Ma olen telefonita nii abitu

/ jaanuar 16, 2015/ 0 comments

2837339

Esimesel õhtul peale telefoni purunemist kooli jõudes avastasin, et mul pole ju aimugi, millises ruumis tund toimub. Tavaliselt viskan kiire pilgu telefoni kalendrisse ja juba tean. Kuid isegi kui viimaste päevade parim sõber Nässakas oleks nii palju akut elus suutnud hoida, et oleksin ÕIS-ist tunniplaani jõudnud vaadata – jah, internet on neil päevil luksuskaup -, siis ilmselt poleks ma suutnud puhtfüüsiliselt silmi piisavalt kissi ajada, et selle tibatillukese telefoni tibatillukeselt ekraanilt midagi välja suumida. Silmanägemise parandamiseks ostsin täna goji marju (kuidas oleks muidu adekvaatne “goji” hääldada?)

Ruttasin kiirel sammul peauksest sisse ja tundsin end nagu metsikul orienteerumis-võistlusel: “KUSKIL peab mingi info olema”. Õnneks on nad seal koolis minusuguste analoogset elu elavate primitiivide peale mõelnud, ehk et arvuti oli esimene asi, mille otsa ma sisenedes jooksin. Täna silmasin lausa elektroonilist tunniplaanigi, kae nalja – paar nädalat veel ja mine sa tea, mida kõike ma märkama hakkan.

Tol samal päeval peale kooli pidin ühele lugejale süüteroosid ära viima (täitsa viimased – juhhei!). Istusin autosse, käivitasin mootori, mõtlesin, et nii, okei, suts sinna ja suts tagasi… Kui kaks hetke hiljem taipasin, et mul pole ju vähimatki aimugi, kus see pisike tänavake asub, kuhu minema pidin. Noh, ma teadsin UMBES, aga umbsest jääb ikka ilgelt väheks. Võtsin ohke saatel kätte oma väga vähe nutika telefoni, avasin Google Mapsi ja oi kus ta ragistas ja raalis seal seda asukohta. Kui see telefon oleks inimene, siis tol hetkel oleksin täpselt ette kujutanud, kuidas ta, nutuklomp kurgus ja otsaesine veresoon juba aiavooliku jämedune, pingest värisedes seda vastust oleks oodanud, vahepeal silmanurgast ärevalt minu poole kiigates, et ega ma ta peale kohe röökima ei hakka. Noh, midagi ta lõpuks näitas ja midagi mõtlesin ise juurde ja kahepeale jõudsime isegi kohale. Aga oli väga agraarne tunne küll. Isegi sellest targutavast GPS-i eidest, kellega ma muidu alalõpmata mingeid “sain-sain aru, küll ma sinna paremale ka keerata jõuan, sa ei pea kohe näägutama hakkama, jeesus, sa oled hullem kui mina!” vaidlusi maha pean – isegi temast tunnen puudust!

c188e864e4f5cf7eb18baeee5476ead10e75660f31525319ca4ab3fccf7b8ff1

Peale Nõmmet suundusin toidupoodi. Tavaliselt teen ajasäästu eesmärgil (sest kellel on koos aastase mudilasega aega sihitult edasi-tagasi mööda poodi lonkida) põhjaliku nimekirja asjadest, mida on vaja osta. Olen meie kodupoes nii palju kordi juba käinud, et endalegi märkamatult olen hakanud ostunimekirja tegema enam-vähem poes liikumise järjekorras. Ei tea, kas jälle mingi ebardlik kiiks? Igatahes avastasin esimest korda üle mustmiljoni aja, et mul pole ju nimekirja. Sihuke tunne nagu mind oleks Troonide Mängus selle taevakõrguse jäämüüri taha heidetud, kus Wildlings-itega võideldes oma võipakki ja leiba pidin otsima. Ehk et ma olen ikka konservatiiv mis konservatiiv – vana hea tuttav ja turvaline sobib kõige paremini. Või noh, KARTUL, nagu üks inimene mulle ilma hinge tõmbatama kohe tulistas, kui valjult mõtisklesin, et võiks ka seda “kartul või apelsini” testi teha. Näete, tal oli õigus, mis sest, et ma sügaval hingesopis päris rängalt solvusin tol hetkel 😀

Poes mõtlesin veel, et kontrollin konto saldot. Oli vaja päris suur ost teha ja tundus veits nigel variant näost valgena kassiirile midagi kogelema hakata peale seda, kui selgub, et mu arvel polegi piisavalt raha ning siis ükshaaval oma brokkoleid tagasi anda, ise käega võimalikult usutavalt rehmata üritades, et “ah ma ei tahtnudki seda, phehh”. Ühesõnaga. Käru oli juba kuhjaga värki täis, kui mul see kontojäägi kontrollimise idee tekkis. Ja mis te arvate? Mu telefonis on täpselt kolm telefoninumbrit ning Swedi konto saldo number polnud loomulikult üks neist. Üritasin ise tuletada midagi, aga helistasin kogemata umbes Salva kindlustusse või kuskile… No võtsin julguse rindu ja läksin internetti, ise akut anudes, et see natukenegi halastaks. Kaks sekundit ootamist, et mingigi pilt ette tuleks, kui aku oli juba pooltühi. Ei mingit halastust. Niisiis ei töötanud see mõte ja pidin ikkagi lihtviisiliselt lootma, et ei jää häbisse. Eriti põhjust karta polnud, aga no kurat, kui on miski, millega 21. sajandi inimene elada ei suuda, siis on see teadmatus. Õnneks läks kõik nii nagu oli arvata ja sain oma brokkolid kõik ilusti koju kaasa 😀

Ja viimaks – sõitsin poest koju, kui Rene helistas. Ma olin teda enne kätte üritanud saada, et kontojäägi numbrit küsida. Igal juhul polnud mul keset liiklust enam mahti vastata ja polnud mõtetki, olin põhimõtteliselt koduvärava taga. Ent kuna telefon oli jope sisetaskus, sain vastu tahtmist üsna intensiivset südamemassaaži. Enne tänast mõtlesin, et Rene telefon vibreerib vihaselt, aga see on ikka suhtkoht habras võbelemine võrreldes mu nutinässakaga. Loodan, et süda rütmist välja ei läinud…

Enam ei mäletagi, kui kaua ma selle telefoniga juba koostööd olen pidanud teesklema, ent kuna see tundub tõesti kuidagi jubejube keskaegne, siis hakkab mälestus mu ilusa suure särava ekraaniga kullakallist päriselt-ka-nutikast telefonist tasapisi hääbuma, mida rohkem ma seda nutust nässakat vaatan. Kui muidu on kodust välja minnes kindlalt vajalik combo telefon-võtmed-rahakott, siis nüüd valitseb telefoni koha peal mõru tunne, et “ah, on siis on, pole siis pole”. Moe pärast vean selle ikka kaasa, ise ka ei tea miks. Aa ja kodus jääb mobiil ka tavapärasest rohkem laokile a la diivanile või lauale vms, nii et Kaur selle tihti enda valdusesse saab ja nüüd ekslikult arvabki, et tal ongi mingi omandiõigus tekkinud. Aga kui ikka tõsiseks tüliks läheb, et kelle telefon see on ja Kauri volüüm üle käib, siis ilmselt ütleksin talle sama, mida ma terve nooruspõlve mõttes end ütlema harjutasin, kui tänaval mõni varas mu telefoni käest kiskuma peaks: “Võta mis tahad, anna ainult SIM-kaart tagasi!”

Lähen nüüd valin eBay-st mingi toreda ümbrise oma telefonile, et viimane taaskohtumisel kohe turvaliselt sisse mässida ja mitte kunagi enam maha pillata. Hala lõpp.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*