Üks põhjus, miks ma end halva emana tunnen
See põhjus on see, et mul on lakkamatu hirm. Ei, ma ei räägi praegu sellest hiiglaslikust vastutustundest, mis sünnib koos lapsega, et “just mina pean hoolitsema, et temaga mitte kunagi mitte midagi halba ei juhtuks”, vaid hoopis hirmust, mis on seotud Kauri toitumisega…
Ma ei tea, kui hea mõte on seda siin jagada, sest kõik tuttavad, kes varem isegi midagi tähele ei pruukinud panna, teevad seda nüüd kindlasti. Üldse, iseenda nõrkuste või hirmude valgusvihku asetamine pole kunagi meeldiv asi, milleks end sundida, aga ma teen seda praegu siiski. Puhtalt lootuses, et äkki keegi kusagil on midagi sarnast kogenud ja oskab mingit nõu anda või toetavalt õlale patsutada ja kinnitada, et see kõik on mööduv, ehk lühidalt – et ma poleks selles asjas enam üksinda.
Paljud teist on ilmselt lugenud sellest, kuidas Kaur endale kaks korda toidutüki niimoodi kurku on tõmmanud (SIIN ja SIIN), et üks kuni mitu väga aegluubis möödunud minutit oma elust olen veetnud paanilises hirmus, et vot siia mu käte vahele ta nüüd ära surebki, sest ma ei suuda teda aidata ja mul pole kedagi, kellelt abi paluda (olin mõlemal korral üksi). Ma ei oska seda hirmu isegi sõnadesse panna, aga see halvas mu mõistuse neil kahel korral ning mis kõige hullem – need sündmused saadavad meid siiani.
Kõik, kellele ma olen neist asjadest ja emotsioonidest rääkinud, nii üksikasjalikult kui ma vähegi suudan, justkui mõistavad, et see on ilmselt midagi koledat, mida kogeda, aga mul on siiski tunne, et neil pole tegelikult ettekujutust, mida päriselt tähendab, surmaga nii konkreetselt vastamisi seista, samal ajal end nii kuradi kasutult tundes, mõistus hirmust ja õudusest kriiskamas ning mittttte midagi ei saa teha. Lihtsalt LOOTA, et kõik see õigetpidi ja tagurpidi ja ma ei tea mis kloppimine aitab, aga laps läheb näost muudkui lillamaks. Ja siis kui sa oled juba nii šokis ja sa ei julge seda koputamist järgi jätta, sest sekundeid on täiesti halastamatult palju mööda läinud ja keegi ei tule su appikarjumise peale ja maailma hakkabki päriselt otsa lõppema, siis ühel hetkel märkad, et ta hakkas köhima ja nutma… Ja siis ta lihtsalt hoiab värisedes tund aega su ümbert kramplikult kinni ning iga kord kui temaga rääkima hakkad, puhkeb ta nutma.
Peale sellist asja tundub maailma kõige sadistlikum tegu, mida universum veel teha saab – panna mu ette seisma keegi, kes ütleb: “Aga saa üle, ükskord sa pead lihtsalt ÜLE SAAMA, see ei lähe ise lambist mööda. Ja ma ei mõista hukka, aga minu meelest sa peaksid kõik olnu unustama ja talle selle porgandi sealt laua pealt ulatama, las harjutab”.
Ausõna, ma tean väga hästi, et see ei saa nii jääda, aga mitte kellegi teise seest ei saa see lahendus tulla, nii et midaiganes te arvate ja kuidasiganes te seda serveerite, sellest pole kasu. Te süvendate ainult seda kohtavat tunnet, mida ma niigi tunnen. Nagu oleks sääreluud pooleks löödud ja siis inimesed jooksuraja ääres parastavad, et nahhui sa vedeled, hakka jooksma.
Ma ei liialda, kui ütlen, et mõtlen sellele pea-aegu iga päev. Sellele, kuidas teised Kauri-vanused ja palju nooremad lapsed juba ise kõike söövad. Võtavad laua pealt piruka ja asuvad nosima või haukavad mõnest puuviljast suure suutäie. Aga mida teen mina? Ma lõikan siiamaani suure osa Kauri toidust tükkideks (mitte küll enam ei purusta kahvliga nagu ma algul pikalt tegin), ent lasta tal ise kuskilt tükk hammustada ja siis seda närida – ma ei julge! Ma kardan kohutavalt, et pean JÄLLE selle surmahirmuga silmitsi seisma ja jälle on Kaur näost sinine ja jälle ei kostu tema seest ühtki heli peale mingi õudsa kõõksumise.
Peale esimest korda ma veel suutsin end sundida sellest “üle saama” ja tasapisi normaalset elu jätkama, aga kui see uuesti juhtus siis…kust ma tean, et see uuesti ei juhtu? Olgu öeldud, et täna see juhtuski jälle, õnneks ei olnud ma seekord üksi, aga reaalselt – kui mitu korda saab meil õnne olla…
“Parem las ta siis õpib teistest aeglasemini täitsa ise sööma, aga vähemalt on ta elus ja terve” – nii mu süda seda asja mõistusele ratsionaliseerib ning selline eriti vaikne step by step variant on ainus mõeldav kompromiss, mida ma suudan enda jaoks välja mõelda. Aga sellest jääb väheks. Teiste jaoks. Sest kuigi ma olen korduvalt seda juttu rääkinud ja tegelikult ma ei tunne, et ma peaksin kellelegi õigustama, miks ja kuidas ma oma lapsele süüa annan, siis ikka ja jälle juhtub, et tuleb selgitada, miks Kaur üht või teist asja süüa ei tohi. Ikka ja jälle samadele inimestele ja see nö väline surve on nii kuradi kurnav.
Igatahes selle kõige pärast tunnen ma end päris tihti päris sitasti. Et olen kuidagi loonud olukorra, kus mina ise olen see, kes nüüd selle halvava hirmu tõttu oma lapse normaalse arengu teel ees seisab. Ma üritan end küll lohutada, et Kaur on absoluutselt igas muus mõttes ülitubli ja asjalik ja hästi arenenud laps ja küllap ta ajapikku hakkab ka ise toidust ükskõik kui suuri tükke hammustama ja vaevalt et ta nüüd taandarenema hakkab selle ühe asja pärast. Eriti kuna laua taga ise kahvliga süüa ta ju oskab, juba ammu. Aga ikkagi tiksub mul peas see vastik saamatuse tunne, mida ma kujutan ette, et ka kõik teised mulle sisimas ette heidavad, et “imelik inimene, ei lase lapsel normaalselt süüa, hakib kõik tükkideks, teine juba kahene” vms. Muidugi ma ei tea, kas keegi päriselt nii mõtleb üldse, aga kuna mu enda sees on see suur süütunne olemas ja see teadmine, et Kaur on teistest lastest oma toitumise poolest nö maas, siis muidugi näen ma kõigi teiste silmis ka etteheidet ja halvakspanu. See närib ja painab mind kohutavalt.
Kusjuures alati kui keegi oma väikelapsele mingi söögipala kätte pistab ja see laps siis isukalt vitsutama kukub, hakkab mu peas alarm tööle, et “KUIDAS sa ei karda, et ta selle kurku tõmbab??”
Kaine mõistus saab küll aru, et siin on suuresti tegu minu hirmuga, sest “lapsed ikka tõmbavad toitu kurku,” aga ma ei suuda seda niisama lihtsalt välja lülitada. Ma ei suuda teha nii, et lihtsalt SAAN sellest ÜLE, et ta mitu korda mu käte vahel praktiliselt suremise piiril on olnud.
Küll aga ei oska ma ka selle hirmuga elada, sest esiteks ma ei taha end halva emana tunda, teiseks ei taha ma näha mingeid altkulmu pilke ja “las ma annan talle siis ise selle õuna, kui sa ei julge” kui ma jälle Kauri toitu tükeldama hakkan (kuigi kellegi teise sekkumine poleks kindlasti lahendus, vaid mõttetu jõumeetod) ja kolmandaks – ning mis kõige tähtsam – ei taha ma, et Kaur minu pärast oma arengus takerdub. Sügisel on tal aeg lasteaeda minna ja selleks ajaks on vaja, et…midagi muutuks.
Kuigi ma mõtlesin esialgu, et las see postitus olla parooliga kaitstud, siis kuna viimasel ajal on palju käinud läbi teemasid sellest, kuidas mõnes blogis kiivalt mingit perfektset fassaadi üritatakse hoida – olgu see siin siis mõra minu loodud blogikuvandis, kui kellegi meelest selline asi eksisteerib. Ehk et kusagil eelmises postituses ma rääkisin, kui tark ja hästi arenenud Kaur on. Nüüd teate, et igal asjal on rohkem tahkusid ja ükski asi ega elu pole kunagi perfektne. Ja et igast asjast ei räägi isegi need, kes pealtnäha oma suud ühegi koha peal kinni ei suuda hoida ning suures eneseimetluses ja edevuses blogi peavad.
Aga siis ma mõtlen, et samal ajal kui mina muretsen sellise asja pärast nagu siin loos kirjeldatud, on olemas tuhandeid emasid, kes loovutaks mida tahes, et nende lastel poleks näiteks mõnd puuet või emasid, kes ei saa oma lastega üleüldse koos olla. Maailmas on päris muresid ka. Ehk et meil on tegelikult olnud õnne, sest Kaur on kõigest hoolimata elus, ja see mure on mööduv ja suures plaanis pole midagi katki. Ma lihtsalt loodan, et see vastik periood läheb võimalikult ruttu mööda ja et me ei pea rohkem sellist hirmu tundma nagu need kaks eelmist korda ja nagu täna.
See siin on üks postitus, mille suhtes ma loodan, et on väga vähe neid, kes teavad, millest ma räägin ja saavad samastuda.
Saan väga hästi aru millest räägid… Ka minul on plikaga see teema, aga kuna tegemist on mul juba teise lapsega, siis tean täpselt, mida tegema peab – näpuga kurgust ära võtta. Peab ütlema, et hirm on igal korral, aga nii pisikestel on hea see, et neil endal toimib edukalt ka okserefleks, et seda tükki kurgust on väga kerge kätte saada – hops ja valmis. Seljale koputamist pole ma kunagi teinud, sest minu mäletamist mööda ei ole see soovitatav. Nüüdseks on plika kohe saamas 1,5-aastaseks ja ikka aeg-ajalt tõmbab kurku, aga nüüd on ise hakkama saanud ja välja öökinud, aga jälgin alati, kuidas ta mida sööb. Nii et see ei tee sinust mitte kuidagi halba ema, kui sa ennast vahest abituna tunned. See on täiesti normaalne, pea püsti!
Ilmselt on su lapsel siis mingid kergemad juhtumid olnud, et oled kurgust lihtsalt välja võtnud tüki ja hops ja valmis – see on ainult hea.
Seljale koputamine pole ainult teatud juhtudel soovitav (nt laps saab köhida, laps on püstiasendis jne), aga üldiselt kui lapsel on toidutükk sees kinni, siis ma pole küll ühestki muust meetodist kuulnud.
http://www.teadlikvanem.ee/kuidas-toimida-kui-laps-midagi-kurku-tombab/
Esmaabi koolitustel on vale teguviisina välja toodud näpuga suust tüki välja võtmine, ilmselt sinu lastel on lihtsalt toit olnud keele tagaosas ja ajanud lapsi öökima, aga isegi sellisel puhul on mõistlikum laps ettepoole kallutada, näpuga toitu suust õngitsedes on oht see päriselt kurku lükata.
Meie puhul see ette kallutamine ei aidanud ja kui mul on valida, kas võtan näpuga või lasen lämbuda, siis loogiline, et võtan näpuga. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.
Mina olen ka just seda sama kuulnud, et näppudega sorkimine ja näiteks lapsele juua pakkumine on vale. Aga nagu öeldud, su lapsel polnud toit ilmselt sügaval kurgus, vastasel korral sa seda näppudega kindlasti kätte poleks saanud.
Ja tegelikult kogu selle asja juures paneb mõtlema hoopis, et selle asemel, et Perekoolis rasedatele mingit hingamist ja muud tilu-lilu õpetada, peaks olema kui mitte kohustuslik, siis vähemalt võimalik läbida esmaabikursus…
Mulle tundub, et sa tunnedki ennast eelkõige selle välise surve pärast halvasti. Ei tahaks nagu lapse peal näitlikku eksperimenti ka ju korraldada: “Noh, ma ju ütlesin, et võib näost lillaks minna ja lämbuma hakata. Ise andsite – ise päästate!” /Vabandused/
Ma ei tea, ma lõikan oma 2-aastasele ka õunu ja porgandeid tükkideks, ma ausalt pole selle peale tulnudki, et oleks SELLEpärast halb lapsevanem. Keegi pole kommenteerinud ka – vähemalt mitte otse. Lisaks pean mainima, et oma 25+ eluaasta jooksul olen ise ainult kümmekond koduõuna nö tervena pintslisse pistnud ja kusjuures ma saan tükkide neelamise ja hammustamisega täiesti edukalt hakkama. Lihtsalt viiludena meeldib mulle rohkem ja on esteetilisem ka 🙂
Ma arvan, et sul on õigus ja nagu postituses ka kirjas, siis suure osa mingitest altkulmu pilkudest vms mõtlen ma kindlasti ise enda jaoks välja. Ja tegelikult olen ma jõudnud järeldusele, et savi mis teised arvavad, peaasi, et Kaur elus ja terve on. Ainus asi, mis päriselt loeb.
Tere. Ma pole isegi kuulnud millestki sellisest varem. Suur tänu, et julgesid kirjutada. Kas EMO-s on arstid seda kuidagi põhjendanud ka?
Mul on kodus 9-kuune, kes pudelist juues, ilmselt ahnitsedes, pidevalt kurku tõmbab ja siis köhib… Muidugi see pole see, aga olen ka hirmul olnud mõnel korral… See on õudne. Õnneks tahkema toiduga pole probleemi olnud.
Ma saadan teile palju-palju jõudu ja loodan, et see mure laheneb.
Mina ka ei tea ühtki teist last, kelle jaoks see nii suur probleem on või isegi kedagi, kes üldse nii mitu korda nii hullult kurku oleks tõmmanud midagi.
Lapse arst on sellesse täiesti neutraalselt suhtunud ja arvab (nii nagu ma isegi loodan), et laps kasvab sellest ise välja ning et midagi muud peale ettevaatlikuse teha ei saagi.
Aitäh kommentaari ja heade soovide eest!
Ma arvan, et “maailmas on teisi muresid ka” ei aita nüüd küll kuidagi seda hirmu vähendada. Sinu jaoks on see hirm suur ja reaalne ja selle eitamisest, sõnades pisendamisest või kellegi kolmanda survel allasurumisest pole suuremat kasu. Ma oleks ilmselt kabuhirmul, kui mu laps juba kaks korda järjest peaaegu lämbuma oleks hakanud. Ja nõustun siinkohal arstiga, et Sinu ettevaatlikkus on igati õigustatud ja küll ta sellest välja kasvab. Ma olen täiesti kindel, et lapsest ei kasva saamatumat inimest, kui ta veidi hiljem ise porgandit hammustama hakkab. Katsuge nii kaua vastu pidada.
Aitäh Sulle! 🙂
Ma arvan, et sa KINDLASTI ei pea kellelegi põhjendama, miks sa asju tükkideks lõikad ja õuna hammustada ei luba. Altkulmu vaatajad olgu õnnelikud, et nemad selliste hirmudega silmitsi ei seisa.
Ma lõikaks samamoodi asju nii kaua tükkideks, kuni ise tunnen, et nüüd olen valmis järgmist sammu astuma. Tõenäoliselt loeksin ka kasvatajatele sõnad peale ja paluksin rohkem tähelepanu pöörata.
Palju jõudu sulle ja usu mind, sa toimid nii nagu toimiks iga teine ema, kes midagi sellist on läbi elanud.
Suur aitäh nende sõnade eest!
Ära muretse, see ei tee Sinust kindlasti halba ema! Minul on samalaadne hirm, aga hoopis enda pärast. Hiljuti tõmbasin hommikusöögihelbeid nii õnnetult kurku, et hing jäi kohe täiesti kinni. Tavaliselt olen lapsega kahekesi päeval, aga õnneks oli mul just siis ema külas. Ema siis kuidagi kloppis mulle seljale, kuni lõpuks suutsin kõõksuma ja mingi poole tunni pärast alles korralikult hingama hakata. Kardan seda, et järgmine kord ma lämbun ära ja kuna laps on liiga väike, et abi kutsuda siis ma surengi ära lihtsalt põrandale 🙁
Ma olen sellist asja kogenud ainult nö kõrvalseisja pilgu läbi (ptui ptui ptui), mis oli niivõrd õudne kogemus, et ma ei taha mõeldagi, mis toimub selle inimese peas, kes seda ise läbi elab 🙁 Loodan, et nii minul kui Sinul õnnestub aja jooksul need hirmsad sündmused selja taha jätta ning natuke kergema südamega edasi elada.
Kohe tahtsin ka tulla ja kommenteerida ja “pai teha”. Minul enda lapsega ei ole sellist probleemi olnud, hakkas ka aga agaralt näputoitu sööma ja kõik kulges nö raamatu järgi. Küll aga on mul üks sõbranna, kes on täpselt sama läbi elanud mis Sina ning seda samuti mitmel korral. See on samuti viinud selleni, et ta ei julge lapsele midagi tükilist anda, peenestab kõik viimseni ning kuskil pidulaudades on küll olnud situatsioone, kus talle öeldakse, et ah mis sa teed ja lase olla ja las laps ise sööb jne. Ka tema jaoks on see olnud õudsalt raske ja frustreeriv – sellises niigi emotsionaalselt väga raskes olukorras (et niigi iga kord kui laps sööb, valdab tohutu hirm) pole vaja kellegi targutamist kuulata, kes ju tegelikult ei tea, mida nemad läbi on elanud.
Sulle kõik head soovid ja pikad paid!
Lugesin seda kommentaari ja tundsin end väga palju ära ja kuigi minu jaoks pole mingit rõõmu selles, et keegi veel sama tunneb, siis on ikkagi veidi lohutav teada, et ma pole lihtsalt ära kamminud oma hirmu pärast, vaid et selline mure on päriselt ka olemas.
Suur suur tänu heade sõnade eest ja et võtsid vaevaks selle kõik kirja panna!
Uuuh… Loeks nagu oleks enda lapsest kirjutanud. Kõige jubedam kogemus üldse. Ka meil on kavas laps järgmisel suvel lasteaeda panna, kuid sellega on mul väga-väga suur hirm just selle ees, et isegi, kui palun lapsele väikseid toidutükke anda, siis ikka ei suudeta nii palju tähelepanu ühele lapsele pöörata ja lõpule ei taha isegi mõelda. Lapsega ei taha külas käia, kuna paljud ei mõistagi seda, et mismõttes väikseid tükke tuleb anda – juba nii suur, et saagu ise hakkama ja juba topitakse kõvasid suuri küpsiseid suhu, et andku aga minna. Ja siis sa jooksed käest rabama, et ei juhtuks kõige hullemat. Ja siis muidugi jälle lõppematud etteheited, et miks lapsel ei luba, ta ju nii tahab. Aga kes mu last siis päästab, kui tal läheb kurku ja ei saa hakkama? Paraku keegi ju sellele ei mõtle. Seetõttu käingi vaid teatud inimestel külas, kus ei mõisteta hukka seda ja ei pahandata ka, kui väikseid asju ära korjan. Pigem istungi kodus ja tean, et laps on turvalises keskkonnas, kus talle mega toitudega sabas ei joosta. Ja lõpetuseks – läheb kaua läheb, olgu kasvõi 6-aastane, küll ühel hetkel saab kõik korda. Kui arvatakse, et olen seetõttu halb ema, siis arvakugi. Oma nunnu kaitseks olen kõigeks valmis. Palju edu ja vastupidavust! 🙂
Minul on ka lasteaiaga seoses täpselt samad mõtted, et neid on seal ju nii palju ja vaevalt et on kellelgi mahti mingiks erikohtlemiseks…edasi ei taha mõeldagi. Ja tegelikult üleüldse väga paljuski loen Su jutust täpselt enda mõtteid. Otseselt ma kuskile minemata pole ma mäletamistmööda jätnud, aga on tõesti inimesi, kelle juures käies on seletamist rohkem ja kes justkui iga kord otsast peale veenmist vajavad, et EI on EI. See kõik on ääretult ebamugav ja kurnav.
Aitäh heade soovide eest ja palju edu ka teile selle mure seljatamiseks!
Mul ei ole last, AGA ma tean, mis tunne on see, kui sa nagu seinale pead päevast päeva seletama, miks sa teed midagi nii nagu sa teed ja siis seletad ja saad aru, et tegelikult sind ei mõisteta. Ja hakkab otsast pihta. Siis tekibki ebardi tunne lõpuks, selline abitu ja õnnetu. Ainus, mis selle vastu on aidanud mingilgi määral on see, kui ma lihtsalt ütlen: “Ma ei viitsi sel teemal isegi arutleda, usu mind, mul on selleks põhjused”. Enamasti jäädakse selle peale vait. Väga palju inimesi ei saagi kunagi aru asjadest, mida nad ise kogenud pole ja selle seletamine on puhas ajaraisk ja enda kurnamine. Isiklikult ma ei läheks elu sees ühelegi emale ütlema, mida ja mis kujuliste tükkidena ta oma lapsele söötma peaks… Ole tugev ja loodame, et kolm oli nüüd kohtu seadus ja sellega asi piirdus. Soovin sulle selle võika kogemuse mittekunagikordumist!
Postituse lõppu veel kirjutasin, et loodetavasti võimalikult vähesed inimesed selle looga oskavad samastuda, aga siin on nüüd järjekordne kommentaar, mis täpselt minu mõtteid väljendab. Imelikul kombel on see tõeline kergendus, et keegi nii täpselt aru saab sellest, mis mu peas toimub. Ainult et kummaline, et ekraani vahendusel on sellest lihtsam aru saada kui siis, kui ma konkreetselt võtan kätte ja selgitan, miks midagi kuidagi on. Muidugi järjest vähem selgitan – kes teavad, need teavad ja kes mu soove austada tahavad, need austavad. Hiigelsuur aitäh Sulle selle kommentaari eest!
Olen kogenud ka sellist olukorda, kus olime lapse eakaaslase sünnipäeval. Pidin selle päeva jooksul mitmeid-mitmeid kordi korrutama, et palun ärge andke. “Annan ise ja nii suuri tükke kui vaja – ta ei näri!” Vastu tuli: “Ahah” ja saadi aru. Kahjuks oli tegemist vist haugimäluga, kuna mõni hetk hiljem juba rünnati uute maiustega. On küll väga kole ja paha öelda nii, kuid selles suhtes on mul hea meel ja LOHUTAV, et kellelgi on veel selliseid kogemusi ja tunnen, et me pole oma lapsega ainukesed, kes sellist HORRORIT (usun, et see võiks olla kõige parem sõna selle olukorra kirjelduseks) läbi peavad elama. Veelkord palju jõudu ja jaksu võitlemaks sa-ei-tea-mitte-midagi inimestega 🙂
Eks ma ise ka tunnen mingit ebaloogilist kergendust, et me pole mingid ebardid, vaid et on ka teisi, kes samu lahinguid peavad iseenda hirmude ja välise survega. Jõud kulub kindlasti ära ja sellepärast soovin seda ka teile! 🙂
Mul on 9-kuune, kellele olen andnud näputoitu. Paar korda on ta ikka päris hullusti kurku tõmmanud. Ühel korral raputasin teda pea alaspidi ja siis hakkas köhima küll, ei tea kas see aitas või sai ta ise hakkama. Igatahes ma värisesin ja nutsin tükk aega veel pärast seda. Teine kord oksendas ta ise välja tüki. Ma annan talle küll veel asju närida, aga olen hästi valvas ja hirm on ikka. Kaalun esmaabi kursustele minemist, ehk see vähendaks mu hirmu natuke.
Aga mis puutub sinusse, siis nõustun kõigi teistega – peaasi, et su enda süda rahul on!
Eks mingil määral on see kurku tõmbamine normaalne osa sellest, et laps iseseisvalt sööma õpiks onju ja mõistusega ma saan sellest isegi aru. Paraku need äärmuslikud kogemused teevad nii ettevaatlikuks, et…see on justkui asja teine äärmus juba. Esmaabi koolitus oleks kindlasti üks tõhus viis selle hirmu välja juurimisega alustamiseks…
Aitäh Sulle!
Vabanda, kui ma juba kedagi kordan (ei jõua kommentaare praegu läbi lugeda), aga ma nii väga tahan kaasa rääkida:
ARENG-SCHMARENG! See, kas inimene endale ise õunast tüki hammustab, ei ole mingi näitaja. Mina tunnen ühte kaheaastast, kelle kodus on kõik kapi- ja lauanurgad vahtkummi ja duct tape‘iga polsterdatud, et laps pead ära ei lööks. See on minu meelest ehk õige pisut freaky, aga noh… Kui emal on sedasi kergem oma hirme seljatada – so be it. Sa ju mõistad, kui ratsionaalne sinu kurkutõmbamishirm selle laudade pehmendamise kõrval on, onju?
Mina olen ka tundnud, et minu laps sureb nüüd kohe ära ja ma ei oska midagi teha – esimesel korral, kui tal lambist palavikukrambid tekkisid (olen sellest bloginud ka) ja ta väike kere tõmbles, silmad kuklas ja huuled lillad olid, tundsin, et suren ise ka kohe suurest hirmust ära. Kesiganes sulle ütleb, et man the fuck up, ei ole seda tunnet tundnud ja ta ei saagi seda ju endale ette kujutada, sest see on kirjeldamatu. Ja kuidasiganes sina ennast sellest hirmust rehabiliteerid, on sinu business ja sinu business only. Nii et osta endale kasvõi naisser daisser, et parem tükeldada oleks 🙂 Kalli!
Mul on tunne, et ma ei oska mitte midagi sellist kosta, mis enam-vähemgi väljendaks, kui palju sellised julgustavad kommentaarid mulle selles asjas tähendavad! Aitäh, et oma kogemust jagasid ja aitäh iga toetava sõna eest! 🙂
Hei! Mul on poisslaps, kes on juba 5-aastane ja meil on söömisega jaht kogu aeg olnud 🙂 “Lohutuseks” sulle, et korralikult närida ei meeldi talle siiamaani ja kergesti hakkab öökima. Lemmiktoit on pudru, seda hea neelata. Ja polegi midagi teha, küll ise tasapisi areneb. Võimalik, et suu ja keele lihased on nõrgad, meie teeme logopeedi soovitatud harjutusi, sest meil on probleemid ka mõne häälikuga. Teil on selleni veel aega… Seniks, sina ju tunned oma last kõige paremini ja ma tean täpselt, mida sa tunned. Olen kogenud kah sellist üleolevat suhtumist, mis tekitab tunde, et teen justkui midagi valesti üldsuse arvates. Nii see kindlasti ei ole! Oled ju ise lapse arenguga kõige paremini kursis ja tead, millised on tema võimed. Kindlasti ei ole lahendus see, et viskad porgandi kätte ja vaatad, kas jääb ellu või ei. Ju siis on selline iseärasus temal, et tuleb tasapisi liikuda. Igal ühel on omad mured ja teiste asi pole kommenteerida. Poisslaste värk – ma olen oma poisile pidanud õpetama palju selliseid asju, mis teistel lastel tulevad täiesti iseenesest (sealhulgas tema kaksikõel). Need asjad on millegipärast seotud just suu ja hingamisteedega. Näiteks kõrrega mahla jooma õppis ta vist kuskil 3,5-aastaselt alles, no ei saanud varem aru lihtsalt ka kõige parema näitamise ja selgitamise juures. Imemise asemel puhus jne. Keelega laksutamist (noh, seda hobuse kapjade häält) oleme õppinud mitu kuud – ta ei saa lihtsalt nippi kätte, kuidas see käib. Teeb kogu aeg ühtmoodi, ise kurguga seda häält, mitte ei laksuta õigesti ja tugevasti keelega nagu vaja. Kaksikõde õppis ühe päevaga ära. Logopeed ütleb, et palju on seotud ka suu ehituse iseärasustega, suulihaste tugevusega jne.
Mida rohkem ma loen kommentaare, et teistel on ka mingeid sarnaseid muresid, seda rahulikum ma olen. Ei osanud aimatagi, et see pole üldse mingi hiigla haruldane asi ning et ma pole selles asjas nö üksi. Seega on väga tänuväärne, et ka enda kogemuse siia kirja panid – suur suur aitäh Sulle selle eest! 🙂
Küll hiline komentaar, aga ehk aitab:
Just lõpetasin esmaabi kordamiskursuse ja sel korral rääkisime tavalisest rohkem ka beebide elustamisest. Olen ise kolme lapse ema, kuid isegi peale kursust on mul selline tunne, et beebi elustamine on kõige raskem asi maailmas. Lihtsalt sa ei oska oma jõudu arvestada ja pidev hirm et teed talle hea asja asemel hoopis rohkem haiget jne. Samas ka emotsionaalne faktor.
Teoreetiliselt aitab lämbumise vastu see, kui paned lapse oma põlvele “rippuma” ja koputad seljale. Aga praktikas pole tõesti aega mõelda, mis see kõige õigem ja kasulikum asi oleks. Selle asemel on peas hoopis mingi mantra. Ehk aitab see, mida igal esmaabi kursusel korrutatakse: igasugune abiandmine on parem kui mitteteostatud täiuslik abi. Ja see emotsionaalne koorem, see tuleb niikuini. Arusaam, et meie kõige kallim on nii habras, see ei ole kerge.
Kusjuures see põlvedele kõhuli, pea allapoole ja seljale koputamine on alati esimene asi olnud, mida ma teinud olen. Millalgi peale lapse saamist lugesin internetist mingit lehte, kus oli juttu erinevustest väikelastele ja täiskasvanutele esmaabi andmisel. See oli küll suhteliselt pinnapealne juhend, aga täitsa vabalt võib olla ka, et see sama infokild saigi otsustavaks. Muidu oleksin ei-tea-mida teinud.
Aitäh kaasa rääkimast!