Mis elu see on

/ september 14, 2014/ 0 comments

Mind ajab päris närvi see, mis meie majas pidevalt toimub. Mitte keegi ei taha ilmselt kuulda ohkimist teemal “kuidas me kaks päeva Kauri voodi tema lõunaune ajaks enda tuppa olime sunnitud vedama”, aga ma kaeblen sellegipoolest. Naabritele ei saa ju öelda, et olge head, tehke oma remonti mõni teine aasta, mul pole praegu selle lärmi jaoks jaksu. Või et Kaur ei saa magada, kui ta toa pistikutest naabrite remonditolmu sisse tuiskab ja põsed kõigest sellest puurimisest võdisevad.

Ent kuitahes kopp ees, pole ma veel julgenud kõrvalkorteri elanikke oma küsimustega teemal “kas mu laps oma toas ka enam kunagi magada saab?” tülitama minna.

Esiteks sellepärast, et need inimesed alles kolisid siia majja. Arusaadav, et kui sa kolid korterisse, kus enne sind on kahesaja (peale vaadates võib-olla isegi kolmesaja) aastane mamsel kuni surmani sammalt nuumanud, siis sa tahad seinad kuni betoonini paljaks kraapida ja uue remondi teha. Fain. Mõistan.

Aga peamine põhjus, miks ma kõik lärmi hambad ristis ära pean kannatama, on see, et mu naabrite noomimise limiit on juba kriitilise piiri lähedal. Vähemalt Rene meelest. Olen alumiste naabritega kaks korda sõna otseses mõttes mölisemas käinud, nagu täieõiguslik MUTT, mis sest, et ma tõenäoliselt neist tüüpidest noorem olen, kes meie all elavad? Esimene kord tuuseldasin ühe kuti trepikojas läbi ja teist korda lendasin neile ukse taha. Öösel kell kaks. Ise pühaviha täis. Natuke sitt oli ainult see, et ma ei taibanud peegli juures enne peatust teha kui alles tagasiteel voodisse, nii et võin oma tõsiseltvõetavust vaid oletada. Või noh, seda oli hommikul kell viis kuulda lausa, kui nad minu närvitsemisest hoolimata muusika uuesti valjuks olid kruttinud ja karjakesi Avicii “Wake me up”-i kaasa…möirgasid? (mis on reaalselt leebeim võimalik sõnavalik).

Mu kõrvadest tuleb siiamaani törts verd, kui seda õudust meenutan.

TpKQd0o

Kui kogemata juhtub, et alumistel noormeestel parasjagu bassinupp vinnas pole ja kõrvalkorteri onu oma tööriistakasti ka käest pannud, on väga tõenäoline, et ülemine naabrimees lähimal ajal kogu kopsumahu ulatuses roppusi röökima ja mööblit loopima hakkab. Ma ei tea, kas tal on maailma kõige stressirohkem töö või miski noobel diagnoos, ent siin korteris elatud 2,3 aasta jooksul on mul “õnnestunud” (vastu tahtmist) nii mõnigi uus emakeelne roppus õppida. See mees suudab inimeste suguorganitest ja nende sünonüümidest suhtkoht ennekuulmatuid kombinatsioone moodustada. Aga mismoodi ma talle siis otsa pean vaatama, kui ta oma bipolaarse õnneliku hüpleva sammu ja naerunäoga mulle trepikojas vastu tuleb, Kaurile viis minutit intensiivset tuti-plutit teeb ning lapsevankri (hoolimata mu käega rehmamisest ja “ah, pole hullu, saan ise ka”) üles / alla tarib?

Oeh…

Teisipäeval sain kakskendviis. Kahjuks pole mul pole absoluutselt tunnet, et tahaks veerandsada aastat vana olla või soovi süveneda asjaolusse, et kolmkümmend on nüüd lähemal kui kakskümmend. For real. Pool päeva valisin mokk töllakil kurva näoga netist sushit ning mõtlesin, et täiesti PEKKIS, ma olen kohe-varsti VANA!

Ja kui õudne kuller mulle lilled tõi!

Vaevalt, et ühegi lillepoe transpordi-variantide seas SmartPosti kõrval ka “Saatke oma rõvedaima Quasimodoga” välja on pakutud, aga selge on see, et igal muul päeval kui teisipäeval oleksin ilmselt uksesilma ääres hinge kinni hoidnud ja teeselnud, et kedagi pole kodus. Et kedagi pole kunagi kodus olnud ja et kedagi ei tule ka mitte kunagi. Õnneks olin sel päeval ebatavaliselt härga täis, sest Rene oli mind päev varem täiesti närvi ajanud ja hea on – ainuüksi selle härja najal ma oma lilled ukse tagant kätte sain.

50352617

Akadeemiline puhkus sai ka läbi. Ühest küljest on koolis käimine ideaalne vaheldus kodus klotside ja kõrinate vahel tasapisi taandarenemisele, aga teisest küljest, olgem ausad – poolteist aastat kodus lebotamist on minusse päris palju laiskust juurutanud. Nii et kokkuvõttes on kool nagu kool ikka. Õnneks on mul vaid üksikud ained vaja teha, nii et suure tõenäosusega väljun sellest asjast elusana.

Haa! Aga TÖÖ!

Ilmselt on päris paljud kursis sellega, kuidas ma poole raseduse pealt töölt eemale jäin, kuna selgus, et mu ülemusel oli aju koha peal hoopis hiiglaslik hemorroid, millega ta võttis vastu otsuse, et peaks hakkama käituma nagu mölakas.

Selle asjaga on nüüd selline kerge update, et kuigi ma olen kogu aeg olnud 200% kindel, et sellesse firmasse ma enam mitte kunagi kumbagi oma jalga ei tõsta, tuleb välja, et mul poleks vist enam sellist võimalustki.
Millalgi kui mööda Kopli tänavat vanast töökohast mööda sõitsin ja sinnapoole nostalgilise pilgu viskasin, märkasin üllatuseks, et ukse kohal ripub hoopis teise ettevõtte logo. Hiljem kodus arvuti taga sain targemaks veel selle võrra, et ka nende koduleht on maas. Küll aga Inforegistri kohaselt kõik justkui toimib. Ja kuigi ma sinna tagasi ausõna ei kibele, siis uudishimutseda tahaks küll, nii et pean vist mingipäev kehva nalja tegema ja oma “ülemusele” lapsehoolduspuhkuse lõpetamise avalduse saatma 😀 Tegelt oleks mõistlik see kusagil kahe aasta pärast saata, napilt enne kui Kaur kolmeseks saab, et ülemusel kõrvadevahe ikka totaalselt peeru täis ehmataks, aga ma pole kindel, kas ma viitsin/suudan nii kannatlik olla.

0 Comments

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*