Alaealised, rasedus, abort

/ märts 12, 2015/ 0 comments

adsf45trgf.jpg.pagespeed.ce.haOi_lkw8h

Ma ei tea vist ühtki alaealist, kes rasedaks jäädes esimese asjana kapjade plaginal koju emale-isale rõõmsat uudist teatama või, vastupidi, oma muret kurtma tõttaks. See on paratamatult (vale)häbi ja hirmuga seonduv teema, nii et hea meelega vingerdaks sellisesse olukorda sattunud nooruk kasvõi põrandapragudest läbi, et kogu olukorrast, aga eelkõige sellest kohutavast vestlusest, pääseda (hell – me olime Renega ise ka ikka üsna vaiba all omadega, kui mu raseduse uudisega lõpuks päeva-valgele söandasime tulla. Rene suutis pommi muidugi nii hästi muu jutu vahele ära paigutada, et isegi mul endal võttis paar hetke aega, enne kui aru sain, mis juhtunud oli 😀 ). Aga nüüd ongi noortel võimalus kõike seda abordindust nii salaja toimetada, et lõpuks kui meie lapsed täiskasvanuks saavad, oleksime võib-olla juba mitmekordsed vanavanemad, ise ei tea me sellest midagi ega ilmselt saagi teadma. Minu meelest on see vale.

Muidugi algab kõik kodust. Kui mina oleksin 17-aastaselt rasedaks jäänud, oleksin ma oma lapse ja ühiskonna halvakspanuga ilmselt suht-koht omapäi olnud, mistõttu oleksin ise ka aborti teinud, kui oleks olnud võimalus seda SALAJA teha. Mitte keegi poleks mitte kunagi pidanud teadma – ideaalne! Aga nüüd, olles lapsevanem, mõtlen kõhedusega sellele, et mis siis kui mu laps omaenese rumaluse või mille iganes tõttu sellisesse olukorda satub, ent üle kõige tunneb ta hirmu mulle rääkimise ees? Et pole jõudnud veel õieti süvenedagi, kas see beebi ise olekski nii katastroofiline, sest peas vasardab ainult mõte: “vanemad löövad mu maha”. No ja hirmu najal on samm abordikliiniku poole kindlasti veel kergem kui kodu poole.

Ma olen kindel, et normaalse tugivõrgustiku olemasolu ja tugevate peresuhete korral jõutaksegi sageli järeldusele, et see väike inimene ei riku kellegi elu ära, nagu esmapilgul kindlasti tundub, ja sünnib laps. Või kui mitte, siis vähemalt istutakse koos rasedaga maha ja arutatakse kaine mõistusega olukorra kõiki tahke. Mitte ei põrnitse üks paanikas teismeline krõllis silmade ja rinnus laamendava südamega neid kaht kriipsu, ise juba mõne kliiniku numbrit valides, et jumala eest selle õõvastava situatsiooniga mitte hetkegi kauem silmitsi seista. Tegelikult on nii, et kuitahes “targad” me pubeka-ealistena ka polnud või pole, fakt on, et sellist asja peab arutama perekeskis või vähemalt mõne täiskasvanud usaldusisikuga, mitte tundmatu doktor Kitliga, kes siis juhuslikult kas on alaealiste emade poolt või vastu. See ei puutu temasse ja miks tema peab siis olema see, kes kellegi teise last kuskile poole kallutama hakkab?

Ma kujutan ette, et oleksin ise ka segaduses ja vihane ja närvis ja mis kõik veel, kui Kaur, trükisoe põhikooli tunnistus näpu vahel, mingi näitsikuga käsikäes kohale lehviks ja teataks, et nüüd on lood sedasi, et hakka pudipõllesid heegeldama, madre. Muidugi ma oleksin vihane, ilmselt kuskilt nurgast visiseksin lausa – iga vanem tahab ju oma lapsele, et tal asjad (kasvõi enam-vähem) loogilises järjekorras juhtuksid. Aga kas ma just tema peale vihane oleksin või rohkem iseenda peale, seda ma praegu öelda ei oska, tige oleksin kahtlemata. Sama selge on ka see, et mingi hetk ma ikkagi hingaksin mõned hetked (või päevad) sügavalt sisse ja välja, rahuneksin ning istuksin maha nendega ja me räägiksime sellest.

Ideaalne oleks muidugi, kui Kauril lähekski elus kõik “õiges” järjekorras, aga kui mitte, siis god forbid et ma nii halb ema suudan olla, et ta oma murest rääkima ei julge tulla, kohe mitte mingi väega, nii et isegi mõne neiu salaja abordile kupataminegi lihtsam tundub.

Ilmselt on paljudes perekondades sünnitamise või mitte sünnitamise otsus ka vastu alaealise raseda tahtmist tehtud ma usun. See on teistpidi imelik ja kergelt sadistlik asi, mida oma lapsele teha – tema arvamusest sellise teema juures lihtsalt läbi vaadata… Aga inimesed on erinevad ja tõekspidamised veel kordades erinevamad, seega väljendan universaalse tõe asemel kõigest seda, mida ise õigeks pean. Ma nimelt tõesti usun, et kui ühel inimlapsel on terve elu olnud tugev teadmine, et tema vanemad ja kodu on tema tagala, siis ta ei tunne end isegi mitte sellises olukorras üksi, kus tema pommuudis vanematele suurima tõenäosusega kõike muud kui mokkamööda on. Et karjuvad oma karjumised ära, aga siis seisavad jälle ta selja taga, no matter what. Eriti nüüd selle seadusemuudatuse taustal loodan ma väga, et nii tugeva vundamendiga peresid on Eestimaal rohkem kui mulle siiani tundunud on.

Teine ajuvaba äärmus praegusele abordivabadusele oleks muidugi see (tervitused EKRE ridadesse), et tavaline täiskasvanud inimene peaks abordi tegemiseks kriisinõustaja või sotsiaalpsühholoogi või kelle iganes allkirja välja kerjama. Täiskasvanud, mõtlemis- ja analüüsivõimeline inimene, saate aru? See oleks absoluutselt ebanormaalne, et mingisugune võõras inimene otsustab kellegi teise perekonna planeerimise üle (mis sest, et abort on planeerimise juures ikka see kõige kummalisem vahend). “Tahan, annan allkirja, tahan, ei anna, vaatan kuidas täna tuju/ilm/hommikukohv on.” Rääkimata sellest, et igasuguste nurgataguste abordikliinikute arv vohama hakkaks jne.

Ma ei arva päris kindlasti, et abort on rasestumisvastane vahend. Ma arvan hoopis, et sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, ehk et ükskõik mil muul moel kui kergekäeliselt. Samuti ei kaaluks ma ise abordi tegemist mitte mingil muul juhul, kui see tõesti poleks kõiki asjaolusid arvesse võttes ainus lahendus. Praegusel hetkel mul ühtki nii äärmuslikku situatsiooni välja mõelda ei õnnestu. Eriti nüüd, kui olen oma silmaga näinud, kuidas kahest lihtsast kriipsust ühel testiribal saab päris oma väike inimene – mismoodi üks ema saaks sellist asja (enam kunagi) kasvõi natukene ükskõikselt võtta? No ei saa noh. Kusjuures mul on usku, et samamoodi mõtlevad enamus täiskasvanud ja täiemõistuslikud inimesed, ehk et sellesse asjasse ei suhtuta üldsegi külma kõhuga. Seega ei arva ma päris kindlasti, et vastutusvõimelise inimese eest peaks lapse saamise või mitte saamise otsuse mingi random nõustaja tegema või isegi mitte selle asja arutamisel osalema.

Oleks imelik, kui näiteks mina, kel mul juba üks laps on, lambist järgmise raseduse katkestaksin, eriti kui ma oluliselt vaeva ei näeks, et mitte rasestuda – see oleks puhas vastutustundetus. Aga elus juhtub teinekord selliseid kummalisi asju nagu ettenägematut olukorrad, elus on muudkui kui must ja valge ning kes on siis ikkagi see Madison otsustama, et ei, kärab emaks küll veel, muidugi sünnitab! Kui inimene ise ei tunne sama. Minu meelest on lapse heaolu silmas pidades oluliselt parem, kui teda ei sünnigi, kui et ta sünnib perre, kuhu teda ei taheta või et sünnib lastekodusse… Ühesõnaga, keeruline teema, millesse ma hetkel rohkem süvenema ei peaks. Aga mõtlema paneb küll, et ei tea kellele selline otsus praegu hästi vajalik oli? Kauri pärast veel õnneks nii pea muretseda pole tarvis, kuid loodan, et see abordi-jant enam hullemaks ei lähe ning ühtlasi loodan VÄGA, et kogu selle vabaduse juures tänased noored suudavad nii palju kainelt mõelda, et kuitahes hirmus, nad ikkagi kaasavad oma vanemad sellistesse aruteludesse.

0 Comments

  1. Well… Mina arvan, et abort peab olema siiski inimese enda otsus, olgu ta siis 16, 26 või 36. Minu vanematel näiteks oli väga kindel ettekujutlus sellest, mis mulle hea on ja kui ma ka oleksin tahtnud 16-aastaselt last saada, oleksid nad mind või väevõimuga kliinikusse vedanud ja ma usun, et selliseid vanemaid on veel. Ma ei pea ka õigeks seda, et üks alaealine (või – hell – ükskõik kui vana inimene) peaks sellise otsusega üksinda olema ja seega peab olema keegi, kellega variandid läbi arutada, erapooletult. Selleks peaks olema eraldi väljaõppe saanud ja väga hoolikalt valitud inimesed, kes suudaks ära kuulata ja mitte “pooli valida”. Mul oleks olnud väga hea meel, kui oleks olnud selline inimene olemas, kui ma 19-aastaselt rasedaks jäin. Rääkisime kutiga ka mu vanematele, mille peale mu ema nutma puhkes ja toast välja jooksis. Ausalt, oleks võinud mitte rääkida. Tol hetkel, kuna me olime kutiga kahevahel, mida teha, otsustasime rääkida, kuid kasu sellest mulle ei olnud. Ja – suuresti oma vanemate mõjutusel ka abort tehtud sai, kuigi olime juba kutiga pea-aegu leppinud mõttega, et lapse saame. Täna ma ei saa öelda, et ma kahetseks, kuna inimene, kellega koos olin, osutus, noh, jobuks, aga ma siiski leian, et mind mõjutati liiga palju. Ja ma olin juba 19, peaks nagu mõtlemisvõimeline olema.

    1. No vot, inimesed ja nende kogemused ongi täiesti erinevad ja ma üldse ei kujuta endale ette, et mingisugune tõekuulutaja olen. Lihtsalt minu kui (äärmusi, nagu abordile või sünnitama sundimine, mitte pooldava) lapsevanema silmade läbi on see üks ebavajalik seadusemuudatus. Hirmul on piisavalt suured silmad, et iga teise tiineka jaoks ongi nüüd lihtsam minna ja see abort salaja ära teha. Samas kui oma murega lagedale tulles võib asjale muidki lahendusi olla.

  2. Kusjuures minul on see läbi tehtud, tegin 16-aastaselt salaja aborti toonases noorte nõustamiskabinetis. Ma ei tea siiani, kuidas ma arsti nõusse sain ja mis pabereid ta kuidas täitis, igatahes see õnnestus.

    Kui eespool kommenteerija vanemad oleksid ta käekõrval kliinikusse vedanud, siis minu vanemad oleksid abordile kategooriliselt vastu olnud. Saatuse irooniana olin ma sel teemal vanematega mõni aeg enne “tööõnnetust” rääkinud. Et “kuidas te reageeriksite, kui…”. Noh ja kuna ma teadsin selgelt, et ma ei saa, ei suuda, ei ole valmis, aga vanemad poleks iialgi nõus olnud, siis nii läkski. Siiamaani (32) pean ainuõigeks otsuseks, mida sel hetkel langetada sain.

    Ema oleks asja veel normaalselt suhtunud, aga Tähtis Issi oleks ilmselt Ühiskonna Arvamuse pärast emigratsiooni kaalunud. Sest et kus selle häbi ots – ise nii Lugupeetav Mees ja tütar on 16-aastane lits lapsega. Palju lihtsam oli teda sellest häbist säästa ja mitte midagi rääkida.

    Karjunud poleks keegi mu peale, vastupidi, kõik oleks mind Toetanud ja Tahtnud Mulle Parimat NENDE otsuses, mis on ju sama, mis minu otsus. Minul poleks lihtsalt olnud häält. Minu tahtmine poleks midagi lugenud. Sest et millal olen ma teadnud, mida mina tahan, vajan, mis mind õnnelikuks teeb, mis mulle haiget teeb või üldse – millal olen ma teadnud, mida ma ise kogen?

    Just oma loo pärast on mul väga hea meel, et nüüd saavad noored aborti LEGAALSELT teha.

    1. Mnja, ilmselt mina kui pesuehtne vabakasvatuse vili lihtsalt ei hooma väga hästi, et mida see täpselt tähendab, kui vanemad igas asjas oma arvamust peale suruvad…

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*