Beebiblogijad, kuidas te jõuate?

/ märts 21, 2014/ 0 comments

Alates sellest kui Kaur sündis, pole ma praktiliselt üldse blogi täiendamiseks mahti saanud. Põhjus seisneb selles, et lapse ärkveloleku ajal tegelen temaga ja kui ta magab, siis kas magan ise ka või koristan, vaaritan süüa teha, pesen pesu, triigin laeni ulatuvast pesukuhjast paar hilpu ära (good one, seda pole küll ammu juhtunud) või lihtsalt OLEN ja näiteks vaatan Vapraid ja Ilusaid. Noh. Ja siis ma imestangi iga jumala päev, et mismoodi need Mallukad ja Katred ja Lipsud…kas neil on koduabilised?

Sest nii nagu praegu, et Kaur uitab oma kõristitega mööda elamist ringi, mina ainult tõstan ta vahepeal teekonna alguspunkti tagasi, tundub kuidagi ülekohtune. Vähemalt tunne on selline, et ma vist ikka peaks temast natuke rohkem välja tegema. Ma ei taha isegi köögis väga palju aega veeta sel ajal kui ta ärkvel on, et ta kogu aeg üksi tšillima ei peaks. Näiteks praegu ma vahetan iga viie minuti järel asukohta, kuni Kaur mulle jälle järgi jõuab ja klaviatuuri okupeerida üritab ja ma ei saa öelda, et see eriti mõnus lahendus oleks. Esiteks ma ei saa keskenduda ja teiseks ma näen, et ta otsib meeleheitlikult tähelepanu. Hetkel lutsutab mu kintsu ja undab pettunult.

Seda, et ma peale Kauri ööunne minekut vabamalt võiksin võtta ja miks mitte näiteks blogil hinge sees hoida, tean ma küll. Kuid õnneks või kahjuks olen ma iseenda jaoks nii suur nuhtlus, et ma ei saa enne diivanile lapiti hüpata kui pesumasin tööle pandud, söök valmis ja nõud pestud. Õudne. Mõnikord ma lausa kadestan neid inimesi, kes suudavad elada kraanikausitäie mustade nõude ning üle ääre ajava pesukorviga. Aga see panigi mind mõtlema, et huvitav, kas staar-beebiblogijad näpistavad aega koduste toimetuste või oma titekestega tegelemise arvelt (mis oleks veits irooniline). Sest no nädalas paar korda, okei, aga mõni blogi täieneb lausa mitu korda päevas…howwww…??

Septembribeebide kokkutulek 11.03.14

0 Comments

  1. Minul isiklikult pole aja leidmisega siiani erilisi probleeme olnud. Esiteks juba seetõttu, et mu laps ongi selline omaette toimetaja. Eks ma ikka käin temaga õues koos mängimas, jalutamas jms, aga toas tahab ta üksi tegeleda ja kui ma üritan temaga koos midagi teha, siis ta lihtsalt jalutab teise tuppa minema. Ja nõnda see kordub, kuni ma ta “vaese hinge” rahule jätan ja lasen tal omaette olla. Eks ma siis korra iga 15 minuti tagant käin ja vaatan, et millega ta tegeleb (või tihemini, olenevalt sellest, kas kosta on naerukilkeid või surmvaikust – see viimane on nagu ikka märgiks sellest, et tehakse pahandust).

    Kodutööde koha pealt olen ma aga nõme naine ja neid teen nii minimaalselt kui vähegi võimalik. Mees on mul täielik monk ja temale koristamine jms meeldib. Seega mina hoolitsen selle eest, et oleks kaks korda päevas soe toit laual ja tema selle eest, et oleks puhtaid taldrikuid kapist võtta. Kaunis kompromiss.

    Pesu pesemine (või noh, pigem kuivama panemine ja hilisem kokkuvoltimine) kahjuks meile kummalegi ei meeldi ja nii võib meil pesu kaks nädalat “kuivada”. See tuleb siis lapsele õpetada 😀

    1. Hahhaha! Tundub tõesti, et kui laps asja käppa saab, valitseb teil kodutöödega ideaalne harmoonia 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*