Halvad emad on päriselt ka olemas

/ aprill 23, 2014/ 0 comments

Ma olen palju mõelnud, et ma ei taha üleni titemammastuda, nii et mul peale mähkmete ja püreede jms enam muid teemasid polegi. Praegu pean kahjuks veel korra sel tallatud rajal käima, et üks asi hingelt ära saada. Nimelt EMAD!

Üle päeva käib erinevatest beebi-teemalistest foorumitest ja Facebooki grupi-aruteludest ja kust kõik veel läbi mingi müstiline point nimega “iga ema teab ise, mis ta lapsele parim on”. Küll on seal noored emad, kes oma lastele iga nutuvääksu peale muudkui aga valuvaigistit annavad või pooleaastase tite põhimõtteliselt piimast võõrutavad, sest püreega on endal mugavam toimetada, kui titte valutavate nibudega tissitada. (Ma vihkan sõna TISS 😀 ) Igal juhul on garanteeritud, et kui keegi mingi sellise ilmselgelt arulageda teguviisi karjale võõrastele hambusse viskab, läheb kindla peale järamiseks! Kõigepealt materdatakse rumalat ema, siis materdatakse neid, kes materdama kukkusid ja kui materdamise kulminatsioon vaibuma hakkab, saabub mõni õnnis rahuingel, kes kõigile südamele paneb, et pole ilus teisi rünnata ning asi tõmmatakse heldimapanevalt kokku lausega: “iga ema teab ise, mis tema lapsele parim on”. Selle peale vangutatakse pead, kehitatakse õlgu ja minnakse (selleks korraks) laiali.

Kõigi nende debiilsete laps-katsete taustaks kuulda kellegi pasundamist, kuidas ükski ema ei saagi põhimõtteliselt oma lapsele halba teha…ma pole midagi nii ärritavat jumala ammu seedima pidanud. Kunagi uskusin muidugi isegi, et on mingi selline suur-suur sisetunne või asi, et no kui ikka lapse valmis sünnitad, siis ju sa mingeid tema vajadusi aimadki poolest pilgust. Aga et mõned emad kasutavad seda vabandusena, et oma enese lapse kallal konkreetseid lamedusi korda saata, pikemalt järele mõtlemata ning süvenemata sellesse, et sina, emahakatis, oled see, kes peaks seda väikest abitut olendit kõige kurja eest kaitsma, mitte temale ise ohtu kujutama, vot sellega ma tahan sõdida. Ja kohe vihaselt!

Kui sa oled rumal ja saamatu, siis otsi abi. Kui sa oled nii rumal, et sa ei saa aru, et sa ei saa hakkama, siis ära vähemalt reklaami oma rumalust! Ja kui ikkagi oma lollusi pidevalt teistele kommenteerimiseks jagad, siis sa oledki liiga loll, et last omada. Päriselt.

Ma saan põhimõtteliselt üle päeva ühes või teises idüllilises beebigrupis noomida, kui ma julgen öelda, et minu meelest küll kõik emad oma lastele head ja ohutud pole, kaugel sellest. Vähemalt mitte need, kes isegi heade nõuannete laviini alt suudavad oma lambanäoga läbi rühkida, et kaks postitust hiljem uuesti kaeblema hakata, kuidas titt ainult vigiseb ja vingub ega lase elada. Torkaks aga uue paratsetamooli küünla talle selle peale tagumikku.

Teiseks tunnen ma isiklikult inimesi, kes on ise ajudest 98% lapsed, omamata mingisugustki tulevikuväljavaadet või kohusetunnet. Elatakse üks päev korraga ja täiesti null-vastutustundega vorbitakse muudkui lapsi juurde. Seltsis segasem ehk tõesti, aga mul on siiralt ja kogu südamest nii kirjeldamatult kahju igast inimhingest, kes sellise alguse oma elule saab, sellise perekonna. Lihtsalt mingid inimesed, kellele ta peaks saama toetuda, aga kes ise veel ilma toetuseta elada ei oska. Iga uus väike inimene väärib suurt hoolt ja pühendumist, mitte kanapeadest vanemaid, kes pole veel selgeks mõelnud, kas neil vanalinnas hõõrumisest küllalt on või kust homseks hommikusöögiks raha saada. Saate aru. See on mega põlastust-tekitav, aga veelgi enam on see kohutavalt kurb!

Umbes sama võigas on näha Facebookis pilte sellest, kuidas aastane põnn Hessis burgerit nosib. Ent kui kasvõi ääriveeri küsida, et kas see on siis nagu okei, mühatab nooruke ema, et “last ei tohi vati sees kasvatada”. Olgugi, et ainuke vatt peitub sellesama emme peas, kohas, kus võiks kasvõi pisike peotäis ajuollust vedeleda.

Ma ei taha olla üleolev nende suhtes, kes oma laste eest teistmoodi hoolitsevad kui mina enda oma eest. Ma teadvustan endale, et teen ka kindlasti kellegi teise silmis kaheldava väärtusega valikuid. Selles polegi asi. Mis mu kuklakarvad turri ajab, on see üleolevus. Iga inimese elu alguses peaks tema ema (ja isa) vähemalt üritama oma lapse eest häid otsuseid langetada, mitte kõigele pohh-yolo mentaliteediga lähenema.

Kui sul on endal rämpstoidu isu, siis see pole veel põhjus rikkumata maitsemeele ning ebaküpse seedesüsteemiga väikese inimese burgeriputkasse vedamiseks. Kui sina kunagi sügaval nõukogude ajal ainult kaks nädalat emapiima said ja peale seda kartulit-kastet ning kuna sa kõige selle najal jumala okeilt välja kukkusid, siis jätkad niisugust toitmist ka oma lapsega, siis kohe kindlasti pole sa okeilt välja kukkunud, ma luban sulle. Kui siis ainult kukkunud. Ja ma loodan, et meie teed mitte kunagi ei ristu, sest minu meelest oled sa lihtsalt väga isekas ja rumal inimene.

7597284b1c669f2ec05c4a39e1cc81ec97b13105a69ab140afc6b038456d742b

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*