konsum ka. Aga seal tuleb ettevaatlik olla, sest osad poed hakkasid vist suvaliste asjade juurde ka neid Fitlapi silte toppima 😀

          8. Mul on lähim Konsum ka teises linna otsas, nii et ilmselt kui kunagi satun sealt midagi ostma, siis läbi suure juhuse. Aga hoian silmad lahti ja kui siis mõnel krõpsupakil või pontšikul Fitlapi kleeps peal, suhtun skeptiliselt 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*