Nüüd on kõik!

/ juuni 8, 2015/ 0 comments

Paar tundi tagasi jõudsin oma viimaselt eksamilt koju. Tulemused pole veel teada, aga olen muretu. See on lausa kummaline, kuidas muidu nii üleanalüüsiva ja tühja-tähja pärast põdeva loomuga inimene igasugustel eksami-teemadel täiesti stoiline suudab olla. Minust käib jutt jah.

Ma pole mitte kunagi suutnud eksamite eel pingsalt õppida ega viimase võimaluseni materjali läbi hakseldada. Eelmise eksamiga ma seda üritasin, aga jumal tänatud, et viimasel päeval mõistus tagasi tuli ning siis vahetult enne eksamit hoopis puhkasin oma aju, selle asemel, et see viimseni ärevile kruttida. Fakt on, et alati võib eksamis olla midagi sellist, mõni küsimus, millele täpselt vastata ei oska. Ent kuna ma jooksvalt õppetöösse ikkagi kogu aeg süvenenud olen, siis miks ma peaks nüüd ühtäkki kartma, et ma ei tee eksamit ära? Ikka teen ju.

Millele ma eksamitele suundudes tähelepanu pööranud olen, on hoopis see, et neil hommikutel natuke enne teisi ärgata, vahelduseks vannitoas kauem jokutada kui tavaliselt, nägu maskitada, kreemitada, mõnus soeng teha, ilusad riided selga panna ja end igas mõttes hästi tunda. Ilma muretsemata, et “aga mis siis, kui ma ei oska…” Oskad küll Pille, deal with it. Lähen oma hea tujuga kohale ja teen selle asja ära täpselt nii hästi kui mul parasjagu välja tuleb.

Nii ma läksin kutseeksamile, suulisele eksamile kui ka tänasele personalitöö eksamile. Ainsad asjad, mida ma endale pidevalt meelde tuletasin olid et a) ma pole mingi rumaluke, kes ei oska asju, mida ma pikka aega õppinud olen ja b) kui mul on enesetunne üleni positiivne, ilm on ilus ja kohe-varsti saab suvepuhkusele, siis pole üleüldse ühtki põhjust, miks peaks midagi halvasti minema.

Natuke nagu laisa inimese lähenemine, umbes et kursakaaslased vaatavad veel eksamiruumi ukse taga ka kiirelt enda jaoks kriitilisemad teemad läbi ja arutavad kambas…ja siis seisan seal mina, põrnitsen hajameelse liblikapüüdja pilguga aknast välja ega ürita isegi neid viimseid tarkuseriismeid haarata, mis mulle teiste jutust veel kõrvu võiks jõuda. Aga ma arvan, et igale oma ning kuna ma püüdlikult maksimumpunkte taga ei aja, siis ma ei näegi vähimatki mõtet mingil eksami-stressil. Kuigi nagu öeldud, siis nii absurdselt perfektsionistlikule inimesele nagu mina on selline tuleb-mis-tuleb chill olek üsna loomuvastane ja ausõna olen ise ka hämmingus, et ma oskan niimoodi vabalt võtta. Eriti palju neid asju rohkem polegi vist, millega veel sama suudan teha 😀

Ma ütlen ausalt, et kuigi ma gümnaasiumis lihtsalt nii ekstreemselt lohe olin, et paaris aines nende kolme aasta jooksul isegi veel suvel järeltöid tegemas käisin, siis ma pole end ikkagi mitte kunagi lolli inimesena tundnud. Ja see pole isegi see, et “nii loll, et ei saa enam adekvaatselt arugi, KUI loll,” vaid ma täitsa ausalt tunnen, et ma saan edukalt hakkama kõigi asjadega, millega ma olen otsustanud tegeleda. Kui ma siis ikka tegelen ka, mitte ei joo pargis viina tundides istumise asemel (~ kolmveerand gümnaasiumi ajast (mille üle ma pole uhke, aga samas ajamasinat ka ei oma)). Sama kehtib töö kohta – minus lihtsalt pole seda hirmu, et ma tööd ei leia näiteks, kui ma seda otsin. Vastupidiselt blogi tutvustavale tekstile ma tegelikult üldse ei karda paberihunte 😀

Ma vist kuulutasin end surematuks kangelaseks juba siis, kui vene keelele joone alla tõmbasin (kusjuures vene keel on mu ainuke kolm sel muidu eeskujulikul tunnistusel) 😀 Aga no jäädes reaalsuse juurde, siis jah, mingi selline rahu minus pesitseb, mis mul ühegi eksami pärast naljalt ikka magamata ei lase olla. Võib-olla olen ma liiga vähe ambitsioonikas, et ühegi eksami või isegi kontrolltöö puhul ideaalset tulemust taga ajada, aga spekuleerimise asemel jätame selle asja pikemal perspektiivil välja selgitada 😉

Ja nii uskumatu ikkagi, et kool ongi läbi! Aktusele ma ei lähe, seega täna oli viimane kord koolis käia. Hea küll, tunnistusele lähen küll järgi. Aga aktuse päevale broneerisin hoopis massaaži, mille Rene mulle ammuilma kinkis ja mille kasutamiseks paremat aega polegi olemas. Premeerin end mõnusa lõõgastusega selle asemel, et mitu tundi kuskil palavas aulas higistada. Kaur ei suudaks seal nagunii piisavalt kaua paigal püsida ja siis see olekski kuidagi mõttetult ebamugav punnitamine meie kõigi jaoks. Pealegi pole ma eriti aktuste sorti inimene. Ilmselt see ainus aktus, kus ma oma elus siiani käinud olen, oli ka piisavalt traumeeriv, et neid üritusi täiesti teadlikult ignoreerima hakata 😀 Aga see selleks.

Mingit joovastavat õnne- ega kergusetunnet see lõpp minus veel (!) esile pole kutsunud, aga ülihea on mõelda ikkagi, et suutsime kõigest selles rutiini- ja ülepinge laviinist läbi rühkida ning et meil mõlemal Renega on nüüd kooliga (vähemalt korraks) ühel pool 🙂

tumblr_inline_nbycdaYjiH1rjic88

0 Comments

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*