Nüüd kindlasti sõnun midagi ära, aga…

/ jaanuar 20, 2015/ 0 comments

PhotoGrid_1419066837071

Kaur on viimasel ajal hakanud ise üksinda magama jääma. Pikka aega käis tema magamapanek nii, et istusin ta toas, kuni ta peale mõningast lollitamist ja trikitamist uinuda suvatses. Kui ta ärkveloleku ajal toast väljuda üritasin, järgnes sellele nutt – mõnikord kiiremini vaibuv, teinekord täitsa hüsteeriline. Miks ma nö tüüpilist unekooli ei poolda, ehk seda, et mu laps end igal õhtul magama nutab, kuni ta aru saab, et keegi ei tule ja selle teadmisega lihtsalt harjub? Ma lugesin terve selle teema kohta palju ning minu jaoks tundub oluliselt inimlikum variant talle alateadvusse tampimise asemel, et ta peab üksi hakkama saama, näidata hoopis, et ma olen tema juures. Et lasta tal endal see hetk ära jagada, kust alates ta end piisavalt turvaliselt tunneb, et üksi magama jääda.

Umbes nädal aega tagasi, kui Kauri lõunauneks voodi pistsin, läksin jälle korraks ise toast välja. Nii umbes proovimise mõttes. Olen seda varemgi katsetanud ning alati kohe tagasi läinud, kui ta nutma hakkab. Seekord järgnes mu lahkumisele VAIKUS. Esimese hooga ma mingeid järeldusi tegema hakata veel ei söandanud, vaid lihtsalt toimisin kõigil järgnevatel uneaegadel samamoodi. Absoluutselt iga kord täielik rahu ja vaikus. Ei mingit nuttu, isegi mitte korraks – ta lihtsalt lobiseb vaikselt umbes veerand tundi ning seejärel uinub. Nüüd usun ma veel rohkem kui enne, et tegutsesin terve selle asja suhtes täiesti õigesti, kuigi mõningate kommentaaride peale siin-seal endas vahepeal kahtlema jõudsin hakata, et äkki ma teen meile mõlemale Kauriga täieliku karuteene. No et peangi nüüd kuni selle ajani tal iga õhtu voodi kõrval istuma, kui ta suureks kasvab. See hirm jõudis mu ajukurdude vahele teed rajada juba küll, mis siin salata.

Ma arvan, et unekool nõuab umbes sama palju kannatlikkust, kui igal õhtul pimedas toas ootamine, kuni laps uinub. Eriti kui pole teada, kaua tal seekord uinumiseks läheb – kas viis minutit nagu eile või poolteist tundi nagu üleeile. Ehk et kindlasti ei saa öelda, et keegi lihtsama vastupanu teed läheb neid valikuid tehes. Suurim erinevus unekooliga on minu meelest selles, et mina tean, et mu lapse ise uinumise oskus ei tulnud tema närvide arvelt. Küll aga ei mõista ma hukka neid, kes suudavad igal õhtul oma lapse nuttu kuulata ja arvavad, et käreda distsipliiniga peab tingimata juba beebieas alustama. Õigemini natuke mõistan hukka küll, kuna see tundub ikka päris südametu asi, mida oma lapsele teha. Kuidas te üldse suudate seda kuulata? Või miks ma peaksin tahtma, et ta end magama nutab, kuna ta ei taha üksi olla? Või kas ma ise tahaksin end iga õhtu magama nutta? Novot. Aga et ma kogu maailma lapsi kasvatada ei saa ega tahagi, siis olen lihtsalt rõõmus, et vähemalt meil see asi kokkuvõttes nii rahumeelselt läks.

20141219_130338~2

0 Comments

  1. Mina näiteks tegin karmi unekooli just seepärast, et see leebe juures istumine ei töötanud üldse mitte. Ehk siis ma oleksin võinud seal järgmise hommikuni istuda. Kui nähti, et voodist välja ei võeta, siis laps lihtsalt nuttis, olgugi et ma samas toas olin. Me kasutasime tuttavaid unerituaale, käisime enne vannis, kaisuloomad olid kaisus, ma lugesin talle enne magamajäämist ette ja laulsin, hoidsin vaikselt kätt tema vastas kui ta nutma hakkas, istusin lihtsalt vaikselt ukse juures nurgas ja kõike muud ka mis iganes Eestis välja antud unekooli puudutavates raamatutes soovitatakse ja endale võimaliku lahendusena pähe tuli. Lõpuks aitas ikka ainult karmima unekooli rakendamine. Ja õigus ta on, et tegelikult on lapsevanemale see karm variant ikka kordades keerulisem kui leebe. Ikka tahad ju midagi teha, kui laps nutab. Nii et ise oled seal ukse taga nagu tuliste süte peal ja endale kindlaks jäämine nõuab tahtejõudu. Mida ma tahan öelda, et lapsed on erinevad ja alati ei pruugi see karm kool sugugi vanema esimene valik olla. Õnneks ma ei pidanud seda kaua tegema, laps õppis ilusasti ise magama jääma.

    1. Kusjuures mul oli just vastupidi selles suhtes, et alguses proovisime nii, et oli toas üksi, lihtsalt iga veidikese aja tagant käisin rahustasin ja panin pikali. Aga just see sütel olemise tunne ja selle nutu kuulamine – ma ei suutnud seda taluda :/

    2. Mina olin ka samas paadis. Minu kohalolekut saatis tohutu kisa. Otsustasin natuke karmima unekooli kasuks peale 1,5-tunnist tugevat nuttu. Kohandasin dr Ferberi meetodit enda jaoks (lühendasin kontrollimas käimise intervalle) ja laps õppis kiiresti ise magamajäämise. Ma kunagi vandusin, et nii ei tee… Aga see oli mu viimane pääsetee. Ma pigem kuulan teda nutmas 4 minutit teisest toast, kui veedan 1,5 tundi võimeldes, et ta magama jääks.

      1. Eks mul on nende kahe ja poole aasta jooksul ka igasugu situatsioone kogunenud ja käegalöömist nii ühe kui teise magamapaneku-meetodi suunas. Aja jooksul olen oma tõekspidamised taandanud sinnamaani, et whatever works best. Kuigi seda täitsa toorest unekooli me endiselt praktiseerinud ega isegi üritanud pole, siis teinekord on näha, et laps lihtsalt jaurabki ja teha pole muud kui vaikselt teise tuppa taanduda ning lasta tal omaette rahuneda. Isegi kui teise tuppa minek seda nuttu korraks võimendab. Aga nagu postituseski mainisin, siis ma arvan, et une-teemadel eriti palju mugavaid variante pole, peab lihtsalt sisetunde järgi ebameeldivatest kõige vähem ebameeldiva strateegia käsile võtma ja lootma, et see esimene mõte töötabki 🙂

        1. Kui huvitab või kui keegi teine tunneb huvi, siis minu unekooli saagat saab lugeda siit:
          http://www.minaolenminablog.wordpress.com

          Minu unekooli-meetod oli natukene leebem variant katkestatud nutu meetodist. Seal kirjeldab veidi, kuidas ma selleni jõudsin.

          1. Sa oled une-alal selgelt suurem asjatundja kui mina, tõesti väga hea on sellist argumenteeritud ja asjatundlikku teksti lugeda 🙂

  2. Mina olen aru saanud, et oleneb ikka täiseti lapsest. Meil oli samamoodi, et plika võis ennast lausa siniseks röökida voodis. Otsustasin samuti, et lapse närvid maksavad ka midagi. Hetkel veel pole ise magama jääma õppinud, aga ütlen täiesti ausalt, et see 10-20 minutit tema voodi kõrval istuda, kuni ta magama jääb, ei võta mul tükki küljest.

    1. Noh, kui mu laps oleks algusest peale üksi magama jäämise osas leplik olnud, siis ilmselgelt ma poleks ta toas istunud, aga jah, ei võtnud tükki küljest tõesti 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*