Mõned põhitõed

/ mai 2, 2015/ 0 comments

4As159E

Lapse kasvatamise juures ei ole minu meelest tegelikult kõige raskem osa välja mõelda, et mis mulle endale õige ja normaalne tundub, vaid mõttetult palju on vaja hoopis mingite kõrvaliste arvamustega mitte liiga lahku minna. Kasvõi lähisugulaste omadega. Meie Renega õnneks ühestki väga äärmuslikust põhimõttest Kauri kasvatamisel ei juhindu, nii et meie puhul saab kõik minna halvimal juhul KESKPÄRASELT nihu 😀

Väga kõva ragistamist kellegiga pole ka ilmselt just seetõttu ette tulnud, et esiteks on see esimene ebakindlus üle läinud, mis peale lapse sündi üht värsket ema vabalt vallata võib, aga mis peamine – midagi mõistusevastast ma Kauri puhul läbi suruda ei olegi kunagi üritanud. Noh, aastasele kommi ei anna, aga vitsa ka ei laksi või teda taimetoitlaseks ega usuhulluks ei sunni. Keskpärane selline. Mõned väikesed näited:

  • Pudikeelt me ei räägi.
    Mingisuguseid “mässusid” ega asju pole meie majas kunagi olnud. Esiteks tundub ebaloogiline, et kõigepealt korrutan lapsele mingeid sõnu, mida tegelikult olemas pole, kuni ta need selgeks õpib, misjärel hakkan teda ümber õpetama, et ta asju nende õigete nimedega nimetaks. Täiesti mõttetu. Muidugi ei tulnud mina ka sünnitusmajast koju, ega rääkinud selle tillukese imikuga mingit kandilist ja formaalset keelt, vaid ikka tavapärasest tuti-plutimalt 😀 Aga see oli sellepärast, et ta ise oli nii tilluke ja õrnake, et kuidas sa siis saaksidki monotoonsel ja tundevaesel toonil temaga suhelda. Aga mähe on ikka mähe.

    Teiseks on need mässud ja sussud ja tissud nii inetud sõnad, et isegi mõttetut ümberõppimist mitte silmas pidades ei tahaks ma Kaurile sellist jama õpetada.
  • Head lapsed, need kasvavad vitsata.
    Kuskil beebigrupis üks ema kirjutas, et tema annab oma lapsele juba profülaktika mõttes vitsa ette ära, kui põnn maja taga asuva suure autotee poole enam-vähem esimese uudishimulikuma pilgu heidab. Et seostab autotee kohe kiirelt vitsahirmuga, nii et lapsel ei teki mõtetki tee äärde kondama minna. Minu absurdsuse-andur läheb sellise asja peale täiesti rivist välja. Ma nimelt ei usu, et vägivallaga saab lapsi kasvatada, nii et sealt hiljem mõni kõrvaltoime ei ilmne. Kui laps iga pahanduse eest vitsa või laksu vms saab, siis läheb ja valab ta oma trotsi varem või hiljem kusagil mõne endast nõrgema peale välja. Erandeid on ka kindlasti, aga üldiselt ma arvan, et vägivald sünnitab vägivalda ja mina küll ei taha, et Kauril mingi sisemine viha või allasurutud kius koguneks. Praegu on ta tõesti veel selline väike tohmanike, et ega ta jutust suurt aru ei saa. Isegi lihtne “Ei tohi” paneb ta sageli trööstitult tönnima ning vihaselt jalgu trampima ja tekitab temas nähtavasti hiigla suurt ebaõiglustunnet. Küll aga see, et pikemaid põhjus-tagajärg seoseid seletada on sellisele vara, ei tähenda, et ma iga oma seisukoha talle vitsaga selgeks nahutada võiksin. Palju ta sellestki aru saaks, muud kui et ema läheduses tuleb tasane ja ettevaatlik olla, muidu, mine tea, paneb jälle siraka kirja.

545168764516

  • Piiride seadmine on vajalik.
    Ma ei usu sellesse, et “las laps teeb mis laps tahab, pea-asi, et laps ei nuta”. Esiteks juurutab see väära arusaama, et ta saab kõik oma tahtmised alati maksimaalselt nutu hinnaga. Selline arvamus saab elu ainult raskeks teha. Pealegi on see alati väga laiskuse-maiguline lähenemine, kui keegi oma lapsel kõike teha laseb. Eks sellega võidab kindlasti mõned väärtuslikud lisaminutid sotsiaalmeedia seltsis, I get it. Kaur muidugi üritab ka meile võimalikult paljut dikteerida, oma loendamatuid erisoove kõrgetelt keelatud riiulitelt, aga selge on see, et kui ta meile juba pooleteise-aastaselt nö pähe istuks, siis siit edasi saakski tulla ainult hukatus. Sellepärast ei anna ma järele sugugi mitte igale jonnituurile, millega ta midagi välja üritab kaubelda. Aga olgem ausad, teinekord on kodurahu minu jaoks küll kaks grammi rohkem väärt kui mingi pagana puldi-kisa.
  • Laps ei pea taldrikut tühjaks sööma.
    Söök ei ole preemia ega karistus, see on loomulik elu osa ja ma ei näe põhjust, miks sellest, et lapsel kõht enne taldriku tühjenemist täis saab, üldse mingisugune teema teha. Muidugi on toidu ära viskamine tobe, aga veel tobedam on igal söögikorral paari kartuli vms pärast tüli tekitada. Liiati kui normaalne inimene tõstab endale nagunii üldjuhul portsu, mida jõukohaseks peab. Aga kes meist siis aeg-ajalt oma võimeid üle ei hindaks. Praegu ei oska Kaur veel väljendada, kui palju ta süüa tahab ja seda enam ei leia ma, et mul on vaja talle tampida seda, mida mulle endale lasteaias ja algkoolis tambiti. Esiteks pole see väga tervislik lähenemine toitumisele ja teiseks, maailmas on päris mured ka olemas.

f9fffa33a195201a6c29a9a9276c4b0df1567741eb0673fe1e0c22292b7785da

  • Mänguasjad ei asenda vanemaid.
    Ükskõik kui palju vilede ja tuledega uhkeid lelusid lapsel on, ta eelistab neile kõigile koos oma ema või isaga mängimist. Hästi halb on kuulata, kui alla kaheaastase lapse ema põnnile närviliselt käratab, et “Mine mängi oma asjadega/oma toas, ära sega!” vms. Eks mingil määral tahab väike laps ka omaette nokitseda, aga enamuse ajast huvitab teda laeni kõrguvast mänguasjade virnast oluliselt rohkem see, et emme või issi temaga tegeleks. Kasvõi ilma ühegi mänguasjata. Jälle üks asi, mis teoorias oluliselt lihtsam ja ilusam kõlab kui päriselt päev läbi põrandal klotside vahel vedeleda ja innukalt autodega ringi põristada. Nõudepesu ja koristamine tunduvad teinekord mängimise kõrval pea-aegu nagu puhkus.
  • Lapsel on vaja rutiini.
    Ei, lapsel pole vaja seda, et kõik nädalapäevad täpselt ühtmoodi kulgeksid, küll aga on tal vaja kindlat režiimi. Kauri pealt näen ma väga selgelt, et mida konkreetsemalt ta igapäevased uneajad paigas on, seda paremini elab ta üle kõik rutiini-murdmised. Kui ta igal õhtul kindlal ajal (~19.30) voodi panna, ei juhtu mitte midagi hullu, kui ta siis vahepeal mingi õhtu näiteks alles kell pool üksteist magama jõuab (mõne ürituse või kuskil käimisega seoses vms). Aga kui igal õhtul nö käigu pealt otsustada ja vaadata, et millal Kaur väsimuse märke ilmutama hakkab (tavaliselt on siis väsimus juba liiga suur), läheb kõik rappa ja saan ülejäänud õhtu ühe selgelt üleväsinud jõmmiga maid jagada. Siis tähendab tema magamaminek seda, et ta lihtsalt veiderdab ja protesteerib umbes poolteist tundi oma voodis, enne kui aru saab, mida teha on vaja. Täpselt nii möödus meie viimane Hiiumaal veedetud nädal ja ausalt – midagi tüütumat/väsitavamat pole olemas. Nii et nüüd, et meid kõiki asjatust jagelemisest säästa, olen ma Kauri uneaegade suhtes eriti paindumatu.

Üks põhimõte, mis on meie mõlema jaoks Renega väga oluline, ent millele siin-seal ka veidi viltu vaadatakse, on see, et meie meelest laps on valmis lasteaeda minema siis, kui ta oskab rääkida. Jah, Kauril on juba praegu päris suur sõnavara, ent siiski ei taha ma teda viia pikkadeks päevadeks lõputu melu ja karja (tegelikult ju) võõraste inimeste keskele, kellele tema end väljendada ei oska ning õhtul koju tulles ei oska ta ka mulle rääkida, milline ta päev oli – kas miski teeb muret, rõõmu või mis iganes. Eriti sellises suures ja anonüümses linnas nagu Tallinn, kus ma näen omaenda elutoa aknast täpselt, missuguse suvatundega neid põnne seal majataguses lasteaiahoovis karjatatakse. Suvel nuttis üks pisike tüdruk pool päeva oma ema taga, aga kasvataja kõnetas teda täpselt nii palju, et “ära vingu niimoodi”. Just selliste läbipõlenud nõukaaaja-jäänuk-muttide pärast ma ka lasteaiaga üldse kiirustada ei taha. No ja õnneks pole Kaur (ega ka meie Renega) Tallinnasse sisse kirjutatud, nii et kergest välisest survest hoolimata ei saagi me teda üldse kuskile järjekorda veel panna.

Õnneks on Renel töö, mis katab ka minu poolt saamata jäänud palga augu, nii et veel mõnda aega saab Kaur kodus olla. Muidugi ma tean, et meie rahaline olukord oleks märksa parem, kui mina ka oma panuse annaksin ning eks ma aeg-ajalt vaikselt mõtisklen küll, et oleks ikka vabastav oma kodus konutamise rutiinist välja astuda ning jälle asjalik tööinimene olla. Teha päev läbi täiskasvanud inimesele omaseid tegevusi, mitte pärastlõunani pidžaamas veeta ja klotsidest häärbereid timmida. Ent oleme siiski omavahel kokku leppinud, et Kaur on nii väike ainult ühe korra elus ja küll me seda raha ka jõuame kokku kühveldada. Tema arvelt ei hakka seda praegu tegema, vaid katsume lihtsalt veidi veel tagasihoidlikult läbi ajada, nii et ta jõuab päriselt ka selle ajani, kui tal mind enam nii palju vaja pole.

Hoolimata sellest, et ma hetkel nö muidusööja rollis olen ja kahe palgaga võiksime elu natuke lõdvema randmega elada, on selge ka see, et absoluutselt igalt selliselt valikult tuleb elus alati mingit lõivu maksta ja ma arvan, et praegu pingutame me küll õige asja nimel. Kauri jaoks nimelt pole materiaalsetel väärtustel hetkel vähimatki tähtsust, tema vajadused on lihtsad ja peaasjalikult seotud ikkagi turvatundega. Siin saab muidugi jälle leelotada seda laulukest, kuidas me kõik oleme a’la aastaselt sõime läinud jne, aga te juba ilmselt teate, et mulle need “vanasti” arvamused väga korda ei lähe. Kolme-aastane emapuhkus on tõenäoliselt ikkagi põhjusega just nii pikk nagu ta on.

Ja kui ülaltoodust võib jääda mulje, et ma tean alati täpselt, mida ma teen, siis ei, ärge laske end eksitada. Teoorias ongi kõik alati väga palju lihtsam.

0 Comments

  1. Meil sama seis – poiss pole järjekordagi pandud ja enne kolmandat eluaastat ei lähe ta kusagile aeda nagunii. Raskeks läheb jah ühe palgaga, aga ma olen mõelnud lahendusena vahepeal kasvõi mõne hoiulapse võtta. Väike lisasissetulek ning samas on lapsel ka seltsiline, kellega hullata. Mul maal muidugi valikuvõimalus väiksem selles osas, aga eks vaatame. Hetkel veel puhkan mõnda aega Inglismaal ja sellele veel ei mõtle.

    1. Seda on alati lohutav kuulda, et keegi veel samas paadis loksub ja ma polegi mingi friik oma imelike tibuemme-veendumustega. Ning puhas õnn, kui materiaalselt on ka vähegi võimalik oma tõekspidamisi toetada.

      Mõnusat puhkuse jätku!

      1. Laps kasvab ju nii kiirelt ja mina arvan ka, et kui vähegi võimalik, siis võiks lapsega kodus olla tõesti. Ainus, mille pärast võiks lasteaias käia, on sotsialiseerumine. Õnneks meil on lapsi ümberringi palju, seega tal mängukaaslasi jagub ja sellega ka muret ei ole.

        Aitäh sulle 🙂


  2. Mul on muidu mingi äärmiselt tobe komme jätta kommentaare, mis on umbes sama pikad kui blogipostitused ise, aga ma sel korral katsun väga lühidalt ja konkreetselt hakkama saada, ehk siis: kirjutan kahe käega alla (vasakuga vähe konarlikumalt) ja olen kõigega nõus!

    Ja lasteaia puhul on ka minul just üks peamiseks vastuargumendiks hetkel see rääkimise asi. No okei, siin sellist terminit nagu “lasteaed” ei eksisteeri ja räägitakse pigem koolist (või noh, eelkoolist siis) ja Leenul oleks võimalik sügisest minna, aga me Brunoga kumbki ei pea seda heaks mõtteks.

    Mul on lihtsalt nii kurb mõelda, et ehk midagi vaevab teda ja ta ei saa end väljendada. Tahaks kodus muret kurta, aga ei saa.

    Ja sellesse mureanumasse lisanduski viimane tilk, kui tuttava laps eelkooli läks (3-aastane siis) ja tal’t kisti julmalt kaisuloom käest õpetajate poolt, sest “need on tittedele” ja eesti keeles rääkimise eest saadeti laps nurka ja karjuti ta peale. Nüüd ei julge laps enam kellegagi peale ema eesti keeles rääkida, sest kardab 🙁

    Teine asi, miks ma Leenut veel ei taha kuskile saata, haakub selle “mänguasjad ei asenda vanemaid” punktiga. Ma tean, et paljud argumenteerivad, et lasteaed ja hoid on ju toredad, palju uusi mänguasju ja mängukaaslasi, aga tegelikult nii pisikesed tahavad ikkagi mängida koos täiskasvanutega ja eelistatult just vanematega. Nad tahavad tähelepanu ja hoolt ning nende jaoks on tore mäng ka see, kui saab koos nõusid pesta või õues tagaajamist mängida. Paraku ei ole mõeldav, et suures kollektiivis saaksid õpetajad/kasvatajad igale lapsele sellist tähelepanu osutada…

    Nii palju siis mu “kommenteerin lühidalt” plaanist 😀

    1. See pikkade kommentaaride komme pole üldse nii tobe kui sulle tundub ja mul on järjest kasvav rõõm näha, et ma sugugi üksi oma arvamusega pole 🙂

  3. Mina ka ei rutta lasteaiaga. Järgmisel sügisel on laps 2 aasta ja 8-kuune, siis tõenäoliselt. Saame rahaga hakkama. Vahel käib jah mõte peast läbi, et on see ikka vastutustundlik, et mina ei teeni, aga on. Tegelikult on. Ja eriti hea point on see, et laps võiks osata rääkida, kui aeda läheb.

    1. Oot, mõtlesin, et ülejärgmisel sügisel 🙂 🙂 Aasta veel ja siis sügiseni, nii kaua plaanin veel kodus olla. Mänguasjad ei asenda jah vanemaid. Meil neid üsna vähe, nii et tean, et ei saa lapsele öelda, et mängigu omaette.

  4. Meil on titesõnastik ka kasutusel, pole kõne arengut kuidagi takistanud, 1a 2k vanusel lapsel on päris suur sõnavara ja kahjuks ühman vahel isegi, et ära vigise, sest millegi muu alla sellist undamist lihtsalt lahterdada ei saa, kui tühipalja viginana ja ma sellist asja ei kannata. Kodus laps minuga ei “vigise”, nii kui mees koju tuleb, siis hakkab peale. Lihtsalt jonn ja ving, et anna anna anna ja kui ei saa, siis kisa lahti ja pikali maas. Ma ei tolereeri sellist käitumist, samas laksu andma vms ka ei hakka. Nii siis ütlengi lihtsalt, et ära vigise. Ja mänguasjade kohapealt nii palju, et igasuguseid värvilisi tulukeste ja viledega asju pole tegelikult üldse vaja. Meil terve tuba neid täis, aga käiku lähevad ikka plastikkausid, puulusikad ja muud köögitarvikud, mida kannatab lapse kätte anda. Plastpudel on ka väga suur hitt – terve õhtu tegevust. Pidevalt sorteerin neid mänguasju kodust minema, ma ei saa aru, kust neid juurde tuleb. Paljunevad vist salaja öösiti.

    Lasteaeda ka veel nii pea ei plaani teda panna. Ehk hakkan sügisest temaga kusagil mängutoas koos käima. Teiste blogisid lugedes tundub, et ma vist olen ainus, kes üldse ei põe, et ma tööl ei käi ja mehe kulul elan. Minu jaoks on see normaalne, et naine on kodus ja kasvatab last, mitte ei tõmble kümnel kohal ringi. Muidugi on siinkohal plussiks mehe hea töökoht, mis samuti selle minu miinimumemapalga kadudes tekkiva augu ära katab. Ei näe ka mõtet minna kohe miinimumi eest (erialast tööd ma nii kui nii poole kohaga ei leiaks) tööle, et see kellelegi teisele edasi maksta. Istungi siis parem ise kodus ja mängin pottide ja pannidega ja ühe üliaktiivse kratiga, kellega ükski lasteaed nii ehk naa hakkama ei saaks 🙂

    1. Kõik mu mõtted väga hästi kokku võetud 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*