Ei tohi!

/ november 5, 2014/ 0 comments

Mul on tunne, et viimasel ajal seisneb minu suhtlus Kauriga peaasjalikult keelamises. Tema avastab üha uusi rumalusi, mida kavala näoga korda saata, mina hoian muudkui kätega peast kinni ja mõtlen, et “mis pagan ta arunatukeses küll toimub?”

*

Ma isegi ei kujuta ette, kui tihti “Ei tohi!” meil päevas kõlab? Rohkem kui ma tahaksin, see on selge, aga kuidagi on vaja seda pisikest kratikest ju korrale kutsuda. Kusjuures ma ei kujutagi ette, milliseid võimalusi mul veel on selleks? Okei, et igasugused pisemad asjad olen ma ammu Kauri käeulatusest ära pannud, aga elutoakappi ega telekat jms ju ei peida. Ja siis üritangi siin oma kasutu “ei tohi”-ga korda hoida. Suht naeruväärne üritus to be honest…

“Ei tohi telekat puldiga peksta!” Või kui pult pole käeulatuses, siis mõni mänguauto või klots ajab ka tema jaoks asja ära. Aga ei tohi ju!

“Ei tohi vastu kapiukseklaasi peksta!”

“Ei tohi magamistoa kapi liuguksi pauguga kinni virutada, nii et peeglid värisevad!”

“Ei tohi hammustada!! Ei tohi!” See on kõige kohutavam asi, mida ta teeb, sest see on nii põrgulikult valus! Aga talle teeb nalja ning pole olemas keeldu, mis teda peataks. Eriti hull, kui ta hommikul meie voodis pikutab ja siis korraga emmale-kummale meist Renega hambad sisse lööb. Ma praktiliselt ei julgegi enam ta kõrval magada, üks silm on kogu aeg natuke lahti ja valvel.

“Ei tohi prügikastis sobrada!”

“Ei tohi prügikastist võetud asju suhu pista!”

“Vannitoa prügikastis ka ei tohi sobrada!”

“Ei tohi riidekappi pissida!” Hea, kui saaks öelda, et põrandale ka ei tohi pissida (ega kakada), aga see oleks ilmselge sinisilmsus mu poolt.

q

Hiiumaal lisandusid veel keelud kassi liig-agara patsutamise, trepil ronimise ja kardinate küljes rippumise kohta. Loomasõbralikkus on väga tore, aga kui ta hambad ristis materdab seda kassi nagu vana seinavaipa, siis see pole üldse hea. Õnneks on kassil alalhoiuinstinkt olemas ja kui olukord ikka väga sandiks kipub, laseb ta lihtsalt jalga.

Varem keelasin veel: “Kaur, ära söö põrandalt leitud prahti/juuksekarvu, pähh pähh!” Aga saladuskatte all: see kõlab nüüd pigem soovituslikus võtmes, sest ta ei lase end mu pirtsakusest nagunii heidutada ja mekib oma väärtusliku sodi alati üle. Kusjuures ma olen kindel, et isegi kõige ontlikumas majapidamises on kuskil vaibaserva all või kapinurgas mõni puru, mille aastane laps tingimata välja suumib ja nahka pistab. Kasvufaasiga kaasnev talent vms, mina igatahes olen põhimõtteliselt loobunud sellega võitlemast.

Ainus, mida ma loodan on see, et ma oma ei-tohi-serenaadiga ta uudishimu maailma asjade vastu päris ära ei hävita. Kohati on selline hirm küll.

Ilmselt naabrid arvavad ka, et ma olen mingisugune hitler-emme, kellel laps radika külge seotud ja iga kord kui vääksatab, siis järgneb kohe karmi häälega “Ei tohi!”. Igasugused “nii tublid” ja asjad vaevalt sama hästi läbi seina kostavad, kuna neid ma ei pea ju nõudlikul toonil edastama. Tegelikult loovutaksin ma nii mõndagi, et see meie armas korter ka veidi lapsesõbralikum oleks. Ega ta lapsevaenulik ka otseselt pole, kuid igasugused pistikud ja juhtmed ja sahtlid ja kapid, millele Kaur võiks mitte ligi pääseda, teevad elu üsna tüütuks. Titelukud on muidugi variant, aga kui mul on pidevalt kuskilt sahtlist või kapist midagi tarvis, siis on need lukud ainult iseendale koormaks. Ja perekooli lemmiklause: ega siis last vati sees ka ei saa kasvatada 😀 Nii et karmi maailma esimene karastus: lõputud keelud.

Plusspoole pealt on uudis see, et Kaur on õppinud meid teavitama, kui tal kaka püksis on 😀 Ja kui mähe vahetatud, siis viib ise selle prügikasti ka. Tegelikult ta lausa nõuab, et saaks seda teha, vastasel korral kükitab kuskil nurgas maha ja tihub solvunult nutta. See on päris armas, kuidas ta solvub, aga ma üritan tema õnnetu olemise arvelt end väga palju mitte lõbustada 😀

0 Comments

  1. Kahtlemata mu lemmik õelaps 🙂 Tubli Kaur! 🙂

  2. Kõõksun vaikselt omaette, poisiklutt kõrval norskamas.

    Meil on siiani see “ei tohi” Ta leiab koguaeg midagi sellist, mida ei peaks tegema või tirima või näppima. Teine asi, ta jätab meelde. Kui täna ei tohtinud, siis homme proovin uuesti. Ehk siis tohib või emmel Alzheimer.

    Mähkme viis samuti ise ära. Vaikse mossitamise asemel pani röökima, emmesse 😀 (Nagu meestele meeldib öelda: “Head iseloomujooned on issilt, halvad emmelt.”

    Prahi koha pealt – ma võin värskelt olla tolmuimejaga lõpetanud, kui ta leiab kuskilt mingi tüki, mis suhu rändab. Tavaliselt mingi puutükk (ahjukütte rõõmud). Pika keelamise peale on olukord muutunud – ta leiab jupi ja tuleb seda hoopis mulle suhu toppima.

    Kass ja koer on meil omal. Neid ta väga ei solguta. Koer sujuvalt hiilib mööda seinaääri eest ära, kui poiss muu asjaga ametis. Ja kassil on sujuvalt pohhui. Teda võib kasvõi kringliks keerata.

    Mida suuremaks mul poiss kasvas seda kõrgemale ka asjad kolisid. Elu toimub lae all. Nüüd pole enam kohta, kuhu asju panna ja praegune variant on tuba ringi tõsta 🙂 Ehitab diivanipatjadest redeli ja saab ikka diivani kohal olevast riiulist asjad kätte 🙂

    1. Telefoniga ikka trükin 😀

    2. Oeh…meil on kõik see lae-alune elu alles ees järelikult, praegu ei roni kutt isegi diivanile veel. Varsti läheb keeruliseks 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*