Appi, ma ei saa kaks aastat peole minna!

/ veebruar 22, 2014/ 0 comments

Väga huvitav on aeg-ajalt kuulda mõne kõrvalseisja nägemust sellest, mida kujutab endast lapse saamine. And by “huvitav” I mean WTF!?

Sest just sellise kiljatusega nagu “Issand, millal sa viimati peol said käia???” kostitas mind üks kunagine sõbranna, keda juhuslikult üle mitme aasta tänaval kohtasin, kui parasjagu vankriga jalutamas olin. Tal ei tulnud pähe isegi küsida, mis mu lapse nimi on või et “noh, kuidas siis on ema olla?”, kuna tema hämming, kuidasmoodi ma sellise igavuse ja rutiini käes vaeveldes üleüldse eksisteerin veel, halvas nähtavasti ta mõttevõime. Mitte, et ma poleks talle korduvalt öelnud, et mul on kõik jumala hästi, ta lihtsalt järeldas maailmalõppu ja veenide nüsimist ja depressiooni, kuna tõesti – peol pole ma rohkem kui aasta aega käinud. Üritasin ta ahastust leevendada, kinnitades käsi südamel, et kui ma ikka pidurdamatut tungi hakkan tundma vanalinna suunas, ju ma siis ikka saan käidud seal. Lihtsalt et siiani pole seda soovi veel tekkinud. See pani ta veelgi enam õhku ahmima.

Mitte keegi pole minuga sel teemal veel nii avameelne/taktitundetu olnud. Kõige imelikum on muidugi kuulda seda, et ma olen kellegi meelest viimane inimene, keda ta emana ette kujutab. Muidugi ma olen ise sama mõelnud, loomulikult 😀 Aga no… MIKS?
Vabandust muidugi, et ma su ootustele ei vasta ja elu lõpuni vanalinna baarides ei pummelda. Tõesti. Vabandust.

Mida ma nüüd välja ei suuda mõelda, on see, et kuidas ma peaksin edaspidi titenduse-kaugetele inimesele selgeks tegema, et lapse saamine pole mingi häbi- ega ebaõnne asi? Juhul kui keegi veel hämmelduma mõtleb hakata, et kuidas ma ikka nii kategooriliselt alla olen käinud. Aga no ma ei oskagi seletada. Ilmselt ongi selle mõistmiseks parim rohi laps saada ja siis ise tõdeda, et pidutsemine polegi elus edasiviiv jõud. Kes oleks osanud aimata.

Ja kuigi ühest küljest oli see naljakas, siis teisest küljest jällegi mega masendav, kui täiskasvanud inimene on nii kohatu ja elukauge. Minu jaoks umbes sama kui kellegi rasedusest kuuldes küsida, et “Sa abordi peale ka ikka mõelnud oled v?” Selles asemel, et lihtsalt õnne soovida, nagu oleks normaalne. Eriti kui tegu on inimesega, keda sa enda sõbrannaks pead. Ja eriti kui ta ei küsi su käest nõu, vaid teatab oma OTSUSEST laps saada. Mnjah…
Mõned sõbrannad kannavad niisiis väga põhjendatult tiitlit “endised”.

Kõik muu on väga hästi!

1609892_767076276655510_1762664100_n

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*