Esimesed riided

/ juuni 9, 2013/ 0 comments

Viimaks saabus ka see päev, kui ma oma suure ärasõnumis-hirmu alla surusin ja esimest korda üle beebipoe ukseläve astusin, et lapsele mõned riided osta. Kaiga koos tegelikult millalgi kuskil poes isegi käisin, ent siis oli mul rasedusnädalaid piisavalt palju vähem, et peale argliku piidlemise rohkem nähtavat huvi ühegi asja vastu mitte ilmutada. Kuigi sisimas olen ma kõige selle suhtes tegelikult väga põnevil ja tahaksin juba ammu pisikesi püksikesi-pluusikesi-sokikesi kokku kuhjata, siis liigne kiirustamine tundub mulle endiselt kuidagi…halvaendeline. Niisiis parem tasa ja targu.

Suurematest asjadest on meil olemas ainult vanker. Tegelikult arvestasime, et eks selle ostmine üks mitmesaja-eurone väljaminek tuleb, kuna odavama hinna eest midagi üleliia asjalikku ei saa, kuid juhuse tahtel läks teisiti. Nimelt, Keila-Joal seisab täiesti kasutult üks lapsevanker, mille Kertu oli praktiliselt eimillegi eest nõus meile loovutama. Muidugi pole see päris nii vinge kui igasugused Emmaljungad jne, ent kuna see on korralik ja võrdlemisi hästi hoitud, siis otsustasime Renega, et kuni see oma eesmärki täidab, pole meil puhtalt edevuse pärast mõtet uue vankri peale raha raiskama hakata.

Beebiriietest veel nii palju, et nende hinnad on üsna hullud. Iseenesest näiteks 7€ pole ühe body eest palju, aga kui mõelda, et neid on igaks kasvuperioodiks vaja rohkem kui üks-kaks-kolm tükki, pluss veel mütsid, sipukad, õueriided jms, siis kokkuvõttes on see kõik päris kallis. Võib-olla mingil hetkel hakkan ma tundma, et lapse kasvutempo ja igakuiselt tema riietele kuluv summa pole proportsioonis, aga vähemalt selle ajani ma ühestki kaltsukast talle midagi ei osta. Siinkohal on kindlasti inimesi, kes kohe teavad rääkida, kui mõttetu raiskamine see on, aga jäägu igaüks selles asjas oma arvamuse juurde. Mina ei taha, et minu esimese lapse esimesed asjad oleksid kellegi teise vanad asjad. Isegi kui need võib-olla ei näe vanad välja. Ja seda kasvõi juba sellepärast, et olenemata lapse tulekust valitseb meie elus hetkel niigi üsna mitme koha peal suur ebakindlus. Alustades kasvõi sellest, et me elame endiselt üürikorteris, mis pole ilmselgelt just ideaalne variat. Nii et las siis vähemalt kõik, mis otseselt meie uut ilmakodanikku ümbritseb, tema riided ja asjad, olla ilusad ja uued.

Mu rasedus on nüüd sealmaal, et seljavalu ei hülga mind ei päeval ega öösel. Mugava asendi leidmine on iga tegevuse juures (kahjuks pahatihti lahendamatu) võtmeküsimus. Kuigi ma ei ole enam ilmselgelt sama sale nagu enne rasedust ja märgatavaid lisakilosid on vähemalt mu enda silmis lisandunud igale poole, millest võiks ju järeldada, et kasvava kõhu kandmine ei põhjusta olulisi vaevusi, tundub vähemalt praegu, et järjest lisanduv raskus pakub seljale ja jalgadele ikkagi päris talumatut koormust.

Ka lapse liigutused juba niivõrd jõulised, et mõnikord kui ta oma jala(d) mu ribide alla sirgu lükkab, pean hetke või kaks hinge tõmbama, et edasi saaksin liikuda. Üldse on tema liigutused väga muutunud. Eks ruumiga hakkab seal sees vist kitsaks kiskuma ja seepärast ei tunnegi ma enam lihtsalt põtkimist, vaid hoopis seda, kuidas ta oma väikeseid käekesi ja jalakesi mõõda mu kõhu sisekülge liigutab. Või ennast teistpidi keerab. Igal juhul on see kõik hästi selgelt tunda ja näha ja mõnikord pisut ebamugav või isegi valus, aga peamiselt ikkagi asi, millest mul kunagi küllalt ei saa, kuna mitte miski muu ei anna tema olemasolust reaalsemat aimu kui see. Ja mõte lapse saamisest tundub ikka veel päris ebareaalne mõnikord.
Õigemini pea-aegu kogu aeg.

Väga julgustavalt mõjub see, kui kogenenumad inimesed mu ümber ütlevad, et ka neile tundus rasedus ja beebiga hakkama saamine mingitel hetkedel täiesti loogikavastaselt ületamatu ülesandena. End aeg-ajalt ebapädeva ja ebakindlana tunda on okei – seda kogevad ka teised, mitte mina üksi ja see teadmine annab väga palju julgust juurde.

Kahjuks meeldib liiga paljudele inimestele, kellelt ma nõu kuulda eelistaksin, kõige mu uudishimutsemiste peale hoopis elutargalt pead vangutada ja öelda, et “kõik tuleb loomulikult/iseenesest”. No väga tore! Kindlasti jõuan ma ise ka ühel päeval selle tõdemuseni, aga võtke teadmiseks, et vähemalt praegusel hetkel on tegu kõige kasutuma ja üleoleva teadmisega üldse. Ma oleks südamest õnnelik kui ma seda lausekõlksu enne rohkem kuulama ei pea, kui ise ka juba siiralt samas usus kaasa oskan noogutada 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*