Sain hakkama, aga ei saanud ka

/ jaanuar 30, 2018/ 12 comments

Eelmise postituse jätk. Suhkruvabadus ei ole minu jaoks veel lõppenud, kuigi ma hoolimata nädal aega kestnud eeskujulikust toitumisest reede õhtul ikkagi libastusin. Hakkasime nimelt lõpuks Kauri tuppa tapeeti panema ja tundus hea idee kiire toit tellida, et niigi nappi tööaega köögis vehkimisele mitte raisata. Tellisin mingist kohast kebabid. Mõtlesin seda tehes, et salat, liha ja kartulid on kindlasti suhkuruvabad ning et kastet lihtsalt ignoreerin, lebo. Kurb lugu ainult, et terve toit oli ketšupi ja majoneesiga üle valatud. Mis seal ikka, sõin ära. Jõin siidrit ka veel peale. Sorry not sorry.

Positiivse külje pealt – kuigi väljakutse lõppes juba üleeile, siis, nagu öeldud, olen mina endiselt suhkruvaba. Enda loogika kohaselt olen seega need paar libastumist oma lisaajaga juba korvanud ning põhimõtteliselt sain ikkagi hakkama. Kui asju niimoodi hästi mugavalt enda kasuks ümardada 😀 Aga ilma naljata ka, sest nende väljakutsete põhimõte on minu arusaamist mööda paremate harjumuste juurde jõudmine, mitte see, et nädal aega sööd null suhkrut ja siis esmaspäeva hommikust maugid täie hooga magusat edasi, samal ajal end täieliku võitjana tundes. Pigem on asjast tõeliselt kasu siis, kui igast väljakutsest enda jaoks midagi ka edaspidiseks kaasa võtad…ei?

Magusaisu mul endiselt väga pole, ent igaks kümneks juhuks ostsin purgi maapähklivõid, mis sisaldab ainult maapähkleid ja meresoola ning on nii magusa asja kohta seega üllatavalt patuvaba. Teelusikatäis seda on maksimum, mille ma korraga ära suudan süüa ja päevas rohkem kui kaks ampsu pole küll isutanud.

Trenni osa jäi möödunud nädalal pisut kesiseks, sest reaalselt terve nädalavahetuse panime tapeeti ja nädala sees jäi mul (Rene korvpalli ja tema töö tõttu) ainult kaks õhtut trennis käimiseks, millest üks kulus ka kuskile mujale ära. Bummer. Aga tapeet. Ma nüüd ei tea, kas sellesse on üldse mõtet laskuda. Hea küll, teen lühidalt:

Võimalusel ärge mitte kunagi tapeetimist ette võtke.

Me saime sellega esimese korra kohta küll haigelt ideaalselt hakkama (lihtsalt nii tuimalt kiidangi), aga vähemalt pool kogu tapeetimise ajast mõtlesin ma, et MIS valu peab kellelgi olema, et ta siseviimistlust õppima läheks?? Võeh.

Esimene õhtu polnud tegelikult veel midagi, saime kahest pikemast seinast ühe tapeeditud ja lõpetasime inimlikul kellaajal. Viskasime nalja ning kõik sujus. Järgmise õhtu plaan oli lapsed veidi varem “maha raputada” ja terve tuba lõpuni teha, mingu või hommikuni. No see oli umbes kõige jaburam mõte, kohe peale mõtet esimeseks tapeetimiseks mingite peente väätidega mustrilollus valida. Hommikul kella poole viieni tapeetimine on veel üks asi, mida ma pigem ei soovita. Väsimus pigistab sellest niigi nürist tegevusest täiesti halastamatult kõige viimasegi isetegemise entusiasmi välja, nii et lõpuks oled seal – üleni liimine, tige nagu troll ja valmis kodu koos mehe ja lastega välja vahetama, et see kuradi õudus kellegi teise kaela veeretada 😀

Aga veelkord, arvestades, et enne kiiret guugeldamist veerand tundi enne tapeetimisega alustamist olid meie mõlema teadmised sel teemal sirge null, siis tegelikult ka võib super rahule jääda. Mitte ühtegi narmendavat serva, mitte ühtegi õhumulli, muster jookseb ilusti ümber terve toa, kuigi kohati kõverad seinad seda vabse ei soosinud. Lisaks, ainus koht, kus muster kokku ei jookse, on seal, kus algus ja lõpp kohtuvad ning seegi paikneb üsna delikaatselt toru taga, mis omakorda jääb kardina taha.

Siin väike pilt äsja valminud toast, õigemini ühest nurgast. Liiste veel pole ja mööblit ka, aga see polegi oluline. Kolm seina halli lillemustrit ja ühes seinas natuke värvi ka.

Mul on lausa kahju, et me just selles ühes asjas nii kohutavalt osavad oleme, mida me kumbki lähemal ajal kardetavasti mitte kunagi enam uuesti teha ei taha 😀

12 Comments

  1. Hahahhahahahahha meemiemand.

    Tapeetimine on rõve. Ma olen selles kardetavasti hästi halb ka, mis teeb selle töö kohe eriti tülgastavaks. Viimati tapeetisin laste mängumaja alumist korrust, ka tulid mingid destruktiivsed mõtted pähe. Käpuli tapeetides on “üleni liimine ja tige nagu troll” lihtsalt liiga täpne olukorrakirjeldus. Eriti kui iga kolme minuti tagant pea ära lööd. NEVER AGAIN!

    1. Hahha! Ma ei tea, ma ütlen ja tunnen ka, et ei iial enam!, aga samas kusagil kuklas tiksub teadmine, et see pole tõsi. Ei tea, mispärast. Sisimas vist ikka väike kaif, et nii hästi õnnestus, kuigi roppus kuubis on see ettevõtmine kogu TÄIEGA! 😀 Ja raudselt oli algaja õnn, nii et järgmine kord võtame hurraaga mõne suurema toa ette ja siis elame ülejäänud elu mingisuguse laperduse vahel, sest õnn on kõik juba ära kulutatud… 🙄

  2. Oo jaa, tean, mida tunned. Meie panime ka elus esimest korda tapeeti, kui hakkasime oma koju sisse kolima. Esimeseks tapeediks suutsin valida reljeefse pinnaga tapeedi kahveel. See jäi seinas nii kortsu, et panime esimese seina ära ning kuna tulemus oli kohtutav, siis rebisime kõik peale esimese paani uuesti maha. Järgmisel päeval tegime uuesti ja saime tulemuse, mis kannatas seina jätta. Kuigi algne idee, tapetseerida ära kõik 4 seina, jäi soiku. Jäigi see üks tapetseeritud sein ning ülejäänud neutraalse värviga seinad. Järgmist ruumi tapeetides ei tulnud hästi välja üleserva sirgeks lõikamine. Aga ka kõvera laeserva lahendasime ära – ostsime kitsa dekoratiivteibi ning kleepisime laeliistu äärde. Tulemus tuli kusjuures märksa parem kui vaid tapeet oleks jäänud 🙂

    1. Ma arvan, et ma oleks ära minestanud, kui mingi seinast maha vajunud tapeedihunniku otsa oleks hommikul sattunud. Eriti kui see oleks juhtunud peale seda teist ööd. Siis oleks tõesti kolimisele mõelnud 😀 Meil ka tegelikult selle ülemise serva sirgeks lõikamine on veel ees. Äkki peaks ka hoopis mingi dekoratiivkleebise poole vaatama 😀 Vähem horrorit ja närvikulu 😀

  3. Mina ütlesin mehele kohe ära, et tapeedi panen ma üksi seina. Kuigi see on tõepoolest maailma rõvedaim tegevus (vana tapeedi eemaldamise järel muidugi), teen ma seda parem üksi kui et asi lõpeb kodusõjaga 😁😁😁

    1. Meil tegelikult koostöö sujus väga hästi kuni selle hetkeni, mil mõlemal täielik rammestus peale tuli. Ma ütleks, et kusagil öösel ühe paiku on viimane hetk töö katki jätta ja magama minna. Klaari ja puhanud peaga on ikka täiesti teine tera seda asja teha 🙂 Samas ma tean ise ka inimesi, kes ühel ajal tapeetimise kallal tegutsemist teadlikult vältisid ja tegid seda tööd hoopis vahetustega, kordamööda 😀 Täpselt samal põhjusel nagu sina välja tõid. Nii et kellele kuidas 😀

  4. Kui ma kunagi arvasin, et tapeedi panemine on täiesti okei, siis enam mitte. Teeme kodus üldiselt remonti, võtsime esiku ette. Esimene takistus – 36 aastat tagasi pandud tapeet ja ajaleht seinas, kuhu peale on aina uusi kihte pandud. Lõpuks, suuuuuure jamamisega ja lihtsalt noaga seinast lõikamisega, saime seina puhtaks. Suure rõõmuga, et nüüd saame esiku korda teha, hakkasime tapeeti panema. Liim seina, tapeet peale, mis see siis ära pole… WRONG! Tapeet hakkas mullitama, tõmbasime lahti ja oh imet, värv tuleb koos tapeediga! Nüüd me siin tasapisi eemaldame seda vana värvi, et sein betoonini puhtaks saaks, tapeediliimiga 😀

    1. Püha jumal, seda lugedes tundub, et meid õnnistati mingi täiesti ulmeliselt lihtsa asjaga – vana tapeedi tõmbasin üksinda mingi poole tunniga seinast maha ja selle all oli puhas valge paber, selle all betoonsein. Kusjuures selle valge “põhja” peale hakkas uus tapeet loomulikult imeliselt kinni. Ühesõnaga me tegelikult ei tea mingist hardcore tapeetimisest mitte kui midagi ma saan aru 😀 Vaesed inimesed, hoian pöialt, et teie kannatused võimalikult pea lõppeksid!

  5. Väga inspireeriv lugeda, et suhkrust loobumine üldjoontes tehtav on 🙂

    Aga üks asi ajas muigama – ma olen alati korterite üüri- ja müügikuulutusi vaadates mõelnud, kes on need inimesed, kes panevad nii helde käega mustrilisi lillelisi tapeete enda koju. Nüüd tean ühte! 😀 Jään huviga ootama, kuidas te toa kujunduse lahendate, kuna ise kindlasti ei oskaks 🙂

    1. Paar õhtut tagasi sõin ühe tüki šokolaadiga stritslit ja no…tõsiselt hull. Paistab, et vastab tõele see, et mida vähem suhkrut tarbid, seda vähem seda süüa tahad ja suudad. Vahepeal on hea üks mõnus suutäis, aga niimoodi nagu paar aastat tagasi, kui iga õhtu 200g Fazeri sisse tõmbasin, kindlasti enam vastu ei peaks.

      Mis lillelisse tapeeti puutub, siis jagan tegelikult su arvamust selle kohta, et oma koju seda ei paneks. Miks praegu selline valik sai oli puhtalt selle järgi, et oleks ilusam kui eelmine (vastupidine oleks isegi võimatu), et oleks piisavalt lapselik, aga samas piisavalt neutraalne. Ja et oleks sealjuures hästi odav, sest kaks põhjust, miks ma ei raatsiks siia korterisse midagi tõesti ilusat ja kallist üles riputada: 1) see on üürikorter ja keegi meile seda ei korva, samas me kolime siit üks hetk ikkagi ära ja 2) Kaur on ühe tapeediga korra juba üks-null teinud ja seda enam ei raatsi tema tuppa midagi väga kallist panna. Ja tegelikult ma ei plaaninudki seda tuba rohkem siin näidata, sest noh, tegu pole sisustusblogiga. Aga samas ei võta see mu’lt ka tükki küljest, nii et kui liistud ja muu uuesti paigas – teen pilti. Praegu pole isegi kardinaid veel, aga mulle juba praegu meeldib. Ma usun, et mõistaksid, kui teaksid, milline horror tapeet seal toas enne oli. Väikese toa kohta kohutavalt tume, rääkimata sellest et kaasaegse aja kohta ikka VÄGA vanamoodne. Panen lõpliku tulemusse postitusse “enne” pildid ka, siis saad kohe aru, millest ma räägin.

      Mulle jäävad üürikuulutustes silma tumedal taustal erksate lillemustritega tapeedid. Ma olen tumeda vastu nii allergiline, et vot sellist asja minu käsi küll ei tõuseks seina panema, olgu seal enne mis tahes. Sedasorti lillemustrid on päris maitselagedad nii heledal kui tumedal kujul, aga tume on minu maitsele ikka selgelt KOLE 😀 Mustal taustal roosad lilled, võehhh.

  6. Mhmh, ma täitsa usun. Kunagi õnnestus reisil olles juhuslikult suhkrust võõrduda ja mäletan, et samad emotsioonid, kui lõpuks magusat maitsesin. Puhas sõltuvuse teema. Sama ka kohviga. Kohvist võõrdumine oli üks piinarikkamaid asju, pidev iiveldus ja peavalu, aga matchale üle minemine aitas õnneks.

    Ma tegelt täitsa usun, et lillelise tapeedi võib ka ilusalt välja mängida. Mul vist isiklik trauma, et üürikas igas toas eri lilleline tapeet, mis ühegi mööblitükiga kokku ei lähe. Sellest tulenevalt oma koju tahaks eelkõige puhtaid heledaid maatoone ja lisaks värvi sisustusega. Aga hea targutada, kui ise tegema ei pea 🙂 Ja teie tingimustel täitsa mõistetav. Jõudu tööle!

    1. Mida aeg edasi, seda enam hindan minagi heledust, selgust, minimaalset “müra”. Mida vähem asju ja kirevust, seda kergem on ruumis viibida. Paljad valged neli seina oleks muidugi teine äärmus – niimoodi poleks teistpidi kodune -, aga minul on ka lilleliste mustrite doos hetkel kuhjaga täis. Hea meelega vahetaks elutoa tapeedi ka ära, aga üldse ei taha seda tööd enam ette võtta, nüüd kui tapeetimise veits jälk maik suus on 😀 Õnneks siinne tapeet pole ka nii kohutav kui seal magamistoas oli, lihtsalt veits 2000ndate algus 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*