Multitasking 24/7

/ november 14, 2013/ 0 comments

CAM00511

CAM00572

IMG_20131030_134928

CAM00044

CAM00605

CAM00666

CAM00645-1

CAM00710-1

Mida ma poleks uskunud, on see, et ma suudan öösiti paari tunni kaupa magamisega harjuda. Muidugi ma rõõmustan kui Kaur (jaa – mul pole enam imelik teda nimepidi kutsuda) öösel ainult ühe korra ärkab, aga üldjuhul ei jää mul välja puhkamata ka siis, kui ta seda mitu korda teeb. Praeguseks on ta korra isegi terve öö ilma ärkamata maganud, kuid endalegi üllatuseks ei tundnud ma mingit erilist õnnejoovastust. Mu aju on vist tõesti kohanenud sellega, et puhata saab siis kui magamistoas parasjagu vaikus on ning et kui laps nurgas piiksuma hakkab, tuleb pikema jokutamiseta ärgata ja tegutseda. Muidugi ei tähenda see, et ma üldse kunagi väsinud poleks. Kellelegi lakkamatult oma tähelepanu jagamine on ikkagi kurnav. Pidev valmisolek kiiresti reageerida ja teadmine, et täiesti välja lülitada end ei saa, see kurnab samuti.

Õnneks on mul, täpselt nagu raseduse ajalgi, võimalus kasvõi hommikust õhtuni pidžaamat kanda, kui lapsel mõni nutusem päev satub ja ma teda eriti käest ära panna ei saa. Ka ei näe ma sugugi mitte iga päev vaeva oma juuste korrastamisega. See on tõesti selline asi, et kui keegi külla tuleb või ise kodust välja lähen, siis tõmban korra pea sirgendaja vahelt läbi vms. Kuigi üldiselt on Kaur järjest leplikumalt nõus põrandal kõhuli aega veetma ning oma mänguasjadega tõtt vaatama ja vaikselt omaette ilastama 😀 No näiteks kui ma korra selga sirutada või nõusid pesta või wc-s käia tahan. Kuigi ka siis ei saa ma teda oma nägemisulatusest kauemaks kui loetud hetkedeks kaugemale jätta.

Millised näevad välja meie argipäevad? No umbes sellised, et beebiga mitte-seonduva osas on Rene töölt tuleku ajaks ideaalis söök valmis, üks masinatäis pesu pestud, Kauri riided triigitud ja kraanikauss eelmise päeva nõudest tühi. Tõde on see, et ideaali tuleb ette harva 😀 On juhtunud rohkem kui korra, et alles õhtul kell 10 kartulipoti tulele panen ja kokkuvõttes tund enne südaööd Renega laua äärde istume, mõlemal silmad grillis. Ega see ilmselt tervislik pole, ent kui on valida nälgimise ja südaöiste toidukordade vahel, tuleb valida viimane. Vabandust, magu.

Kõige kodusega seonduvaga paralleelselt pean pidevalt hoolitsema selle eest, et lapsel kõht täis ja mähe kuiv oleks, ning et ta põrandal vedelemise ja mulle oma grimasside demonstreerimise vahel ka piisavalt magada saaks. Ning et ta õhtul täpselt õigel ajal vannitatud oleks, et vältida üleväsinud ja röökivat last. Praegu on meil kujunenud õhtune rutiin, mis paistab, et toimib – viimastel õhtutel pole Kaur enam üldse nutnud, kui ta voodi olen pannud ja ise kööki toimetama läinud. Kägiseb vaikselt omaette ja uudistab oma käsi ning voodikarusselli elukaid, kuni kustub. Pole kahtlustki, et selline magamaminek on meie kõigi jaoks oluliselt stressivabam kui see, mida varem oleme teinud, ehk siis üritanud tabada hetke, mil ta ise väsimust ilmutab, seejärel ta voodi pannud või tema kõrval pikutanud, kuni ta end praktiliselt magama nutab. Ühesõnaga – kindel tegevuste järjekord igal õhtul samal kellaajal töötab. Ptui ptui ptui (et meid homme õhtul kisa ei saadaks).

Üleüldse ei hakka ma üritama jätta muljet, et väikese beebiga kodus olemine päevast päeva üks ilge lust ja lillepidu on. Näiteks mõnikord kui ta mingil arusaamatul põhjusel täiest kõrist nutab, tahaks küll lihtsalt korterist välja maja ette joosta, kopsud tühjaks röökida, ühe vihase tobi teha ja siis selge peaga tuppa tagasi tulla. Kuid kuna selline variant puudub, siis hingan lihtsalt paar korda sügavalt sisse, kuni näen oma last jälle kui väikest hädas inimest, kes ei oska kahjuks oma muresid muud moodi väljendada kui nutuga. Aeg-ajalt on vaja endale meenutada, et tegu ei ole jonniga, vaid et järelikult tal tõesti on midagi halvasti. Kuni minu kannatlikkusest ja empaatiavõimest sõltub, kui kiiresti ma suudan ta maha rahustada, ei saa endale emotsionaalset väsimist lubada. Sellepärast üritangi iga õhtu peale Kauri uinumist leida mõne hetke omaette olemiseks. Tõmban kõrvaklapid pähe ja lihtsalt vedelen tunnikese. Näiteks. Ja see tõesti aitab, sest ise lõpuks magama minema hakatas vaatan juba jälle heldinult, kuidas ta vaikselt oma voodis magab nagu väike mõmmik ja tahaks teda hirmsasti sülle võtta ja musitada. Ta on ikka ohjeldamatult armas, ma ei või!

Küll aga on kogu selle varakult magamamineku loo juures üks ohver, nimelt Rene. Praeguse elukorralduse juures ei näegi ta Kauri muul ajal kui ainult nädalavahetustel. Täpselt samamoodi on just tema väga tihti see inimene, kes kõik mu päeva jooksul kogunenud pinged valanguna enda kaela saab. Kuna ma päev läbi rõõmus ja rahulik ja stardivalmis pean olema, siis ilmselt see ikkagi nii palju väsitab, et õhtuks olen täpselt sama kapsas kui Rene, kes päev läbi tööd teeb. Nii et nagu ma kusagil varem juba ütlesin – lapsega kodus olemine on ikkagi puhas töö tegemine, null kahtlust.

Nii, aga nüüd üks teema, mis mulle üldse rahu ei anna – vaktsineerimine. Ma pole kategooriline vaktsineerimise vastane, aga mingid nüansid kogu selles asjas häirivad mind väga. Näiteks see, et mitte keegi ei uuri, ega mu lapsel pole mõne vaktsiini koostisosa suhtes ülitundlikkust või allergiat. Kui juhtub, et ilmneb kõrvalnähte (oksendamine, krambid, palavik, loidus on kõigest leebemad näited), siis kehitatakse õlgu. Veelgi enam – Kauri arst küsis kõigest paar hetke enne hepatiidi-vaktsiini süstimist, et ega laps haige pole, millele ma jõudsin ebalevalt vastata: “Ma ei tea…vist mitte?”, kui oligi juba nõel Kauri kintsus. Kuigi fakt on see, et haigele lapsele vaktsiini tegemine võib lõppeda sellega, et tilluke inimene jääb täiesti läbi ja lõhki haigeks tänu tema organismi paisatud nõrgestatud viirusele näiteks. Ehk siis kokkuvõttes asi, mis peaks last kaitsma, võib ta hoopis haigeks või sootuks sandiks teha. Sellepärast ei mõista ma, miks arst sellesse nii ükskõikselt suhtus.

Või et kolmikvaktsiini (teetanud-difteeria-läkaköha) vaktsiini guugeldades tuleb lugusid sellest, kuidas loetud päevad peale selle vaktsiini saamist laps ootamatult sureb. Lihtsalt sureb. Keegi ei tea miks, arstid kehitavad taas õlgu. Öeldakse näiteks, et hällisurm. Aga kuidas ma siis saan oma last kaitsta selle eest? Või mismoodi ma endaga pärast elan, teades, et see võis minu süü olla? Ma kaotaksin mõistuse, täitsa ausalt.

Kolmas asi on see, et okei – läkaköha on tõesti väikelastele ohtlik, aga kas kõik see ülejäänud kompott mürgiseid aineid, nõrgestatud ja puhastatud haigustekitajaid on ühele puhtale organismile ikka nii väga vajalik just nimelt alates kolmandast elukuust? Või mis kolmandast elukuust – esimesed süstid sai ta juba sünnitusmajas ju! Kas sellega ei annaks tõesti natuke oodata, kuni tal mingisugunegi enda immuunsüsteem arenenud on, nii et kõik see sodi ei pääse tema sisse omavolitsema? Kuuldavasti tehakse esimesed torked ära sünnitusmajas seetõttu, et siis on ema ja laps arstidel kenasti käe-jala juures, et kui ilma vaktsiinita koju lähevad, siis ei tea enam keegi, kunas mõni ema oma lapsega näole andma suvatseb tulla. No ja siis sellise jutuga õigustatakse seda, miks täiesti puhas ja puutumata laps…lihtsalt ära solgitakse. See on ausõna kurb ja õudne mu jaoks, kui ma sellele mõtlen.

Ühesõnaga, mul on nii halb tunne. Ma tahaks öelda: “Ei, minu laps on terve ja tugev ning ma ei riski sellega, et püüdes teda kaitsta, hoopis tema tervise ohtu sean. Süstige oma jama endale kui tahate.” Tegelikkus on aga selline, et ilmselt me ikkagi laseme talle ettenähtud süstid teha ja loodame parimat. Raske südamega, kuid siiski. Sest risk on tegelikult ju mõlemat pidi olemas – kas vaktsineerid ja riskid kõrvalnähtudega või jätad vaktsineerimata ning riskid, et ühel hetkel pannakse su pisikesele imele mingi raske diagnoos, mille suhtes saad ainult tagantjärgi tõdeda, et vaktsiin oleks teda selle korral ilmselt aidanud.

Elu on täpselt selline, et mitte ühelgi ajahetkel ei saa absoluutselt mitte ükski inimene olla kindel, et ta ka järgmisel ajahetkel eksisteerib. Täiesti ootamatult juhtub kõige ootamatumaid asju inimestega, kellest ei oskaks mitte kuidagi arvata, et neid enam ühel hetkel pole. Juhtub mingi õnnetus või tabab haigus või mis iganes ja ta sureb ära – neid näiteid on meil kõigil rohkem kui üks. Vaktsiin on vaid üks imepisike moodus, kuidas inimesed üritavad omaenda ja oma lähedaste elu eest seista, kuigi päriselt pole meist mitte keegi nagunii mitte kunagi mitte millegi eest kaitstud. Samas, ülearune ette muretsemine ja õnnetuste ootamine ka kedagi kunagi õnnelikumaks pole teinud. Asjadega tuleb tegeleda siis, kui nad käes on ja eriti õnnelikul juhul pääseme hoopis kergemalt. Ma loodan kogu südamest, et Kaur on üks neist inimestest, kes mitte kunagi ei pea ühegi raske haigusega võitlema, vaid et ta elab pikki aastaid terve ja õnnelikuna. Mitte miski ei annaks mulle suuremat südamerahu kui selline teadmine.

PS! Esimest korda oma elus ütlesin midagi sellist: “Ta kakas! Lõpuks ometi, mul on nii hea meel!”
See vist näitab päris ilmekalt, et vanalinna töllerdisest Pillest on üsna vähe järgi 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*