Hüvasti, kõik head asjad! Tere, silo!

/ november 16, 2016/ 19 comments

and-a-diet-coke-meme

Peale Kauri sündi kaotasin ma kõik rasedusega kogunenud kilod kuue nädalaga. Võib-olla ka rutem, aga enne ma lihtsalt ei sattunud kaalule kui poolteist kuud peale sünnitust.

Liliani ootama jäädes oli mul juba kilosid rohkem kui vaja. Nüüd on tema sünnist möödas täpselt kaks kuud ja esimest korda kaalusin end peale sünnitust alles paar päeva tagasi. Kuni selle ajani ei teadnud ma, kui suur hulk raseduskilodest on kadunud. Tahtsin seda teada küll, aga samas enesetunne oli (ja on) nii balloon, et…väga nagu ei tahtnud ka. Milleks riskida sellega, et äkki kaalun VEEL rohkem kui enne rasedust. Igaõhtuseid šokolaadi- ja piparkoogilaadungeid arvestades poleks olnud midagi imestada.

Kaal kaaluks, aga päris kindlasti ei taha ma olla see ebamääraste piirjoontega inimkogu, keda ma praegu peeglist näen. Ehk et ma ei ole enda peegelpildiga hetkel rahul. Ma olen sellega üleni rahul olnud umbes täpselt pool aastat oma täiskasvanuelust. Mitte lihtsalt see “ma meeldin endale sellisena nagu ma olen” jibber-jabber, mida minusugused balloonid šokolaadile pealekaks tarbivad, vaid siiralt meeldisin endale ülepeakaela. Sellest on mõned aastad möödas ja tol korral saavutasin selle puhtalt trennis käimisega. Kusjuures ma ei pidanud üldse palju rabelema, mingi paar korda nädalas käisin 40 minutit rühmatrennis ja oligi olemas. Muidugi mu töö oli ka tol ajal 12h jalgadel seismine, mitte persetpidi diivanilohus vedelemine nagu praegu. Toitumist ma toona ei jälginud. Nüüd üritan teistpidi alustada. Selleks olen teinud esimese suure sammu – liitusin Erik Orgu toitumiskavaga.

Mingi aeg oli paljudel blogijatel Orguga koostöö. Täpseid üksikasju ma ei tea, küll aga seda, et nad kõik riburadapidi alla andsid. Ilmus üks suur laviin toitumiskavaga alustamise postitusi ja isegi mitte ajapikku, vaid üsna kohe see vaimustus neil kõigil uuesti rauges. Tuleb tunnistada, et see ei mõju kuigi julgustavalt. Seda enam ei tahaks ma sellesse samasse ämbrisse astuda, et suuga teen suure linna ja siis ebaõnnestun ilge kolinaga. Aga riskin.

tumblr_o2o5d9c9fp1sm6qp8o1_1280

Mõtlen, et isegi kui ma 100% alati ei suuda kava jälgida, siis mingeid tervislikumaid retsepte jms saan ikka. Millestki pole vaja ju loobuda. Noh, tonnidest šokolaadist, seda küll, aga üleüldiselt on vaja lihtsalt harjuda sööma normaalsetel aegadel, sest ega ma enne ka teab mis rämpsu ei söönud. Või noh, kui õhtused magusa-orgiad kõrvale jätta… Ma parem lõpetan nüüd selle lõigu ära, sest ma juba tunnen, kuidas mu tõsiseltvõetavus haihtuma hakkab.

Miks ma Erik Orgu, mitte näiteks Fitlapi, kasuks otsustasin, oli ühe tuttava inimese edulugu sama toitumiskavaga. Et see pole mingi “keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes täiega alla võttis selle kavaga” anonüümne ilus heietus, vaid reaalne inimene, kelle kaalukaotus oli mu enda silmale selgelt näha. Ja kelle suust kuulduna terve see toitumiskava teema minus esimest korda elus huvi äratas. Seni olin veendunud, et kõik algab trenni tegemisest ja kui ma trenni nagunii teha ei saa/taha/viitsi, siis mida ma selle riisi ja kapsaga kah end kammitsen. Aga tuleb välja, et päris kõik ikkagi trenni tegemisest ei alga ja on küll mõte ka selleta oma toitumine luubi alla võtta.

Enne Orgu menüü põhjalikumat sirvimist kujutasin vaimusilmas ette, kuidas toidulaud hakkab peaasjalikult koosnema riisist, galettidest ja salatilehtedest. Siinkohal on vist paslik näidata pilti oma hommikusöögist ja sõnu säästa… #galett 😀

20161116_111957

Aga ma ei tunne praegu mingit hirmu oma tavapäraste toitumisharjumuste kõrvale heitmise ees, hoopis vastupidi. Sest laias laastus toitun ma ikkagi kohutavalt valesti. Alustades kasvõi sellest, et põhiline söömine toimub päeva teises pooles (et mitte öelda hilja õhtul) ning koosneb suures hulgas magusast.

Ainult üks asi tundub kahtlane. Et nii tihti peab sööma. KOLM korda päevas + oode. Kellel selleks aega on…?

Nagu öeldud, siis paar päeva tagasi kaalusin end esimest korda peale sünnitust. Kaal on küll jah sama, mis enne rasedust, kuid ikkagi 10 kg rohkem kui ideaalis olema peaks. Ükspäev kui on meeles, siis teen “enne” pildi ka, aga seda ma kindlasti enne ei avalda kui on kindel, et ma mõne kuu pärast hullem välja ei näe kui praegu 😀 Kujutan ette, et ega see lihtne pole. Kõht ausalt lõdvaks lasta ja see õudus jäädvustada. Õudus ongi see võib-olla ainult mu enda silmis, sest igaüks on ikka enda suhtes kõige kriitilisem, aga kui karm reaalsus ei motiveeri, siis mis seda üldse teeb.

Mingisugust toitumisblogi sellest siin ei saa, kuitahes süvitsi või pinnapealselt ma kokkuvõttes oma toitumist käsile ei võta. Aga kui asjal on mingitki jumet, siis te sellest kindlasti kuulete (ja oh lord – ka näete).

Kusjuures. Eile palusin Renel poest toitumiskava tarbeks asju tuua ning tema kommentaar oli, et “järgmine kord, kui sellist SODI on vaja osta, siis palun telli toit kulleriga koju”. Ta pidas silmas seda, et kuna Orgu kava koostab automaatselt ostunimekirja, siis on toiduained seal 10 grammi täpsusega kirjas. No ja milline inimene (aga eelkõige milline isane inimene) viitsib õhtul kell kümme Prismas mingeid liblesid mõõta. Nii et toidu kulleriga koju tellimine on tegelikult päris asjalik ettepanek. Muidu ikka lapid siit ja sealt igasugust jama korvi ja kokkuvõttes viskad palju asju minema, sest pooled on “igaks juhuks, äkki läheb vaja” tähe all ning mõttetu varuga ostetud. E-toidupoest ostes seevastu saab üsna täpselt vajamineva koguse korvi panna, nii et ülejääk on minimaalne ja raisku läheb seega samuti minimaalselt.

Olgu ka öeldud, et oluliselt kallimaks või odavamaks see toitumiskava meie toidukorvi hinda ei muuda mulle tundub. Ainult algus on kallim – näiteks nisujahu vahetada kookosjahu vastu, rapsiõli kookosrasva vastu jms. Aga need on asjad, mida ei pea iga nädal ostma. Lisaks oli vaja osta kaal enda kaalumiseks ja köögikaal kõnealuste liblede kaalumiseks, aga see oli täitsa ühekordne väljaminek. Järgmine suur kulutus on loodetavasti see, kui kogu oma garderoobi number väiksema vastu pean vahetama.

Ühe klausli tahaks siia alla tibatillukeselt siiski lisada: ainuke aeg, mil ma kavatsen sellest teemast paariks nädalaks veidi kaugeneda on jõulud. Ma lihtsalt tunnen, et jõululauas oleks see kuidagi harjumatu. Akna taga sajab laia lund, Pille koha peal on laualina galetipuru täis ja Pillel endal kodujuustuvunts ees 😀 Ühesõnaga traditsioonide kallale ma esialgu veel ei lähe, see on alles järgmine level ja praegu pole mu eesmärk sinnani küündida.

19 Comments

  1. Ma olen rohkem fitlap.ee usku. Orgu kohta ei tea, aga Fitlapis saab megalt asendada toitaineid jne. Lisaks kui liitud, siis pääsed salajasse toetusgruppi, kus pea iga päev keegi postitab oma edulugusid. Lisaks seal on inimesed nii toetavad, treenerid vastavad küsimustele ja muud inimesed ka + saab megalt ideid. A’la kes endale bataadisupi retseptist võileiva sinihallitusjuustuga välja võlus jne. Ise sain 60 kg pealt 56 kg peale kevadel ilma igasuguse probleemita. Ja võid ükskõik mis toitu ükskõik mis kell süüa, seega selle põhjal sain aru, et see “õhtul ei tohi süüa” on müüt.

    1. PS! Jõulupraadi ja verivorsti saab ka jõuludel 🙂

      1. Tõesti, et Orgu kavale mitte liiga teha oma teadmatuse tõttu ma kiirelt otsisin sealt Facebooki toetusgrupist märksõna “jõulud” ja kohe tuli kõiksugu jõulutoite ette, verivorstid kaasa arvatud 🙂 Rõhk on vast pigem mõistlikkusel, mitte millegi kategoorilisel välistamisel.

    2. Ma loodan, et ma seda postitust kirjutades Orgu kavale kuidagi liiga pole teinud, sest ma pole veel nii hirmus süvitsi kõige kohta jõudnud uurida. Minu teadmised piirduvad hetkel nendega, mis elu jooksul siit-sealt kuuldud ja kindlasti mingil määral on need umbes “naised saunas rääkisid” tõsiseltvõetavuse tasemel. Valearusaamad, lühidalt. Ja eks see, et õhtul süüa ei tohi, on minu näitel konkreetselt selle tähendusega, et ma ainult õhtul sõingi. Ja siis kõike korraga. Ma ei usu, et selline asi üheski toitumiskavas tervislik variant on.

      Facebooki toetusgrupp on Orgu kaval ka. Juba olen seal sirvinud ja lugenud ja see tõesti motiveerib veel omakorda 🙂

      Kusjuures ma olen päris kindel, et nii Fitlap kui Orgu kava ongi mõlemad täiesti toimivad asjad 🙂 Seekord sai mu valikuks just Orgu oma põhjusel, mille ka postituses välja tõin – tuttav inimene, kelle puhul see kava meeletult edukas oli. Ja ei enamat. Ma pole veel leidnud, kus või kas üldse Orgu kaval üksikuid toiduaineid asendada saab, aga seegi pole mu jaoks oluline. Esialgu piisab sellest, et saab menüüs toidukordi muuta. Kindlasti aja möödudes ja vilumuse suurenedes (ning antud teemal juurde uurides) tekib oskus ise toiduaineid vahetada. Mida rohkem teadlikult toituda, ilmselt seda vabamalt see lõpuks tulema hakkab, nii ma loodan.

      1. Asendamise vajadusest hakkad aru saama siis, kui kodus on parasjagu ühe leiva asemel teine või ühe liha asemel teine või ühe juustu asemel teine või üks jahu maitseb rohkem kui teine või siis on mõni toiduaine lihtsalt odavam või pole miskit parasjagu poes saada või lihtsalt ei maitse või saab mõnda toiduainet retseptis koguseliselt rohkem kui teist. Tahtsin näiteks ilgelt seenerassolnikut, aga sellist retsepti ei ole, seega tuletasin selle retseptist kruubipuder ahjulihaga ja taraa, olemas! Sest seal on ka teatud asjad nö vabavarana, a’la hapukurk, seened, tomat, kurk jne. Kahjuks mul Orgu kavaga võrdlusmomenti pole, aga ma olen näinud seda saadet nüüd ja mul on korralik antipaatia tekkinud inimese vastu 😀

        1. Kuna ma praegu teen kõik ostud toitumiskava alusel, siis see oht, et mõnda vajalikku toiduainet kodus pole, puudub. Kujutan ette, et kui juba mingi aeg olen seda kava järginud, siis kindlasti tuleb kergem või raskem kopp ette ja kisub üksluiseks. Aga samas ma ikkagi usun, et kui algul rangelt koguseid ja toiduaineid jälgida, siis see natuke nagu muutub automaatseks ka. Et enam ei pinguta söömisega üle ja juba tean konkreetsemalt, millised toiduained üldse on okei.

          Saatest rääkides siis jah, minul tekkis seal ka mitme koha peal kõva antipaatia, aga hoopis saatesse osalema läinud inimeste vastu. Ja kui need ülekaalulised seal järjest kõik käega löövad, siis mõistan ka hästi, miks selline vastuvoolu ujumine, mida toitumisnõustaja ning treener seal piltlikult öeldes teevad, lõpuks täiesti närvi ajab. Kindlasti annaks seda saadet nii teha, et Orgu kortsus kulm poleks nii keskne asi igas teises kaadris, aga samas mina isiklikult ikkagi ei tunne et mind see rohkem häiriks kui need vingus ja hädaldavad saateosalised. Täitsa maitse asi jälle. Ma oleks nõus teda kolm korda rohkem mossis näoga nägema kui mõni osaleja lõpuks ometi eesmärgiga hakkama saaks (mõjuks endale ka motiveerivalt)! 😀

          1. Kevadel oli mingi kanaliha ikaldus poodides ja siis ma olin küll õnnelik, et asendada sai. Aga saatest nii palju, et kui inimene on end suutnud 100+ kiloseks süüa, siis tõenäoliselt ta ei olegi nö tavaline inimene nagu mina või sina, sest mul lähevad juba 60 kg peal häirekellad tööle oma 167 cm juures. Et ilmselt nad ongi natuke “haigemad” kui nii võib öelda ja vajavadki rohkem tuge ja positiivset utsitamist, mitte silmade pööritamist, sest sellised inimesed on tihti lohutussööjad ja mõnitamine ei tee asja küll paremaks. Eks inimesi motiveerivad ka erinevad asjad, mõni tahab piitsa, teine präänikut ja kiita.

          2. Täitsa võimalik, et kui oled oma probleemist teadlik, üritad asjaga tegeleda, aga pidevalt kuuled negatiivset tooni, tuleb käega löömine kuidagi kergemini. Kuigi ma arvan ikkagi pigem seda, et seal konkreetses saates ei ole asi niivõrd selles pidevas “piitsas” kuivõrd ikkagi asjaolus, et osalejad ongi nõrga tahtejõuga ja väga väga kõvasti oma vanades harjumustes kinni. Ükski toitumisnõustaja ei saa ju laskuda sellele tasemele, et paksukesel iga kord piruka käest virutab, kui viimane jälle loobuda otsustab. Motivatsioon peab tulema probleemiga inimesest endast, mitte kelleltki teiselt. Ja kui motivatsiooni pole, siis järelikult ikkagi pole probleem piisavalt suur inimese jaoks ja ta ei saagi hakkama. Aga süüdi on loomulikult kõik välised faktorid.

          3. Mulle tunduvad need Udekülli toitumissoovitused ka nii ja naa, a’la suhkur on halb aga kookoskook on hea. Kookoses ja pähklis on üldse rohkem kaloreid kui šokolaadis. Tervislik võib ta ju olla, aga kaalulangetust see ei soosi. Kohati tundub, et taolised “väikesed” asjad jäävad neile mainimata.

          4. Ma olen way too roheline hetkel selles asjas, et oskaksin midagi tarka vastata 😀

          5. Oi, just avastasin, et Orgu menüüdes on asendamine ka täitsa olemas. No pidu ja pillerkaar – üksluisust pole järelikult nii pea karta 🙂

    1. Just, täitsa sarnase pildi jõulutoitude menüüst leidsingi, natuke teise kompositsiooniga 😀 Ei jää kummagi toitumiskava järgijal jõulud pidamata, hurraa! 😀 🙂

  2. Väga tubli! Kas kasutad kava üksi või terve perega?

    Ja PS! Kookosjahu on seal asendatav riisijahuga, mis on kordades rahakotisõbralikum! 😉

    1. Aitäh riisijahu nipi eest! 🙂

      Päeval kui üksi kodus olen, siis üksi ja õhtuti-nädalavahetuseti terve perega. Teistele muidugi kõrvalekaldeid menüüst ei keela (mu motivatsiooni ei kõiguta nt kellegi teise maiustamine).

  3. Bahahaha kodujuustuvunts 😀 (tahab ka kodujuustu, mis kole).

    1. Kusjuures paar päeva peale orgutamisega alustamist maitses kodujuust mulle esimest korda elus hästi. Nii hästi, et sättisin järgmise päeva menüüsse igale toidukorrale midagi, mis seda sisaldab. Ja nüüdsest ei saa enam kunagi olema ainsatki hetke, mil mu külmikust kodujuust puudub. Nii et mõistan sind! Vabandust, et see natuke kelkivalt välja kukkus ainult 😀

      1. Minu meelest kodujuust sobib absoluutselt kõikjale, sisaldab kõike head-paremat ja maitseb suurepäraselt. Geniaalne toit 😀

        1. Uskumatu, kui üleöö võib arvamus ühe toiduaine suhtes ikka muutuda 😀 Novembris oleksin “meh” saatel õlgu kehitanud, aga praegu nõustun küll kõige täiega! 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*